Igavene rändaja

Kas on see toa vaikuses
või on see omas südames
see kellakõla kõndija,
et kukud ikka kuulama.

Sind kuulsin juba lapsena,
sind läksin ära rändama -
kuid kuhu tõttad enda eest,
see kõla kostab enda seest.

Täna 136 aasta eest sündis Rannu kihelkonnas Eesti 20. sajandi alguspoole luulele hulga nüansirikkaid toone andnud poeet Ernst Enno. Tema puhas ja karge, laulev ja lauldav luule on vähemalt pooleks kui mitte terveks igavikuks meloodiate kütkesse seotud ning sellisena tuttav ka värskematele põlvkondadele. Olgu zen-budistlik "Nii vaikseks kõik on jäänud" või šamanistlik "Rändaja õhtulaul" - need ja kümned teised luuletused kõnelevad sügavast igatsusest, teelolemisest, otsata rändamisest.

On's aga üldse silmaga tabatavat sihti vaja? Ühelgi teel pole lõppu ega algust, asfalteeritud magistraali ja samblasse vajutatud sipelgaraja vahel pole vahet. Nõnda on ka eluga, millest Enno nõnda nukralt, kuid ikkagi õrna rõõmuvärelusega luuletab. Mõned on suured, nähtavad ja lärmi täis, teised pisikesed ja märkamatud. Sipelgaraja siht ei ole pesa ega magistraalil parkla. Ülim siht on... olla.

Meil palju armastusi siin,
et neid nii palju, see'p see piin,
kuid ühte tarvis igal pool,
ei ühte kuulda ole hool.

See elu - vasar taguja,
sees kõla kujuandija -
nii armastad, mis armastad:
sa ikka iseendaks saad.