Me vajame elektrit nagu õhku, vett ja päikesepaistet. Šimpansid ja šaakalid saavad ilma hakkama, inimene on iseenda heaolu ori. Soov paremini/ mugavamalt/ valutumalt elada sisaldab vajadust rohkem energiat põletada. Selleks peab mõistagi appi tulema Emake Loodus ja kõik tema ressursid.Nüüd, mil Tšernobõli tragöödiast on möödunud veerand sajandit ning probleemid Jaapani tuumajaamas viimased paar kuud kogu maailma meediat ja tuumaenergeetika vastaseid toitnud, paisub vaidlus „aatomike“ ja „mahedike“ vahel ka Eestis. Oludes, kus uuspaganlik mõtteviis üritab poliitilisele põllule seemneid külvata ning 45 000 ruutkilomeetrit Eestimaad on (mitteametlikult) looduskaitse all, näib juba ainuüksi tuumajaama rajamise idee pühaduse teotusena. Uuspaganaid esindavad meil mõistagi maausulised, kelle jaoks vaimne ja looduslik pärand moodustavad ühise, lõhkumistabuga pitseeritud terviku. Kui kõrgemal pool plaanitakse salamahti uute kaevanduste rajamist siia pühale maale (ilma irooniata!), kutsub see esile hoopis ärksamaid vastuhakke kui tööpuudus või riiklike pensionimaksete külmutamine. Eestlase säärane käitumisviis on kergesti seletatav: raha tuleb ja läheb, aga solgitud loodust ei korva enam mingi jõud. Igaüks, kes on kasvõi pildi peal näinud tuumaelektrijaamu ja nende ümbrust, pole küllap nõus taolist põhjakonna vabatahtlikult oma naabrusesse laskma. Isegi kui monstrumi ühestainsast südamest ehk tuumareaktorist piisaks Eesti energiavajaduse katmiseks, peab keegi koristama ka tema ohtlikke väljaheiteid. Põhjakonn ei ole teadupärast väike armas lemmikloom – kui inimesed ta kogemata välja vihastavad, tõusevad dosimeetrite näidud kogu maal ja kaugemalgi.
Peamise alternatiivina tuumajaamale on pakutud tuulikuid ja päikesepaneele, kuid seejuures tekib küsimus, kust võlutakse välja elekter siis, kui muidu helde Tuuleema otsustab generaatorilabade liigutamise lõpetada ning päike – nagu sageli juhtub – ei jaksa pilvemüürist läbi tungida? Tuleb ka arvestada, et päikesepatareide valmistamiseks kasutatakse praegu mitmeid haruldasi keemilisi elemente, mida maapõu sugugi heldelt ei paku. Mängu võib panna ka bioenergeetika ehk labasemalt öeldes võsapõletamise. Lisaks on mujal maailmas katsetatud veel üht energiaallikat, millest Eestis polegi kõneldud: nimelt loodeteenergia, mis seisneb tõusu ja mõõna ärakasutamisel. Seegi tehnoloogia on aga kallis ja Eesti rannikutüübile võrdlemisi sobimatu.
Lähikonnast võib leida siiski riigi, mis annab kapaga lootust ja inspiratsiooni maheenergia pooldajatele. Taani, mis on veel siledama pinnamoega kui Eesti, ei saa näiteks norralaste-rootslaste kombel võimsaid mägijõgesid kasutada ega üha uusi kivisöemaardlaid avada. Taanlased on üle ilma tuntud alternatiivenergeetika arendajad ning nende riigi rahatasku kukub sageli suuga rohelise energia poole. Keset heitlikku merd asuv Samsø saar, kus asub ligi paarkümmend küla mitme tuhande elanikuga, on lausa hiilgav näide nn. ökotoopiast (eesti keeli „mahepaik“). Kogu Samsøl vajaminev energia toodetakse maale ja saarelähedasse madalikku paigaldatud tuulegeneraatoritest. Paljudel majadel mustendavad päikesepaneelid, viljapõllult saadav põhk põletatakse spetsiaalses katlamajas ning vähe sellest – isegi värskeltlüpstud lehmapiima soojus püütakse jahutusaparaatides kinni ning kasutatakse küttesüsteemis ära! Suur hulk saarel toodetavast taastuvenergiast, mida asukad ise ei vaja, eksporditakse mujale Taani. Kogu see maheime on sündinud aktiivsest kodanikuliikumisest ehk samsølaste enda tahtest ja tarmukusest.
Taastuvenergia voorused suurenevad vaid säästva eluviisi juures. Esialgu veel üsna kapriissed säästulambid on loodetavasti esimesteks pääsukesteks energiasäästlike aparaatide loomisel-leiutamisel. Kui Eesti tahab tõepoolest olla innovaatiline ja tulevikku vaatav väikeriik ning samas puhta mitmekesise looduse viimne kants, tasub taanlaste katsetustel väga teravalt silma peal hoida. Aated maksavad pikemal ajaskaalal enam kui majanduslik kasu.
