Kuidas inimesed vabaks said

Viimase paarisaja aasta jooksul pole kirjanduse varasalve lisandunud kuigi palju selliseid teoseid, mis oleks kogu maailma nii tugevasti raputanud nagu „Onu Tomi onnike“, ameerika kooliõpetaja Harriet Beecher-Stowe’ elutöö. 160 aasta eest ilmunud rahvusvaheline bestseller õhutas USA orjusevastaseid jõulisemale pealetungile, lisas neegrite vabastusliikumisele hulga uusi toetajaid ning muutis inimõigused kogu planeedi jututeemaks. Ka Venemaal tõusis talupoegade pärisorjuse kaotamine teravalt päevakorda muuhulgas just „Onu Tomi“ voolus.

Ameerika Ühendriigid olid 19. sajandi keskpaigaks lõhestunud orjanduslikuks Lõunaks ja orjavabaks Põhjaks. Lõuna-Carolinas ja Mississippis moodustasid orjad kogu osariigi elanikkonnast üle poole, Louisianas, Floridas, Alabamas ja Georgias ulatus orjade hulk vähemalt neljakümne protsendini. Vermontis oli orjandus keelatud juba 1777, viimase põhjaosariigina keelati see New Jerseys 1804. Orjakaubandus keelati ametlikult 1808. aastal, kuid sellele vaatamata neegerorjade ost ja müük ei katkenud, vaid otse vastupidi. Koos puuvillatööstuse arenguga orjade arv hoopis kasvas (kui 1810 oli Ameerikas miljon orja, siis 20 aastat hiljem juba kaks korda enam).

Louisianas resideerinud kolonel J. A. S. Ackleni „vara“ sekka kuulus ligi 700 orja, kes töötasid tema 20 000 aakril laiunud istandustes. Ka Beecher-Stowe’ romaani pahategija Simon Legree oli puuvillaistandusest tulu hankiv orjapidaja, kellele alluval tööliskonnal puudusid igasugused inimõigused. Neegerorjad olid sunnitud taluma peksu, pilkeid ja viletsaid elutingimusi, peremehe silmis polnud nad enamat lojustest, kelle surm kurvastas orjapidajat vaid majanduslikel põhjustel.

Samas hindasid peremehed orjade töökust, mis tähendus esimestele rohkem tulu. Sellistele orjadele võis osaks saada ka kõrgem positsioon. Hella südame, aga kuldsete kätega onu Tom oli just üks neist neegritest. „Legree oli ostnud Tomi selle eesmärgiga, et teha temast pikapeale ülevaataja, kelle hoolde võiks vahetevahel enda äraolekul asjaajamist usaldada, aga Legree arvates oli selle ameti jaoks vaja karmust.“ Orjapidajad ei häbenenud vahest ka neegerorjade hulgast endale naist võtta. Legree küljeluuks oli Cassy-nimeline naine, kellel oli samuti mõnevõrra rohkem õigusi kui teistel temataolistel.

Kõik orjapidajad ei kohelnud oma alluvaid siiski ebainimlikult. Seda osa isandatest esindab „Onu Tomi onnikeses“ Augustine St. Clare, Louisiana rikka istanduseomaniku poeg, Tomi teine peremees pärast Shelby’t. Enne varajast surma oli tal koguni plaan Tom vabaks lasta, sama soovis St. Clare’i väike tütar Evangeline. Viimane on romaani sümbolkuju, „tõeline kristlane“, kes esindab kahtlemata Beecher-Stowe’ isiklikke vaateid. Kui Eva palub isal Tom endale osta, küsib St. Clare: „Kas vajad teda mängukanniks või kiikhobuseks?“ Eva vastab: „Tahan teda õnnelikuks teha.“ Beecher-Stowe rõhutab sellega, et vaid kristlik ligimesearmastus võib orjusele lõpu teha. Kui elutark Evangeline sureb, satub Tom elajaliku orjapidaja Legree küüsi. Teisiti öeldes: kui sureb kristlik moraal, algab inimeste orjastamine. Selle põhimõtte pinnalt tõukus ka orjusevastane liikumine.

Neegerorjade ebainimlik kohtlemine tekitas juba 18. sajandi lõpul Ameerika ühiskonnas paksu verd. Esimestena tõstsid orjuse vastu kisa Sõprade Ühing ehk kveekerid, kelle meelest polnud orjapidamine kooskõlas kristliku moraaliga. „Onu Tomi onnikeses“ leiab Shelby perekonnast lahkunud mulatt Eliza koos oma pojaga samuti varju kveekerite asulast. Üks kveekeritest kinnitab talle, et „veel kunagi pole ühtegi põgenikku meie külast vargsi ära viidud.“

Kategooriliselt orjanduse vastu meelestatud abolitsionistide liikumine sai alguse 1830. aastatel samuti vaimulikest ringkondadest. Ameerika Orjusevastane Ühing haaras kiirelt kümneid tuhandeid inimesi, kes asusid orjade kaitseks pidama kõnesid, kirjutama ametlikke palvekirju ja levitama valgustuslikke brošüüre. Ka tuhanded naised, olles inspireeritud religioossetest põhimõtetest ja vabariiklikust ideoloogiast, võtsid abolitsionistlikust liikumisest osa, muuhulgas kogudes raha piknikute ja heategevusmüükide korraldamisega.

1831. aastal asutas William Llyod Garrison ajalehe The Liberator, mida toetasid tugevalt vabad mustanahalised. Mehe järgijatest tekkis garrisonlaste liikumine, mis lisaks orjusevastasele võitlusele toetas karskust, patsifismi ja naiste õiguste laiendamist. „Onu Tomi onnike“ oli üks esimesi ilukirjanduslikke töid, mis rebis orjanduselt maski eest, kuid juba 1839. aastal avaldasid T. D. Weld ja A. Grimke raamatu „Slavery As It Is“, mis tõi põhjaosariikide publikuni orjandusliku süsteemi jubedused.

Orjusevastase poliitilise opositsioonina kerkis 1848. a. esile Vaba Maa Partei (Free-Soil Party). Parteiga seotud Massachusettsi haridusasjade spetsialist Horace Mann sõnastas oma kreedo järgmiselt: „If we are Abolitionists, then we are abolitionists of human bondage.“ Beecher-Stowe’ raamatus näitab poliitikute inimlikku palet senaator Bird, keda täiendab kaastundliku taustana tema naine. Kui missis Bird küsib oma mehelt, kas vastab tõele, et tahetakse kehtestada seadust, mille järgi ei tohi värvilistele põgenikele süüa anda, räägib senaator seadusest, mis keelab rahval abistada Kentuckyst põgenenud orje. Bird lisab, et järelemõtlematud abolitsionistid on Kentucky ärevile ajanud. Ometi tuleb senaator Bird Elizale ja tema pojale vastu ning abistab neid põgenemisel.

Põgenevad orjad, kellele „Onu Tomi onnike“ tänuväärselt palju lehekülgi pühendab, polnud Ameerikas harv nähtus. Enamasti püüti jõuda orjusevabadesse osariikidesse või Kanadasse. 1850ndate keskel tekitas rohkesti kõneainet Dred Scott – neegerori, kelle peremees oli viinud Illinoisi ja Wisconsinisse, kus orjus oli keelatud. Ta elas vabal pinnal neli aastat ning pöördus mõni aeg pärast seda Missouri kohtusse väitega, et ta on nüüd vaba mees, sest ta elas ju pikka aega orjusevabas piirkonnas. Kuigi kohtunikud olid esialgu juhtumi suhtes väga erineval seisukohal, langetati siiski negatiivne otsus, sest leiti, et vabal territooriumil viibimine ei teinud teda veel vabaks ning üleüldse polnud tal õigust pöörduda kohtusse, sest tal puudusid kodanikuõigused. Vabad neegrid mõistsid taolise otsuse mõistagi karmilt hukka.

Mustanahaliste liigne söakus pahandas mitmeid rassistlike vaadetega valgeid, kelle provokatsioonide tõttu olid paljud vabad neegrid sunnitud kodudest lahkuma. Abolitsioniste ja mustanahalisi rünnati, 1838. aastal süüdati orjusevastaste peakorter Philadelphias. Probleem tekitas pingeid isegi religioossete liikumiste vahel. Ameerika ühiskonnas leidus piisavalt palju neid, kes leidsid, et mustanahalistel pole õigust olla valgetega ühel tasandil.

Marie St. Clare „Onu Tomi onnikesest“ on selle musternäidis. Tema arvates on neegrid „üks rahulolematu rahvas, kes alati seda soovib, mida neil ei ole. Mina olen põhimõtteliselt igasuguse vabastamise vastu. Hoidke neeger peremehe hoole all, ja ta käitub küllalt hästi ning on korralik. Aga andke neile vabadus, siis lähevad nad laisaks, ei tee tööd, hakkavad jooma ja käivad alla, muutuvad alatuiks, väärtusetuiks inimesteks. Olen sadu kordi seda näinud.“

Põhjaosariikides elas märkimisväärne hulk vabu neegreid – kokku umbes 440 000. Samal ajal kui abolitsionistid nõudsid Lõunas neegritele vabadust, võitlesid Põhjas olevad neegrid juba sotsiaalsete ja majanduslike õiguste eest. Värviliste Inimeste Rahvuskogu nõudis muuhulgas 1853. aastal New Yorkis esitatud ettekandes neegritele oma kooli ning eelkõige rakenduslikku haridust.

Lõunaosariiklaste jaoks ei olnud orjandus mitte ainult tuluallikas, vaid ka osa maalähedasest ja traditsioonidekesksest kuvandist. Nõnda vastanduti Põhjas valitsevale linnakultuurile, mida nähti labasena. Tüli neegrite vabaduse küsimuses paisus nii teravaks, et ähvardas Lõuna- ja Põhjaosariigid teineteisest lahutada.

Lahkheli Põhja ja Lõuna vahel tipnes 1861–1865 Ameerika kodusõjaga. Aastakümneid kestnud võitlus neegerorjade vabaks inimesteks kuulutamise nimel lõppes abolitsionistide võiduga 1863. aastal, mil orjus kogu riigis ametlikult kaotati. Ülimalt emotsionaalse „Onu Tomi onnikese“ tähtsust selle otsuse sünniloos ei maksa alahinnata.

Eesti keel ja Eesti loodus, kes neid jõuaks lahuta

Mõlgutusi emakeelepäevaks

Looduslikku mitmekesisust peetakse suureks rikkuseks, mille säilitamist ei seata ealeski kahtluse alla. Kui Eestit peaks õnnetul kombel tabama ulatuslik maastikupõleng, milletaolisi on nähtud Austraalia või Ameerika avarustes, tähendaks see korvamatut kahju. Pankranniku, liivakivipaljandite, nirkide, vaskusside, sõnajalgade ja kasepuravike kõrval leidub Eesti looduses ka allikselget eesti keelt. Nõnda nagu betoonis ja asfaldis sirgunud põlvkonnad ei tunne enam seeni ega linnulaulu, ei tunta ka paljusid sõnu ja kõnekäände. Kuidas siis säilitada seda rikkust, millest õieti ei teatagi?

Mitmed kooliõpilased ja tudengid pole kohanud sõnu räitsakas, vibalik, pilgar või ehmes. Alles hiljuti imestas üks vaene netikommentaator, mida tähendab leheartikli pealkirja topitud sõna vanuigi. Ja meede? „Mis asi see veel on?“ küsitakse siin-seal. Aga hõllandus, jõnk, kantsik, rakats?? Punase raamatu väärilist nimekirja võiks õigupoolest lõputult pikendada. Samal ajal sabistavad meie keelelistes kuuselaantes sinna lahtilastud eksootilised võõrisendid, nagu stoori, keiss ja diil… Aga lugu, juhtum ja tehing? Mis neist sai? Tiim on ikka rühm ja kräpp pole muud kui pask.

Võõrliikide (loe: inglise keele) mõjul on sõnad muteerunud ja sellega tähendust muutnud. Sageli kasutatakse sõna dekaad kümnendi sünonüümina, kuid meie keeletraditsioonis on dekaad siiski kümmepäevak. Alatasa sigitab vaidlusi süütu sõnake neeger, mida kultuurilisest ja ajaloolisest olukorrast lähtuvalt pole Eestis kunagi kasutatud otsese sõimusõnana. Õnneks on olemas ka kodumaisel sõnnikul võrsunud vasteid, näiteks murjan ja mooramaalane. Maailma kiireim murjan Usain Bolt. Kõlab ju kenasti?

Inglise keelest näpatud sõnad on kergesti tajutavad ega tekitagi alati pahandust, ent hoopis salakavalamalt imbub eesti keelde ka võõramaist lauseehitust, mida kuuleb ennekõike haritlaste ja ametnike kõnepruugis. Valitsus tegeleb otsuse langetamisega (see tähendab, et valitsus langetab otsust), rahvasaadik ütleb, et ta omab olukorrast head ülevaadet (tal on olukorrast hea ülevaade), Pariisis on toimumas Euroopa Liidu tippkohtumine (Pariisis toimub EL-i tippkohtumine), Eesti jalgpallikoondis mängib Itaalia vastu (Eesti mängib Itaaliaga) jne.

Vähe sellest, ühel konverentsil lausus doktorikraadiga dotsent mulle: „Aita ennast ise jookidega!“ See nähvatus kõlas kahtlasel kombel otsekui rõve toortõlge ingliskeelsest viisakusväljendist. Kurb küll, kuid just haritlased-õpetlased, kes peaksid emakeele puhtuse ja ilu eest kuumavereliselt hoolitsema, kipuvad pidevalt võõrkeelte lummuses viibides unustama emakeele kordumatut iseloomu. Kui ei arvestata eesti keele eripära ja kujunemislooga, saabki dekaadist kümnend ning neegrist sõimusõna.

Olgu pealegi, mis ma tühja kurjustan. Kaugelt tulnud kaup näib ikka übercool ja leopard paistab ilusam kui ilves.

Üks asi on keele tehniline pool, stiilinõuded ja õigekirjareeglid. Elavaks muudab keele siiski loomingulisus. Lutsu ja „Kevade“ ühise juubeliaasta puhul sobib meenutada Paunvere kuulsaima sulesepa omanäolist keelt, mis ei vasta sugugi kõigile grammatikaõpikuisse raiutud sätetele, kuid püsib ometi üle aegade haljana. Kes reegleid teab, võib nende vahel ka elegantselt ristelda.

Keelelised rikkused on jäädvustatud meie kirjanike tuhandetes herbaariumides – romaanides, jutu- ja luulekogudes. Emakeelepäev võiks olla ühtlasi lugemispüha, mil võtta kätte mõne vana või uue eesti autori teos, et saada aimu rohetava keelemaastiku elujõust.

Punane püha

Kes ütles, et rahvusvaheline naistepäev ei ole punane püha? On ikka küll! Vaadake vaid, kuidas meeste ja naiste põsed punetavad – ühtedel lilli kinkides ja teistel neid vastu võttes. See on pesuehtne rõõmupuna. Kahtlemata õhetavad heameelest ka lillepoodnikud, kel tänu marksist Clara Zetkinile veel üks kasumipäev kalendris. Paraku hulbib ses rõõmu virvarris üks pisike „aga“.

Kui Zetkin tegi 102 aasta eest ettepaneku tähistada naistepäeva, täpsemalt töötavate naiste päeva, ei ärgitanud ta mehi lilledega ringi vudima. Oh ei, naistepäeva mõte oli suunata tähelepanu naiste ebavõrdsele kohtlemisele isaste ülemvõimu all hauduvas ühiskonnas. Esimese ilmasõja eel olid naised mõningates üksikutes riikides saanud õiguse esinduskogusid valida ja vabakuulajatena ülikoolis teadmisi omandada. Samal ajal oli teadust raputanud Marie Curie, kirjanduses tegi „mehetegusid“ Selma Lagerlöf. Need ja mitmed teised suurisiksused tõestasid, et naise pea sobib ka enamaks kui lokkide kandmiseks. Clara Zetkin püüdis oma ideoloogilise mätta otsast naisliikumisele hoogu anda, rõhutades mõlema sugupoole võrdväärsust tööturul ja ühiskonna juhtimises.

Naistepäeva algset eesmärki oleks hädasti vaja meeles pidada Eestis, kus 99% tööandjatest on mehed, kus naised saavad mõnel ametialal meestega samu ülesandeid täites ligi kolmandiku võrra vähem palka, kus valitsusse on eksinud vaid üks naine ja riigikogustki tuleb naissaadikuid taskulambiga otsida. Ehkki naistepäev jääb nii ajaliselt kui sisuliselt valentini- ja emadepäeva vahele ning mehed moonduvad sel puhul häbenemata pugejateks, püsib endiselt jõus tüüpmõtlemine stiilis „naine on loll“.

Sajanditega settinud, ent ajale jalgu jäänud arusaamadest ongi raske vabaneda, kuid näib, et naiste tõrjumisel on veel üks konks. Intellektuaalsetel aladel töötavad mehed nimelt kardavad, et naised ohustavad nende kohti ning kartuseks on ka alust, sest statistilised andmed näitavad naiste paremat haridustaset. Lisaks sisaldab naiseaju 21. sajandil äri- ja poliitikamaailmas läbilöömiseks vajalikke omadusi, nagu terav tähelepanuvõime, paindlikkus ning oskus vabalt suhelda. Õnnetuseks on just naise traditsioonilised perekondlikud kohustused üks põhjustest, miks paljud tööandjad naisi umbusaldavad ja alavääristavad. Asjata! Naised on lastele pühendudes harjunud vastutust võtma ja kandma. Kas see pole siis tööturul üks rasvane pluss?

Naiste seas on rohkem idealiste, seega ka rohkem ettevõtlikku vaimu. Tahate näidet? Palun! Seltsitegevuses ja kodanikuliikumises löövad kõige tarmukamalt kaasa just naised ning seda pere ja töö kõrvalt. Muuhulgas olen oma lühikese elu jooksul avastanud, et naistes on keskmiselt enam enesekindlust kui meestes. Mis seal siis imestada, kui mehed ei suuda naisi võrdväärsete partneritena võtta. Sookvoote ei lähe tarvis, kui talupojatarkus sisse lülitada ning meeles pidada, et töökusel, kohusetundlikkusel, usaldusväärsusel ja analüüsivõimel pole sugu.

Naised vajavad õitsemiseks tähelepanu ja hellust. Ei piisa sellest, kui kampaania või kombe järgi paar-kolm korda aastas ema, elukaaslast ja naiskolleege tulpide või roosidega üllatada. No mis üllatus see on, kui mees naistepäeval lilletutiga uksele ilmub?! Lilli võib kinkida iga päev. Naised väärivad igipõlist tänu juba üksnes seetõttu, et just nemad hoiavad tuld koldes, kui mehed rindel üksteist veristavad.

Muide, miks nõnda paljud naised armastavad punaseid toone? Vahest seetõttu, et punane on rubiinide, maasikate, soojuse, kire ja… elu värv.

Autor! Autor!

Paljastused stimuleerivad nõudlust. Niisiis otsustasin minagi selle blogi külastatavust tõsta ning esineda enneolematult ausameelse, lausa intrigeerivalt skandaalse enesepaljastusega. Põhjuseks Tartu Ülikooli tüürmani Alar Karise sõnavõtt akadeemilistes kihtides vohava variautorluse teemal. (Variautorite aeg) Jah, ka mina olen patust variautori ametit pidanud. Kel tarvis mõnd kirjandit, esseed, referaati või uurimistööd, on enamikel juhtudel ikka minult abi saanud. Ka CV-sid, motivatsioonikirju, pidulikke kõnesid ja teaduslikke ettekandeid on mu tagasihoidlikus käsitöökojas valminud. Hulgaliselt energiat kulutavatest bakalaureuse- ja magistritöödest olen seevastu keeldunud.

Õigupoolest ei tulnud mul enne Karise avaldust pähegi, et võiksin end variautoriks nimetada. Olen olnud ikka vastutulelik abistaja, mõelnud pigem hädalistele kui iseendale. Alar Karise hinnangul hakkavad variautoriteks peamiselt rahahädas õpetajad ja tudengid. Minu puhul ei pea see paika. Nii mõnigi töö on tehtud sümboolse summa eest, vahel päris tasuta, sageli olen võtnud tasu natuuras (viisakamas mõttes, muidugi). Seejuures ei unusta ma isekas olla. Kui töö teema mind ei huvita, ütlen pakkumisest süümepiinadeta ära. Enamasti olen saanud siiski uurida ja meeliskleda teemadel, mis mu halle ajurakukesi tõepoolest erutavad.

Kõik sai alguse gümnaasiumis. Lausa rõõm oli pigisse sattunud klassikaaslasi aidata ja näha, kuidas klassi keskmine hinne humanitaarainetes kenasti tõusis. Boonuseks pisike taskuraha. Mõned olukorrad kiskusid lausa piinlikuks: ühel ülekoolilisel kõnevõistlusel olid peaaegu pooled kõnedest minu sulest ning aasta hiljem osutusid hulk lõpueksami töödena esitatud uurimusi samuti minu vaimuviljadeks.

Kui plagiaati võrdsustatakse akadeemilises maailmas vargusega, siis variautorlus on ehk samaväärne prostitutsiooniga? Vale puha! Mina end ei müü. Nii nagu mehed otsivad lõbutüdruku seltsist lisaks füüsilisele rahuldusele ka vaimset kosutust, pöörduvad paljud õpilased ja üliõpilased vajaliku kirjatöö saamiseks tuttava poole psüühilisest ebakindlusest.

Alati pole tarvis „tervet rehkendust“ tehagi. Mõningatel juhtudel olen kirjutanud valmis vaid poole tööst, teinekord pannud paika kondikava, mitmeid kordi on kooliõpilased koputanud mu aknale palvega kirjutada oma uurimistööle sissejuhatus ja kokkuvõte (mida õpetajad pidavat eriti väärtustama).

Õpilased ja tudengid, ennekõike esmakursuslased, kardavad nende ette seatud latti maha ajada. Oh seda kolinat ja häbi! Tõsiteaduslik töö näib sageli kohutavalt keeruline – midagi sellist, mille tegemiseks arvatakse koguni vaja minevat teatud annet. Mõistagi pole see nii. „No kuidas minusugune lihtsurelik hakkab andma hinnanguid kuninganna Kristiina valitusajale või Hemingway raamatutele“, näikse mõtlevat hämmastavalt paljud noored. Samas komplektis valmissehkendatud tööga olen „kundele“ kaasa andnud soovitusi-näpunäiteid edaspidiseks. Kes on minult juba kord valmis töö saanud, sellele pole raatsinud ma loovutada enamat toorainest või mõnest üksikust nõuandest. Oluline on tõsta variautori teenust kasutava inimese enesekindlust, et ta julgeks lähitulevikus oma mõtteid avaldada ja neid vastavalt töö vormile ritta seada.

Loomulikult pole variautorlus eetiliselt õige, kuid just variautorite enda võimuses on kallutada mõned eksinud lambukesed kõlbelisema tee poole. Mina enam kellegi teise nime alla oma töid ei libista. Kes soovib nõuandeid-ettepanekuid, leiab ikka abi, kuid lõppude-lõpuks peab inimene mõtlema üksnes selle peaga, mis just tema kaela otsas kõrgub.

Armastusest, vihkamisest ja kirjandusest

Taas on hakatud kõva häälega rääkima eesti kirjandusest ehk eesti kirjanike emakeelsest sõnaloomingust ja selle kohast päikese all, raamaturiiulitel, lugeja südames. Kui toda arutlevat juttu pildikeelde tõlkida, näeksime valdavalt mustades toonides maali, muusikasse panduna kuuleksime vaid minoorset itkulaulu.

Väärtkirjandust tehakse meil vähe, iga autor kükitab kirjutades oma kõrge egoismikuhja otsas, pole säravaid kujundeid, filosoofilist sügavust, napib üldistusvõimet, palju on depressiivseid ja naturalistlikke (otsesõnu öeldes: masendavaid/nilbeid) tekste, pole vormi, pole stiili, muist raamatuid jäävad elukaugeks, teised jällegi osutuvad rahvalikult labasteks, mõni end kirjanikuks nimetav pervert määrib korralikele inimestele pähe räiges vulgaarsotsialistlikus soustis „kirjandust“, milletaolist ei tihatud isegi Stalini ajal ära trükkida…! Oh ma vaene Tardo liin!

Kas eesti kirjandus on tõesti nõnda hukas, et eritab juba laibalehka? Kunsti- ja kirjandusisiksus Toomas Vint kurtis vabariigi aastapäeva eel ERR-i usutluses, et eestlastest kui kunagisest enim lugenud rahvast on saanud kirjandust vihkav rahvas. Minu meelest on see ülekohtune üldistus. Anonüümsete netikommentaatorite hinnangud omamaisele kirjandusele võib minema pühkida kui kobrutava suuvahu. Isegi kaine pilguga moodsat kirjandust mõõtvad kirjanduskriitikud kipuvad aeg-ajalt õilsate kunstiideaalide järgi joondudes reaalsustaju kaotama.

Kirjanikke vihatakse vaid totalitaarsetes riikides ning sealgi teevad seda võimukandjad, mitte rahvas. Eestlased on lihtsalt kirjandusest kaugenenud. Kirjanike ja lugejate vahel pole enam sellist elava liiklusega suhtlusmagistraali, nagu veel kahekümne viie aasta eest. Raamatuid on palju, kuid neid loetakse vähe. Suurem osa tavalugejatest võtab kirjandust ikkagi kui ajaviidet, ehkki kahtlemata kasulikumat sorti ajaviidet. Aga vaadake vaid, milliseid võimalusi ja valikuid pakub meie ajastu! Kui meil on internet sadade tuhandete saitidega, mitmesugused televisioonipaketid sadade kanalitega ja nutitelefonid sadade rakendustega, siis peab muistne mammut uute elajaliikide ees taanduma. Mis parata!

Kirjanikud ja lugejaskond ei satu enam nii kergelt ühisele lainepikkusele, kuid süü ei lasu ei ühel ega teisel poolel. Ka kirglikud armastajad võivad teineteisest lahku kasvada. Kirjadaam Jelena Skulskaja õhkas hiljuti Postimehe kultuurilisas, kui õnnelik võiks olla maailm, kui tõeline kunst ja tema adressaat ära lepiksid. „Head raamatud on lugejatega tülli läinud,“ ütleb Skulskaja. Kuidas seda tüli klaarida?

Ma ei leia praegu vastust. Küll aga tasub uskuda, et iga lugeja jaoks leidub kusagil vähemalt üks raamat, mis teda armastab. Kui nad teineteist leiavad ning lugejas puhkeb vastuarmastus, algabki imeline romaan.

Suusaorgia

Imestusväärne, kuidas Eestis küll nõnda palju nõdrameelseid leidub ja miks nad just Tartu maratoni ajaks kinnisest osakonnast välja lastakse. Olgu pääle, keeran irooniat vähemaks, aga säilitan siira hämmastuse. Mis hirmus tont see ometi tavalisi inimesi maratonilumele ajab? Lõigaku pakane nagu mullu või möllaku tuisutuul nagu tänavu – nemad panevad ikka „pilpad“ alla ja asuvad Otepää nõlvadelt 63 km pikkusele pühale ristiretkele. Vintskemad sellid järgivad seda õudset tava lausa kümneid aastaid järjest. Lihased süldistunud, jalad villis, lõõrid tatist umbes, nägu otsekui üleküpsenud maasikas, mõnel pingutusest palavikki. „Aga meeleolu on hea!“ lõkendavad maratoonarid ise finišijoone taha jõudes. Raskekujuline masohhism, mis muud.

Paratamatult tunnen end Tartu maratoni jälgides nagu misjonär, kes pärismaalaste juurde sattununa ei suuda nonde barbaarseid kombeid nähes punnsilmi ja peavangutusi vältida. Filipiinlased lasevad end Suurel Reedel vabatahtlikult risti külge naelutada – arusaadav. Hindu lesknaised põletavad end abikaasa matustel elusalt – mõistetav. Aga suusatada maratoni ja seda sageli ilma põhjalikuma üldfüüsilise ettevalmistuseta…!

Tartu maratoni võrreldakse talvise laulupeoga, ehkki see meenutab pigem massiorgiat. Suur hulk inimesi tuleb kokku, et kogeda ühistegevusest johtuvat rõõmu, puhtsotsiaalset karjatunnet. Samas ei keskendu keegi asjaosalistest ühisele eesmärgile, sest seda polegi. Orgiast osa võttes mõtleb iga inimene jäägitult iseendale. Ta hülgab nii kirjutatud kui kirjutamata reeglid ning kurnab keha, et vabastada vaimu, tunnetada uuel tasandil iseennast – selline on orgia põhiprogramm.

Ükskõik, kas ekstaatiline enesekogemine saavutatakse läbi ohjeldamatu söömise, kontrollimatu tantsuhulluse, kõikmõeldavate suguliste vahekordade või ülemäärase sportimise, orgiat pidava inimese alateadvuslik siht on lõhustada ihu molekulideks, päästes nõnda vaimu mõneks ajaks maistest kammitsatest. Pöörase kehakurnamise tulemusel vallanduvad ihus loomulikud mõnuained, mis võivad parimal juhul viia tugevate orgasmilaadsete tunneteni – neid soovitakse üha uuesti kogeda. Niiviisi saab alguse orgiatraditsioon.

Orgiat ei saa kunagi pidada üksi. Kui tuhanded inimesed teevad üheskoos midagi sellist, mida argises olukorras ebaharilikuks peetakse, muutub ebaharilik automaatselt normaalseks. Inimmassil on orgiale veel üks oluline mõju: jagatud tunne võimendub.

Naastes konkreetselt Tartu maratoni juurde, võib siin positiivsena loetleda ka ürituse rahvuslikku värvingut (kuigi võidumehed tulevad tihtilugu piiri tagant), tervisespordi arendamist (mille võib teisalt ka tõsise küsimärgi alla seada – tervisesport peaks olema ikka tervislik) ja enesedistsipliini arendamist (millega kaasneb enesekindluse tõus). Mõistusel ja inimvõimetel on piirid, kuid neid kombates – olgu see maratonivägilaste kiituseks öeldud – võib jõuda ka parema läbisaamiseni iseendaga.

Veri, seks ja nõiatrikid

Iga usund paneb paika omanäolise maailmamudeli, mille säilitamise hool ja vaev langeb kõigi vastava usu järgijate õlule. Nii iidsetes šamanistlikes uskumustes kui kaasaegses kõrgkristluses kehtib elu jätkuvust ja üksikisiku seksuaalsust reguleeriv koodeks. Inimese viljakus on fundamentaalne tegur kogukonna generaalplaanis, mida tuleb hoida ja arendada. See, mida moodsas psühholoogia-alases mõistestikus nimetatakse libiidoks, liitub põlisusundeis terminiga „vägi“ või „jõud“.

Elu loov ja hoidev jõud on usutavasti nii võimas, et inimesed tunnetavad sellega kaasnevaid ohte. Uus-Guinea rahvaste meelest võib kontrollimatu seksuaalenergia tuua kahju kõigile, kes sellega kokku puutuvad. Taoliste mõtiskluste pinnalt on tekkinud väga levinud seksitabud, mille järgi tuleb enne teatud tegevusi sugulisest vahekorrast hoiduda. Jahil- või kalalkäigu eel peavad mehed seksist hoiduma nii Aafrikas kui Siberis.

Mehed võivad enamasti ärbelda laiemat sorti seksuaalvabadusega. Tabude ja ühiskondlike reeglitega on vähem piiratud isikud, kelle vägi arvatakse olevat suurem. Pealikele omistatakse tavaliselt kõrgemat seksuaalenergiat, millega kaasneb õigus ka suuremale hulgale naistele. Teisalt pole mees vaatamata aktiivsemale osalemisele suguelus alati „looja“ rollis. On rahvaid, kes ei pea võimalikuks, et mehe sperma naise viljastab. Mees lihtsalt mõjutab viljastava vaimu tulekut naisesse, kuid ta peab valvama ka naise seksuaalenergia üle.

Naise seksuaalsust on peetud hallidest aegadest peale ohtlikuks. Naised saavad tegutseda vaid ühiskonna poolt ette antud raamides ning peavad oma käitumist meestest enam kontrollima, sest traditsiooniliselt arvatakse naistel olevat loomulik kalduvus ebapuhtaks saada.

Veri on olnud üks inimkehas peituvatest väe asupaikadest ning seostub väga otseselt seksuaalsusega. Vere toon – punane – on juba iseenesest maagiline värv. Punaseid esemeid on mitmel pool Euroopas, sealhulgas Eestis, kasutatud viljakusmaagias. Sageli sisaldus punane toon pruudirõivastes (hindu mõrsjad kannavad seniajani kärtspunast sari). Peaaegu kõik veretavate marjadega taimed nagu pihlakas on leidnud rakendust tõrjemaagias. Punaste jookide maagiline mõju kajastub näiteks veinis, mis kristlikul armulaual kujutab Kristuse verd. Rituaalne verejoomine toob osalistele lunastavat väge ning seob nad ühiseks kogukonnaks. Maasikat, kirssi, õuna ja aprikoosi on peetud tõhusateks armurohtudeks, mis paneb – sõna otseses mõttes – vere käima.

Vere seksuaalne tähendus avaldub väga selgelt vähemalt kahes vormis: peenisesse kogunev veri põhjustab erektsiooni, samas kui naised eritavad verd kuupuhastuse käigus. Mõlemat võib pidada seksuaalsusega segatud rüvedusest vabanemiseks: mõningate uskumuste kohaselt puhastub mees just peenise kaudu.

Paljudes põliskultuurides peetakse menstruatsiooni ohtlikuks. Kuupuhastust läbiv naine, kes võrgutas ettevaatamatu mehe, oli California põliselanike yurokite kõnepruugis cisah – „hullem kui koer“. Naised, keda tabas menstruatsioon, eraldati muust kogukonnast spetsiaalsetesse varjupaikadesse ning nad võisid süüa vaid kindlaid toite. Põhijoontes saab välja tuua neli konkreetsemat menstruatsiooniverega seotud tabu: 1) menstruaalveri ise on ohtlik 2) menstruatsiooniga naised tuleb kogukonnast eraldada 3) kuupuhastuse ajal ei tohi seksida 4) menstruatsiooniga naised ei või süüa valmistada. Menstruaalverd on kasutatud nõidumisel ning seda on mõningates paikades peetud armastuse rohuks. Mehed võisid tilgutada naise menstruaalverd tema enda toidu sisse, et ta jääks mehele surmani truuks.

Arhailise kombestiku kohaselt on meestel olnud verevalamisega tihe side: nii küttimine, ohverdamine kui sõda ühendavad verd ja maagiat. Sellesse raamistikku paigutatuna näib menstruatsioon anomaaliana. Tansaania ja Malawi aladel elavad nyakyusad, kes seostavad mustust hullumeelsusega, peavad sõdalaste kokkupuudet menstruaalverega eriti ohtlikuks. Lisaks on küttimise ja suguakti vahel šamanistlikes ühiskondades põhimõtteline seos. Desanad Amazonase ülemjooksul hoiavad seksuaalset puhtust vähemalt päev enne jahti, et olla himuralt erutunud ja ahvatleda nõnda ka saaklooma. (Just nimelt - ahvatleda!)

Kui naine ise veritseb, mõjub see mehekeskses maailmas hoiatava märgina. Juhtumid, kus naised tungivad meeste alale ning pretendeerivad sümboolsele väele, tekitavad viimastes kahtlusi kehtiva ühiskondliku seisundi püsimises. "Riistaõigus" satub ohtu. Ebakindluse ja võimalike muutuste õhkkonnas kerkibki maagia selgelt esile pingete leevendajana.

Menstruatsiooni-uskumuste juurde naastes võib siit leida samuti näiteid, kuidas mehed vastavad naistele suguelundite veritsusega. Mõningad Austraalia aborigeenide hõimud korraldavad riitusi, mille läbimisel loetakse poiss edaspidi meeste hulka. Riituse käigus tehakse poiste suguelunditele lõiked, millega kaasneb mõningane verejooks. Taolised siirderiitused on ühtlasi maagilised toimingud, mis mõjuvad kosmilise suurpuhatusena: naiste anomaalsus saab maandatud, valitsev maailmakord jääb paika ning viljakus on edaspidigi tagatud.

Samal teemal:

Tõesta, et oled mees!

Kui mehed vihkavad naisi

"Moega tuleb kaasas käia," ütles Shakespeare ja hakkas Dickensit lugema

Inglastel on tänavu põhjust pidutseda. Charles John Huffam "Boz" Dickensil täitus 200 eluaastat ning kõrgele eale vaatamata pole teda unustatud, tema teoseid avastatakse üha uuesti ja uuesti. Dickens, üks olulistest plokkidest inglise kultuuri alusmüüris, kinkis inglastele ihnuskoi sünonüümi Scrooge, andis nime mainekale rokkbändile Uriah Heep ja poetas rahva sekka humoorikad Sam Welleri ütlused, mis said tuntuks vellerismidena. Kuhu ka ei vaataks, Inglismaa on Dickensit täis. Kel sinnakanti asja, peaks sellega arvestama.

Dickens ei saanud lapsepõlves ülearu mett lakkuda. Vaesunud riigiametniku pojana sündinud Charles pidi juba varakult viksivabrikus perele leivalisa teenima ja korralikku haridust ta ei omandanudki. Võiks ju arvata, et sellised läbielamised muudavad iga inimese kas küünikuks või parandamatuks hädahunnikuks, kuid Dickensi puhul läks teisiti. Tema loomingus pole üldistamisväärset kibestumust ega trotsi. Optimism võidab ja leebe huumor lepitab. Tähendab, Dickensil oli humanisti närvistik, mis ei lubanud kunagi lõplikku hukkamõistu, vaid otsis ikka teed, kuidas inimlikest pahedest üle olla. Kurjad, ahned ja omakasupüüdlikud tegelaskujud muutuvad Dickensi sule all lihtsalt naeruväärseks, samas kui tegelased, kes igas olukorras ausaks jäävad ja iial tööd ei pelga, pärjatakse varem või hiljem, ühel või teisel moel säravehtsa õnnega. Moodsa kirjanduse mängumaal tähendavad sellised lahendused reeglite rikkumist.

Praegu võib Dickensit ju kiuslikult paljudes kunstilistes liialdustes süüdistada („head“ on liiga õõnsad ja pehmed, „pahad“ jällegi liigselt paksudes värvides), kuid eks aeg, mil tema lood publiku ette ilmusid, olnud kah teine. Ülimad väärtused ja ebaväärtused olid toona ikka silmaga tabatavalt vastandlikes vormides. Klassika saab aga ainult sellest, mis üle aegade kõnekana püsib. Ja 21. sajandi kõikekogenud inimene võiks nii suuremeelne olla küll, et vanadele sõnaseadjatele nende sentimentaalsus ja moraalitsemine andeks anda.

Eraelus polnud Dickens kaugeltki nii armastusväärne isand: kuulujuttude järgi lantis ta hingegi tõmbamata verinoori tüdrukuid ning vahel ka poisse. Tema ametlik abielutee polnud samuti roosidega palistatud. Juubilarist aga halvasti ei räägita, nii et võib-olla leiame siiagi mõne ilusa vabanduse. Näiteks: võimekad meistrid ongi enamjaolt – viisakalt öeldes – sita iseloomuga perverdid. Kirjaniku kõige autobiograafilisemaks kujuks peetakse üldiselt David Copperfieldi, kuid mõistagi on Charles nii Davidi näole kui elukäigule kõvasti puudrit ladunud. Las ta olla. Vahest peabki kunst elu ilusamast küljest näitama.

Dickensi lood on eeskätt tänu kirevale tegelaskonnale kõvasti teatrilavade ja kinolinade külge kleepunud ning paremad palad ka telepurkidesse marineeritud. Dickensi teoste ekraniseeringuid on valminud ligi 200, esimene neist sündis juba 1901 ("Jõululaul" - lugu, mis muutis jõulude tähendust). Eesti teatrites on Dickens seevastu harv külaline, kuid loodetavasti mitte persona non grata. Dickensil on endiselt palju öelda.

Sirvides Kersna pildialbumit

Arvud on maagilised. Nad võivad olla lõputud, jagamatud, tabamatud. Ka inimihu iseloomustavad tunnused võib kergesti arvude keelde panna. Palun väga: vanus, pikkus, kaal, laste hulk või igakuine palk… On inimesi, kelle elus kordub mõni üksik number sõgeda visadusega ning taolistes olukordades näib, otsekui tahaks mingi meelteväline jõud lihtsurelikule miskit olulist öelda. Tihtilugu ei jätku aga taipu, et taibata, mida see tähendab.

Korraga nii armastatud kui põlatud, imetletud ja kadestatud teleisiksuse Vahur Kersna üllitis „7x7“ ei ole elulooraamat. Pigem on see kenakene pildialbum kõigi nonde fotode, ajaleheväljalõigete, kirjade ja märkmetega, milles on salvestunud eredamad hetked ühest elujoonest. Esiti oli lausa piinlik seda võõrast albumit kätte võtta, kuid… põnev ikka ka. Mis siin vabandada – minagi tahtsin teada, mida ülemaaline kuulsus Kersna muljetab Antslast, „ilmselt ainsast linnast kogu Nõukogude Liidus, kus elas vaid kaks venelast“. Need tänavad, kool ja staadion, millest Kersna oma noorusajaga seoses kõneleb, tulevad selgelt vaimusilma ette. Antsla on valmissaanud linn. Aastatega pole siin palju muutunud.

Pildimaterjali saadavad Kersna rahulikud lakoonilised meenutused läbisegi tema sõprade, tuttavate ja kolleegide kommentaaridega. Kersna ei kõdita nostalgiaga, vaid pajatab möödanikust nii, nagu see tema muljetes on säilinud – kohati muhedamalt, kohati sarkastiliselt, kirjutamata siiski alla ühelegi hukkamõistavale kohtuotsusele. Ta ei räägi paljust. Tumedamad episoodid jäävadki udusegusesse videvikku. Nii mõndagi tähtsat talletub ridade vahel (ja read on ses albumis tõesti laiad, iseäranis lõikude vahel). Suured valged pinnad, mida trükimust pole riivanud, annaksid justkui tunnistust sellest, et kõike polegi tarvis öelda. Targad mehed ei lobisegi valimatult, säästes nõnda ka oma vaenlasi. Ses jutus pole kodumaistele autobiograafiatele omast enesekiitust, küll aga tibake sordiinialust enesekriitikat. Just selliseid mälestusi ongi põnev kuulata.

Täiendatud kordustrükk jumestab Kersna mälestusi puhta müstikaga. Miks need seitsmed ikkagi korduvad? Ja mis vägi see küll on, mis elu suunab ja surma käsutab, mõningaid meie seast hellitab ja õrritab, teisi aga kompromissitult hukka saadab? Eks igaüks või selle üle ise endamisi mõtiskleda. Kõike, mis ellu puutub, ei pea tingimata mõistusega seletama. Me oleme muuhulgas tunnetavad olendid.

Jah, Kersna pole „šeikspiir“ ega „puškin“, nagu ta ka ise tunnistab. Ta on selgepilguline vaatleja, ausameelne tõeotsija – ühesõnaga, mõtlev ajakirjanik. Seega haruldus, kellest lihtne nii vaimustusse kui segadusse sattuda.

Tarkuseotsingul on esimeseks etapiks vaikus, teiseks kuulamine, kolmandaks mäletamine, neljandaks harjutamine ja viiendaks õpetamine. (Solomon ibn Gabiro)

Kõik halb tuleb Põhjast

Kui maad katab peaaegu pool aastat valge lumekasukas ja suisel ajalgi ei anna sandid mullad rikkalikku saaki, jääb üle loota vaid iseendale või Jumalale. Ajuti ka leebemat nägu näitav, ent enamasti ikka karmipalgeline loodus mõõdab välja põhjamaalase saatuse. Kaugel põhjas ei saa koguda luksust ega elada võlgu. Tuleb teha vaid tööd – kasutada üürikest päevavalgust, kuniks seda antakse, sest üksnes valatud higi puhastab pattudest määritud hinge.

Inimese heitlused maa, vanajumala ja iseendaga… tuleb nagu tuttav ette. Kas pole siin mitte Tammsaare sulg mängus? Jah, aga ennastunustavast töökultusest on ju vestnud paljud põhjarahvaste kirjanikud, mistõttu võib Tammsaare häbita nende sappa võtta. Ajas mõnevõrra tuhmunud, kuid sisult endiselt kõnekas „Ja taamal laulavad metsad“ on üks taolistest lugudest, mis avab jäise põhjamaalase sisemaailma. Mahult tagasihoidlik ja mõnevõrra katkendlikult esitatud lugu paisub ometi saagalikuks suguvõsadraamaks, kust ei puudu ka praksuvad armukired.

Peamiselt ärimehe ja ajakirjanikuna tegutsenud Trygve Gulbranssen avaldas oma esikromaani „Ja taamal laulavad metsad“ (Og bakom synger skogene) 1933. aastal. Sellele järgnesid aastaste vahedega „Tuuled puhuvad Vaimudemäelt“ ja „Ei lähe kõrvalteed“. Rohkem Gulbranssen sulge ei kulutanudki, kuid ilmunud raamatukolmik on nüüdseks tõlgitud kümnetesse keeltesse. Eestindatud kujul ilmus „Ja taamal…“ esmakordselt juba 1939. Ehkki Gulbransseni teosed said väga jahedat kriitikat, luges rahvas neid suure huviga.

Paljuski on Gulbransseni esikteosele mõju avaldanud tema kaasmaalasest sõnameister Knut Hamsun (Tammsaarele heideti samuti ette Hamsuni otsest jäljendamist), kuid Gulbranssen on rahvalikuma stiiliga, lubades endale mõnusalt pikki talupoeglikke targutusi. Just lubamatult tahumatut talupoeglikkust on pepsid kriitikud kõigile taolistele romaanidele ette heitnud.

Lugu, mis jälgib vägevat Bjørndali mägitalu asustava suguvõsa käekäiku läbi kahe inimpõlve, surub südamesse paratamatult valusa pinnu. Vana Dag, „ohtlikem loom metsas“, ei suuda peatada oma ligimeste hingelist laostumust ega hoida lagunema kippuvat muistset eluviisi. Tsivilisatsiooni võltsväärtustest rikutud lausmaalaste väiklus, ahnus ja kadedus vastandub eredalt mägitalu karmide, ent omakasupüüdmatute meeste sisemisele vooruslikkusele. Viimaste eraklus ja suhteline jõukus tekitavad aga lõunapoolse rahva seas toorest umbusku. Põhja- ja lõunarahva lepitamatud vastuolud meenutavad nüüdisaegses käsitluses veelahet idealistide ja pragmaatikute vahel.

Elukoht mõjutab meelelaadi. Bjørndal – mõneti Vargamäe norralik variant – muutub ühtlasi progressivoolus hääbuva külakese sümboliks. Muutuvad ajad, muutuvad kombed. Mida veel eile peeti pühaks, on täna naeruväärne igand. Vahest trööstib see kauge põhjamaine lugu praeguses Eestis neid, kes ei taha ega suuda leppida ääremaade paratamatu kõrbestumisega. Taoline sõnavalik pole juhuslik – kõrb tähendab vanas keelepruugis inimtühja paika, kõrvemaad.

Kuid jätkem pessimistlik sentiment! Gulbransseni romaani võluvaimaks osaks on romantilised, kord pillerkaaride küllust, kord loodusjõudude müstikat kirjeldavad olustikupildid. Seltsiks neile kerkivad silme ette Norra rahvaluuleteadlase Peter Christen Asbjørnseni muinasjutud ja muistendid, mis otse rahvasuust üles korjatud. Ah…! Kui poleks romantikuid, kes siis kaduva maailma ilu veel alal hoiaks?

Kuid on ka suund, mida hüütakse põhjaks, ja põhja pool lausmaad oli mets vanast ajast saadik puutumata jäetud. /…/ Kui karu tuli oma verisele retkele alla lausmaale, siis tuli ta põhja poolt metsadest. Kui hallivatimeeste jõugud kõigile teedele valgusid, nagu oli juhtunud vanal ajal, siis olid nad tulnud põhjast, metsadest ja mägedest. Kui kotkas purjetas üle aasade, röövides lambaid ja muid väikeloomi, – tuli ta põhjast. Kui kull märatses ahnelt kanakarja kohal, - ta oli põhja poolt. Kui reinuvader luuras varastama kõige rasvasemat hane, - tema jäljed osutasid põhja poole. Kui torm käis sügisel ja talvel jäise külmaga üle paikkonna teede ja paljaste väljade, oli see kõige hullem, kui seda nimetati põhjatuuleks.

Aga inimesi on mitmesuguseid, ja kuigi lausmaa rahvas kartis metsa, liikus inimesi ometi kõikjal, ning oli neidki, kes elasid põhja pool metsades. /…/ Nad olid METSAINIMESED, ja nagu metsa, ei usaldatud neidki.

Kui mehed vihkavad naisi

„Ainsal korral, kui ma teda kohtasin, nimetas ta oma tütart hooraks. Tal on ilmselgelt naistega probleeme.“
/…/
„Ma arvan, et sa eksid. See ei ole nupust nikastanud sarimõrvar, kes on liiga palju piiblit uurinud. See on üks tavaline närukael, kes vihkab naisi.“

Stieg Larsson „Lohetätoveeringuga tüdruk“, XX ptk

Kolm aastat tagasi loeti Eestis kokku 160 vägistamisjuhtumit. Arvestades, et vägistamised on kõige puudulikumalt registreeritav kuriteoliik, võib juhtumite tegelikku hulka vaid oletada. Enamasti on vägistaja ohvri tuttav, mis teeb kannatanud naise emotsionaalse olukorra veelgi pingelisemaks. „Ta ju ise tahtis seda!“ kõlab vägivallatsenud meeste traditsiooniline eneseõigustus. Vägistajad ei armasta naisi. Iga kurjategija on omakasupüüdlik, armastus nõuab aga enese ohverdamist, isetut andmist ja kinkimist.

Sellesama ebameeldiva ja kergesti mahavaikitava teema võtab erakordselt terava skalpelliga lahkamisele Stieg Larsson 2005. aastal ilmunud põnevusromaanis „Mehed, kes vihkavad naisi“ (Män som hatar kvinnor), mida inglise ja eesti keeles tuntakse kui „Lohetätoveeringuga tüdrukut“.

Millenniumi sarja esmaseks vooruseks on vaieldamatult realistlikkus. Neis lugudes pole konstrueerituse jälgi, mille otsa mitmetes sadades krimipõnevikes võib sattuda. Kui mõnda kriminulli lugedes tekib mulje, et mõrtsukal peab kuriteo edukaks sooritamiseks olema lausa üleloomulikult palju õnne (ja fantaasiat), ent uurijale sobilikud niidiotsad jäetakse sellegipoolest lahkesti päevavalgele, siis Millenniumi lood on otsekui elust maha kribatud. Larssoni kogemused ajakirjanikuna tulid talle siinjuures kahtlemata kasuks.

Kuuldes, et Atlandi taga plaanitakse Larssoni bestsellerite ekraniseerimist, asus mind närima kole kahtluseuss. Ameeriklastel on tavaliselt kombeks kogu maailm oma näo järgi ümber teha. Seetõttu võis karta, et ajakirjanik Mikael Blomkvistist saab näiteks Michael Bloomtwig ja Lisbeth Salanderist Elizabeth Savage, Hedestadist hoopis Allentown jne. Lavastajatooli istunud David Fincher hajutas aga hirme ning kinolinal sähvivale lõpptulemusele oleks raske mõnda suuremat viga külge luuletada.

USA versiooni on hea kõrvutada äsja ETV-s näidatud rootslaste enda toodanguga. Tugeva luustiku ja närvikavaga lugu ei vaja täienduseks efektideparaadi ega kolmemõõtmelisi digitrikke. Elamuslik pinge tekib vaataja psüühikas. Mõlema filmi lavastajad on seda tõsiasja kukla taga hoidnud.

Üllataval moel mõjub ameeriklaste versioon naturalistlikumalt, et mitte öelda nilbemalt. (Mõelda vaid, et see oli just kuulus rootsi filmimeister Ingmar Bergman, kes 60 aasta eest filmis „Suvi Monikaga“ nimiosalisel rinnad paljaks kiskus. „Ennenägematu häbematus!“ vangutasid ameeriklased toona päid.) Rootslased jäävad sedapuhku vaoshoitumaks, põhjamaalikult kargeks. Mikaeli ja Lisbethi duett-duell on siiski mõlemal juhul haaravalt välja mängitud ning oleks lausa ebaõiglane küsida, kas Daniel Craig saab osaga paremini hakkama kui Michael Nyqvist või kas Rooney Mara on rohkem kiiksurikka gooti häkkeri moodi kui Noomi Rapace. Kumbki versioon vääriks hindeks tubli „viit“, kuid olulisem on valgusvihk pöörata ikkagi loo sisulisele küljele, mida ameeriklased ja rootslased vaid pisut erinevate vahenditega edasi annavad.

Stieg Larsson ei juhtinud asjata tähelepanu naistevastasele vägivallale. Rootsis registreeritakse aastas 4000–5000 vägistamist, suhtarvu poolest rohkem kui kusagil mujal Euroopas. Jahmatav, kas pole? Siit, Läänemere teiselt kaldalt vaadates paistab Rootsi täiusliku sotshoolekande, korras majanduse ja lopsaka kultuuriga musterriigina. Isegi kui statistikat pehmendava asjaoluna möönda, et rootslased mõtestavad vägistamist pisut laiemal skaalal (ohvrite hulka kuuluvad ka seksuaalselt kuritarvitatud mehed) ning kõik politseile laekunud avaldused ei arene süüdistuseks, püsib seksuaalroimade arvukus mõistusevastaselt suurena. Välja ei vabanda seegi, et Rootsis on prostitutsioon ametlikult keelatud. Samalaadne keeluseadus kehtib ka Norras, kus vägistamiste hulk osutub ometigi suhtarvult mitu korda pisemaks.

Rootslased julgevad õnneks probleemist kõnelda ega veereta süüd ainuüksi mitmesuguse nahatooni ja usutunnistusega immigrantide kaela, ehkki kiusatus on ju ikka. Ega siis valge mees tapa, varasta ja vägista, valge mees kasutab lihtsalt oma õigust teha seda, mida tahab!

Mis tõukab täiskasvanuid, pealtnäha normaalseid mehi elajalikele seksuaalroimadele? Eks ikka riistaõigus. Kiimast ummistunud aju ja liigselt pruugitud alkohol on siin vaid leek ja süütenöör püssirohutünni küljes. Vägistamist on kõigis sõjakolletes aegade algusest peale kasutatud karistusvahendina. Tugevam kahmab endale volikirja nõrgema üle võimutsemiseks. Rahuajal pole teisiti.

Mehed elavad käärimaläinud emotsioone välja kõikvõimalikke piire murdes. Piirid saavad tühja hinge ja korrastamata psüühikaga meestele ahistajateks. Ka kõlbelised kammitsad satuvad sellisel juhul ohtu. Ülekeevad tunded vajavad väljavalamist – füüsilisel kujul. Peab purustama asju, laskma kellegi verd, tühjendama end üleliigsest veest ja valgust (näiteks higi ja spermana). Iseenda raevust ning võimujanust joobnuna tekib vabastav võimalus kaotada piirid lubatu ja lubamatu vahel. Sageli lihtsatest argistest pingetest paisuv viha suunatakse nõrgima märklaua pihta.

Naiselik veetlus ja loomupärane vaist on meestes alalõpmata ebakindlust tekitanud. Selle ebakindluse kinnituseks on sündinud müüdid patustajast Eevast, kelle pärast ka Aadam paradiisiaiast välja aeti, ning kõik hädad ja õnnetused maailma peale lahti lasknud Pandorast. Aastasadu saadeti naisi nõidadena tuleriidale ja võlla, sest nemad olid süüdi, kui viljasaagid ikaldusid või inimesed õnnetul kombel otsa said. Mees peab käsutama naist nagu kukk kanasid, kuulutab vanasõna.

Ajad on muutunud. Naised ei tohiks kanda süüd meeste sassiläinud vaimu pärast. (Jah, ma tahan sellega öelda, et vägistajad on peast soojad.) Kui inimesed teineteist eelarvamusteta austavad, kergeneb ka väiklane ebavõrdsus sugupoolte vahel. Ja lõpetuseks häid uudiseid. Õnneks sisaldab maailm endiselt ka sääraseid mehi, kes ei satu pöördesse üksnes naise kehast, vaid ka hingest. Kogu hingest.

Täna õhta viskame Lutsu

125 aastat tagasi sündis Palamuse kihelkonnas pisike ime: vanajumal poetas Kuremaa järve ääres asunud Posti tallu esimese poisslapse, kes ristiti mõned päevad hiljem isa, poja ja püha vaimu nimel Oskariks. Praegu tuntakse teda peamiselt Paunvere-lugude, „Nukitsamehe“, „Soo“, „Kapsapea“ ja veel mitmete lüüriliste/koomiliste kirjandusteoste järgi. Isand Lutsu siiras rahvalähedus – tema edu tugevaim trump – võtab tänini mõningail kriitikuil kukla sügelema. Ehkki tema haridustee kulges läbi porimülgaste ning ühtki kooli ta korralikult lõpetatud ei saanudki, pole riistu tema vaimusügavike loodimiseks. Luts salvestas oma tekstidesse terve galerii karaktereid, kes ajast-aega meie keskel ringi sibavad, pakkudes sellega üha uutele põlvedele äratundmisrõõmu.

Legendaarne – omadussõna, mida liigagi kergekäeliselt paljude antvärkide nime ette kleebitakse - peaks olema õigupoolest autasu ja Luts seda kahtlemata väärib. Legendiks on saanud tema kirjanikupõlve okkaline algus, tema viinalembus, krooniline allergia lärmakate naabrite vastu ja säravad, ehk isegi tibake skandaalsed etteasted seltskondades. Kirjaniku värvirikas elu andis loominguks ammendamatut ainest. Lugegem või Lutsu mälestusi. Tänapäevased konveierlindil toodetavad elulooraamatud võtavad tuntud inimeste elukäigu kokku sageli vaid paarisaja leheküljega (miinus pildid). Luts aga pani isiklikud mälestused kirja 13 raamatusse, kusjuures ta ei jõudnud kaugemale kolmekümnendast eluaastast!

Tulevase menuautori kõige esimene kirjanduslik katsetus ilmus veebruaris 1907 „Postimehe“ joone all ning selleks oli ehmatavalt konkreetselt pealkirjastatud luuletus: „Elu“.

Üksainus silmapilk on elu,
Kahest igavikust piiratud:
Üks nendest see, mis enne oli,
Ja teine, mis on pärast meid.

Sel perioodil kasutas apteekrisellina leivaraasukesi kogunud Luts veel varjunime Toomas Oskary. Vaigistamatust lugemisjanust haaratuna ei pannud ta vastu kiusatusele ka ise kirjavara sepistada. Ehkki laiast ilmast on Lutsule raske sarnast ühikut kõrvale leida, on tema mõjutajatena välja pakutud mitmeid kuulsaid sõnameistreid: Nikolai Gogol (Luts pidas teda üheks iidoliks), Charles Dickens (inimlik ja õrnalt koomiline stiil) ja Mark Twain (Tootsi ameerika kolleeg on vaieldamatult Tom Sawyer!).

Lutsu tõlgendused kuuluvad jäädavalt Eesti teatrite mängukavva (ühele neist viitab ka ülaltoodud pealkiri), tema teoste põhjal on valminud viis mängufilmi ning mitmeid telelavastusi ja kuuldemänge. Vaatamata märkimisväärsele viljakusele tuntakse Lutsu loomingut tervikuna siiski hämmastavalt vähe. Viiekümneaastasena tunnistas armastatud rahvakirjanik ühes juubeliusutluses, et enda loomingust on tema suurimateks lemmikuteks „Iiling“ ja „Olga Nukrus“ (ilmusid vastavalt 1924 ja 1926). Huvitav, kui paljud eestimaalased võivad käsi südamel tunnistada, et on neist jutustustest üleüldse kuulnud?

Omaaegsed kriitikud ei väsinud Lutsu materdamast, kuid tagantjärele paistab, et nende vemblad jäid lühikeseks. Kirjanikule ette heidetud kehv stiil ja liigne kinolikkus teevadki Lutsust Lutsu. Ei osanud ega vististi tahtnudki ta luua suurejoonelisi romaaniepopöasid, vaid piirdus „pildikestega“ kooli- ja nooruspõlvest, agulielust ja lihtsate inimeste argipäevadest, mis on ometigi peenelt, teesklemata kaastundega välja joonistatud.

Lutsu kiituseks peab mainima, et ta tõi Eesti kirjandusse uusi värskendavaid võtteid, näiteks imekaunis lugu „Inderlin“ on jutustatud väikesele, veel sülelapseeas pojale. Paunvere-sarjas on Luts ennast kõige oma lömmis kaabu ja lühikesevõitu jalutuskepiga tegelaste sekka sokutanud: muuhulgas käib ta Tootsi pulmas ja armub Teele nooremasse õesse. Kirjaniku iseloomu ja eluvaadet esindavaid tegelaskujusid võib aimamisi kohata mitmetes tekstides. Kindlasti on Lutsu hingelaadi Arnos ja vanas apteekris, kes noori julgelt elama kihutab. Boheemlasliku kallakuga kunstnik Toomas Haava „Soos“ ja viinaveaga ametnik Otto Helger „Udus“ kõnelevad küllap nii mõneski pildikeses autori enda häälega. „Vaikses nurgakeses“ toimetava üliõpilase Heino Andersoni pilgu läbi õnnestub kirjanikul aga kritiseerida sakslaste suurushullustust, millega kaasneb terav kommentaar 1930. aastate alguse Euroopa poliitilisele olukorrale.

Paunverelaste tegemisi lugedes on mulle silma jäänud „veikese“ Peeter Lesta kummastav sarnasus kirjanikuhärraga. Lesta ja Luts töötasid mõlemad apteekri abilistena ning püüdlesid samal ajal läbi lõpmatute kõhkluste kirjandusliku läbilöögi poole, ehkki üksnes Lutsust sai tõepoolest tunnustatud kirjasäga. Tänu „Kevade“ filmiversioonile tuntakse Lestat peamiselt tema mättasõja ning kõnekäänuks saanud „mis kinni ei jää, saab kinni löödud“ järgi, kuid just Lesta tragikoomiliste hädalduste kaudu on Luts leidnud viisi, kuidas kätte tasuda ülirafineeritud maitset nõudvatele, loomult kõiketeadvatele „ekspertidele“ ning esitada samas isiklikud seisukohad kirjanduse vallas.

„Tõsi küll,“ ütleb Lesta, „mõnele maksetakse tõesti nii palju, et ta ainult kirjandusest võib elada, aga see on enamasti võõra rahva seas. Ma pole kuulnud ega näinud, et meil Eestis keegi kirjandusest elaks. Võib-olla elutseb mõni naljahammas kirjandusest, aga see on juba teine asi. Tuline kahju, et mina algusest saadik üles ei märkinud, kui palju kirjandus minule on üleüldse sisse toonud. /…/ Ma arvan siiski, et ma tõesti mitte väga kõrvale ei kaldu, kui ma ütlen: kaks paari saapaid.“
„Kaks paari saapaid,“ ajab Toots silmad punni. „Maksetakse siis luuletuste eest saabastega?“
„Ei makseta,“ vastab Lesta. „Vähemalt minule pole seni veel keegi kirjastaja saapaid pakkunud. Aga kõige vähem kaks paari saapaid olen ma ära kannud kirjastajate ja raamatukaupmeeste juure joostes, kellele ma oma kirjutusi müüa pakkusin.“ ("Suvi" I, XVI ptk)

Luts polnud kirjutajana pelgalt koomik, nagu teda tihtipeale ette kujutatakse (antakse ju välja koguni Lutsu-nimelist huumoripreemiat!). Kerge koomilisus on pigem nagu siirupisorts selle kange groki sees, mida Luts elust enesest keetis. Tema habraslüürilise kallakuga jutustused ootavad – ei, suisa paluvad, et nad tolmust puhtaks puhutaks ning taas kätte võetaks. Juubeliaasta on selleks mugavaim ettekääne.