Inglastel on tänavu põhjust pidutseda. Charles John Huffam "Boz" Dickensil täitus 200 eluaastat ning kõrgele eale vaatamata pole teda unustatud, tema teoseid avastatakse üha uuesti ja uuesti. Dickens, üks olulistest plokkidest inglise kultuuri alusmüüris, kinkis inglastele ihnuskoi sünonüümi Scrooge, andis nime mainekale rokkbändile Uriah Heep ja poetas rahva sekka humoorikad Sam Welleri ütlused, mis said tuntuks vellerismidena. Kuhu ka ei vaataks, Inglismaa on Dickensit täis. Kel sinnakanti asja, peaks sellega arvestama.Dickens ei saanud lapsepõlves ülearu mett lakkuda. Vaesunud riigiametniku pojana sündinud Charles pidi juba varakult viksivabrikus perele leivalisa teenima ja korralikku haridust ta ei omandanudki. Võiks ju arvata, et sellised läbielamised muudavad iga inimese kas küünikuks või parandamatuks hädahunnikuks, kuid Dickensi puhul läks teisiti. Tema loomingus pole üldistamisväärset kibestumust ega trotsi. Optimism võidab ja leebe huumor lepitab. Tähendab, Dickensil oli humanisti närvistik, mis ei lubanud kunagi lõplikku hukkamõistu, vaid otsis ikka teed, kuidas inimlikest pahedest üle olla. Kurjad, ahned ja omakasupüüdlikud tegelaskujud muutuvad Dickensi sule all lihtsalt naeruväärseks, samas kui tegelased, kes igas olukorras ausaks jäävad ja iial tööd ei pelga, pärjatakse varem või hiljem, ühel või teisel moel säravehtsa õnnega. Moodsa kirjanduse mängumaal tähendavad sellised lahendused reeglite rikkumist.
Praegu võib Dickensit ju kiuslikult paljudes kunstilistes liialdustes süüdistada („head“ on liiga õõnsad ja pehmed, „pahad“ jällegi liigselt paksudes värvides), kuid eks aeg, mil tema lood publiku ette ilmusid, olnud kah teine. Ülimad väärtused ja ebaväärtused olid toona ikka silmaga tabatavalt vastandlikes vormides. Klassika saab aga ainult sellest, mis üle aegade kõnekana püsib. Ja 21. sajandi kõikekogenud inimene võiks nii suuremeelne olla küll, et vanadele sõnaseadjatele nende sentimentaalsus ja moraalitsemine andeks anda.
Eraelus polnud Dickens kaugeltki nii armastusväärne isand: kuulujuttude järgi lantis ta hingegi tõmbamata verinoori tüdrukuid ning vahel ka poisse. Tema ametlik abielutee polnud samuti roosidega palistatud. Juubilarist aga halvasti ei räägita, nii et võib-olla leiame siiagi mõne ilusa vabanduse. Näiteks: võimekad meistrid ongi enamjaolt – viisakalt öeldes – sita iseloomuga perverdid. Kirjaniku kõige autobiograafilisemaks kujuks peetakse üldiselt David Copperfieldi, kuid mõistagi on Charles nii Davidi näole kui elukäigule kõvasti puudrit ladunud. Las ta olla. Vahest peabki kunst elu ilusamast küljest näitama.
Dickensi lood on eeskätt tänu kirevale tegelaskonnale kõvasti teatrilavade ja kinolinade külge kleepunud ning paremad palad ka telepurkidesse marineeritud. Dickensi teoste ekraniseeringuid on valminud ligi 200, esimene neist sündis juba 1901 ("Jõululaul" - lugu, mis muutis jõulude tähendust). Eesti teatrites on Dickens seevastu harv külaline, kuid loodetavasti mitte persona non grata. Dickensil on endiselt palju öelda.
