Viimase paarisaja aasta jooksul pole kirjanduse varasalve lisandunud kuigi palju selliseid teoseid, mis oleks kogu maailma nii tugevasti raputanud nagu „Onu Tomi onnike“, ameerika kooliõpetaja Harriet Beecher-Stowe’ elutöö. 160 aasta eest ilmunud rahvusvaheline bestseller õhutas USA orjusevastaseid jõulisemale pealetungile, lisas neegrite vabastusliikumisele hulga uusi toetajaid ning muutis inimõigused kogu planeedi jututeemaks. Ka Venemaal tõusis talupoegade pärisorjuse kaotamine teravalt päevakorda muuhulgas just „Onu Tomi“ voolus.
Ameerika Ühendriigid olid 19. sajandi keskpaigaks lõhestunud orjanduslikuks Lõunaks ja orjavabaks Põhjaks. Lõuna-Carolinas ja Mississippis moodustasid orjad kogu osariigi elanikkonnast üle poole, Louisianas, Floridas, Alabamas ja Georgias ulatus orjade hulk vähemalt neljakümne protsendini. Vermontis oli orjandus keelatud juba 1777, viimase põhjaosariigina keelati see New Jerseys 1804. Orjakaubandus keelati ametlikult 1808. aastal, kuid sellele vaatamata neegerorjade ost ja müük ei katkenud, vaid otse vastupidi. Koos puuvillatööstuse arenguga orjade arv hoopis kasvas (kui 1810 oli Ameerikas miljon orja, siis 20 aastat hiljem juba kaks korda enam).
Louisianas resideerinud kolonel J. A. S. Ackleni „vara“ sekka kuulus ligi 700 orja, kes töötasid tema 20 000 aakril laiunud istandustes. Ka Beecher-Stowe’ romaani pahategija Simon Legree oli puuvillaistandusest tulu hankiv orjapidaja, kellele alluval tööliskonnal puudusid igasugused inimõigused. Neegerorjad olid sunnitud taluma peksu, pilkeid ja viletsaid elutingimusi, peremehe silmis polnud nad enamat lojustest, kelle surm kurvastas orjapidajat vaid majanduslikel põhjustel.
Samas hindasid peremehed orjade töökust, mis tähendus esimestele rohkem tulu. Sellistele orjadele võis osaks saada ka kõrgem positsioon. Hella südame, aga kuldsete kätega onu Tom oli just üks neist neegritest. „Legree oli ostnud Tomi selle eesmärgiga, et teha temast pikapeale ülevaataja, kelle hoolde võiks vahetevahel enda äraolekul asjaajamist usaldada, aga Legree arvates oli selle ameti jaoks vaja karmust.“ Orjapidajad ei häbenenud vahest ka neegerorjade hulgast endale naist võtta. Legree küljeluuks oli Cassy-nimeline naine, kellel oli samuti mõnevõrra rohkem õigusi kui teistel temataolistel.
Samas hindasid peremehed orjade töökust, mis tähendus esimestele rohkem tulu. Sellistele orjadele võis osaks saada ka kõrgem positsioon. Hella südame, aga kuldsete kätega onu Tom oli just üks neist neegritest. „Legree oli ostnud Tomi selle eesmärgiga, et teha temast pikapeale ülevaataja, kelle hoolde võiks vahetevahel enda äraolekul asjaajamist usaldada, aga Legree arvates oli selle ameti jaoks vaja karmust.“ Orjapidajad ei häbenenud vahest ka neegerorjade hulgast endale naist võtta. Legree küljeluuks oli Cassy-nimeline naine, kellel oli samuti mõnevõrra rohkem õigusi kui teistel temataolistel.
Kõik orjapidajad ei kohelnud oma alluvaid siiski ebainimlikult. Seda osa isandatest esindab „Onu Tomi onnikeses“ Augustine St. Clare, Louisiana rikka istanduseomaniku poeg, Tomi teine peremees pärast Shelby’t. Enne varajast surma oli tal koguni plaan Tom vabaks lasta, sama soovis St. Clare’i väike tütar Evangeline. Viimane on romaani sümbolkuju, „tõeline kristlane“, kes esindab kahtlemata Beecher-Stowe’ isiklikke vaateid. Kui Eva palub isal Tom endale osta, küsib St. Clare: „Kas vajad teda mängukanniks või kiikhobuseks?“ Eva vastab: „Tahan teda õnnelikuks teha.“ Beecher-Stowe rõhutab sellega, et vaid kristlik ligimesearmastus võib orjusele lõpu teha. Kui elutark Evangeline sureb, satub Tom elajaliku orjapidaja Legree küüsi. Teisiti öeldes: kui sureb kristlik moraal, algab inimeste orjastamine. Selle põhimõtte pinnalt tõukus ka orjusevastane liikumine.
Neegerorjade ebainimlik kohtlemine tekitas juba 18. sajandi lõpul Ameerika ühiskonnas paksu verd. Esimestena tõstsid orjuse vastu kisa Sõprade Ühing ehk kveekerid, kelle meelest polnud orjapidamine kooskõlas kristliku moraaliga. „Onu Tomi onnikeses“ leiab Shelby perekonnast lahkunud mulatt Eliza koos oma pojaga samuti varju kveekerite asulast. Üks kveekeritest kinnitab talle, et „veel kunagi pole ühtegi põgenikku meie külast vargsi ära viidud.“
Kategooriliselt orjanduse vastu meelestatud abolitsionistide liikumine sai alguse 1830. aastatel samuti vaimulikest ringkondadest. Ameerika Orjusevastane Ühing haaras kiirelt kümneid tuhandeid inimesi, kes asusid orjade kaitseks pidama kõnesid, kirjutama ametlikke palvekirju ja levitama valgustuslikke brošüüre. Ka tuhanded naised, olles inspireeritud religioossetest põhimõtetest ja vabariiklikust ideoloogiast, võtsid abolitsionistlikust liikumisest osa, muuhulgas kogudes raha piknikute ja heategevusmüükide korraldamisega.
1831. aastal asutas William Llyod Garrison ajalehe The Liberator, mida toetasid tugevalt vabad mustanahalised. Mehe järgijatest tekkis garrisonlaste liikumine, mis lisaks orjusevastasele võitlusele toetas karskust, patsifismi ja naiste õiguste laiendamist. „Onu Tomi onnike“ oli üks esimesi ilukirjanduslikke töid, mis rebis orjanduselt maski eest, kuid juba 1839. aastal avaldasid T. D. Weld ja A. Grimke raamatu „Slavery As It Is“, mis tõi põhjaosariikide publikuni orjandusliku süsteemi jubedused.
1831. aastal asutas William Llyod Garrison ajalehe The Liberator, mida toetasid tugevalt vabad mustanahalised. Mehe järgijatest tekkis garrisonlaste liikumine, mis lisaks orjusevastasele võitlusele toetas karskust, patsifismi ja naiste õiguste laiendamist. „Onu Tomi onnike“ oli üks esimesi ilukirjanduslikke töid, mis rebis orjanduselt maski eest, kuid juba 1839. aastal avaldasid T. D. Weld ja A. Grimke raamatu „Slavery As It Is“, mis tõi põhjaosariikide publikuni orjandusliku süsteemi jubedused.
Orjusevastase poliitilise opositsioonina kerkis 1848. a. esile Vaba Maa Partei (Free-Soil Party). Parteiga seotud Massachusettsi haridusasjade spetsialist Horace Mann sõnastas oma kreedo järgmiselt: „If we are Abolitionists, then we are abolitionists of human bondage.“ Beecher-Stowe’ raamatus näitab poliitikute inimlikku palet senaator Bird, keda täiendab kaastundliku taustana tema naine. Kui missis Bird küsib oma mehelt, kas vastab tõele, et tahetakse kehtestada seadust, mille järgi ei tohi värvilistele põgenikele süüa anda, räägib senaator seadusest, mis keelab rahval abistada Kentuckyst põgenenud orje. Bird lisab, et järelemõtlematud abolitsionistid on Kentucky ärevile ajanud. Ometi tuleb senaator Bird Elizale ja tema pojale vastu ning abistab neid põgenemisel.
Põgenevad orjad, kellele „Onu Tomi onnike“ tänuväärselt palju lehekülgi pühendab, polnud Ameerikas harv nähtus. Enamasti püüti jõuda orjusevabadesse osariikidesse või Kanadasse. 1850ndate keskel tekitas rohkesti kõneainet Dred Scott – neegerori, kelle peremees oli viinud Illinoisi ja Wisconsinisse, kus orjus oli keelatud. Ta elas vabal pinnal neli aastat ning pöördus mõni aeg pärast seda Missouri kohtusse väitega, et ta on nüüd vaba mees, sest ta elas ju pikka aega orjusevabas piirkonnas. Kuigi kohtunikud olid esialgu juhtumi suhtes väga erineval seisukohal, langetati siiski negatiivne otsus, sest leiti, et vabal territooriumil viibimine ei teinud teda veel vabaks ning üleüldse polnud tal õigust pöörduda kohtusse, sest tal puudusid kodanikuõigused. Vabad neegrid mõistsid taolise otsuse mõistagi karmilt hukka.
Mustanahaliste liigne söakus pahandas mitmeid rassistlike vaadetega valgeid, kelle provokatsioonide tõttu olid paljud vabad neegrid sunnitud kodudest lahkuma. Abolitsioniste ja mustanahalisi rünnati, 1838. aastal süüdati orjusevastaste peakorter Philadelphias. Probleem tekitas pingeid isegi religioossete liikumiste vahel. Ameerika ühiskonnas leidus piisavalt palju neid, kes leidsid, et mustanahalistel pole õigust olla valgetega ühel tasandil.
Marie St. Clare „Onu Tomi onnikesest“ on selle musternäidis. Tema arvates on neegrid „üks rahulolematu rahvas, kes alati seda soovib, mida neil ei ole. Mina olen põhimõtteliselt igasuguse vabastamise vastu. Hoidke neeger peremehe hoole all, ja ta käitub küllalt hästi ning on korralik. Aga andke neile vabadus, siis lähevad nad laisaks, ei tee tööd, hakkavad jooma ja käivad alla, muutuvad alatuiks, väärtusetuiks inimesteks. Olen sadu kordi seda näinud.“
Marie St. Clare „Onu Tomi onnikesest“ on selle musternäidis. Tema arvates on neegrid „üks rahulolematu rahvas, kes alati seda soovib, mida neil ei ole. Mina olen põhimõtteliselt igasuguse vabastamise vastu. Hoidke neeger peremehe hoole all, ja ta käitub küllalt hästi ning on korralik. Aga andke neile vabadus, siis lähevad nad laisaks, ei tee tööd, hakkavad jooma ja käivad alla, muutuvad alatuiks, väärtusetuiks inimesteks. Olen sadu kordi seda näinud.“
Põhjaosariikides elas märkimisväärne hulk vabu neegreid – kokku umbes 440 000. Samal ajal kui abolitsionistid nõudsid Lõunas neegritele vabadust, võitlesid Põhjas olevad neegrid juba sotsiaalsete ja majanduslike õiguste eest. Värviliste Inimeste Rahvuskogu nõudis muuhulgas 1853. aastal New Yorkis esitatud ettekandes neegritele oma kooli ning eelkõige rakenduslikku haridust.
Lõunaosariiklaste jaoks ei olnud orjandus mitte ainult tuluallikas, vaid ka osa maalähedasest ja traditsioonidekesksest kuvandist. Nõnda vastanduti Põhjas valitsevale linnakultuurile, mida nähti labasena. Tüli neegrite vabaduse küsimuses paisus nii teravaks, et ähvardas Lõuna- ja Põhjaosariigid teineteisest lahutada.
Lahkheli Põhja ja Lõuna vahel tipnes 1861–1865 Ameerika kodusõjaga. Aastakümneid kestnud võitlus neegerorjade vabaks inimesteks kuulutamise nimel lõppes abolitsionistide võiduga 1863. aastal, mil orjus kogu riigis ametlikult kaotati. Ülimalt emotsionaalse „Onu Tomi onnikese“ tähtsust selle otsuse sünniloos ei maksa alahinnata.
Lahkheli Põhja ja Lõuna vahel tipnes 1861–1865 Ameerika kodusõjaga. Aastakümneid kestnud võitlus neegerorjade vabaks inimesteks kuulutamise nimel lõppes abolitsionistide võiduga 1863. aastal, mil orjus kogu riigis ametlikult kaotati. Ülimalt emotsionaalse „Onu Tomi onnikese“ tähtsust selle otsuse sünniloos ei maksa alahinnata.
