125 aastat tagasi sündis Palamuse kihelkonnas pisike ime: vanajumal poetas Kuremaa järve ääres asunud Posti tallu esimese poisslapse, kes ristiti mõned päevad hiljem isa, poja ja püha vaimu nimel Oskariks. Praegu tuntakse teda peamiselt Paunvere-lugude, „Nukitsamehe“, „Soo“, „Kapsapea“ ja veel mitmete lüüriliste/koomiliste kirjandusteoste järgi. Isand Lutsu siiras rahvalähedus – tema edu tugevaim trump – võtab tänini mõningail kriitikuil kukla sügelema. Ehkki tema haridustee kulges läbi porimülgaste ning ühtki kooli ta korralikult lõpetatud ei saanudki, pole riistu tema vaimusügavike loodimiseks. Luts salvestas oma tekstidesse terve galerii karaktereid, kes ajast-aega meie keskel ringi sibavad, pakkudes sellega üha uutele põlvedele äratundmisrõõmu.
Legendaarne – omadussõna, mida liigagi kergekäeliselt paljude antvärkide nime ette kleebitakse - peaks olema õigupoolest autasu ja Luts seda kahtlemata väärib. Legendiks on saanud tema kirjanikupõlve okkaline algus, tema viinalembus, krooniline allergia lärmakate naabrite vastu ja säravad, ehk isegi tibake skandaalsed etteasted seltskondades. Kirjaniku värvirikas elu andis loominguks ammendamatut ainest. Lugegem või Lutsu mälestusi. Tänapäevased konveierlindil toodetavad elulooraamatud võtavad tuntud inimeste elukäigu kokku sageli vaid paarisaja leheküljega (miinus pildid). Luts aga pani isiklikud mälestused kirja 13 raamatusse, kusjuures ta ei jõudnud kaugemale kolmekümnendast eluaastast!
Tulevase menuautori kõige esimene kirjanduslik katsetus ilmus veebruaris 1907 „Postimehe“ joone all ning selleks oli ehmatavalt konkreetselt pealkirjastatud luuletus: „Elu“.
Üksainus silmapilk on elu,
Kahest igavikust piiratud:
Üks nendest see, mis enne oli,
Ja teine, mis on pärast meid.
Kahest igavikust piiratud:
Üks nendest see, mis enne oli,
Ja teine, mis on pärast meid.
Sel perioodil kasutas apteekrisellina leivaraasukesi kogunud Luts veel varjunime Toomas Oskary. Vaigistamatust lugemisjanust haaratuna ei pannud ta vastu kiusatusele ka ise kirjavara sepistada. Ehkki laiast ilmast on Lutsule raske sarnast ühikut kõrvale leida, on tema mõjutajatena välja pakutud mitmeid kuulsaid sõnameistreid: Nikolai Gogol (Luts pidas teda üheks iidoliks), Charles Dickens (inimlik ja õrnalt koomiline stiil) ja Mark Twain (Tootsi ameerika kolleeg on vaieldamatult Tom Sawyer!).
Lutsu tõlgendused kuuluvad jäädavalt Eesti teatrite mängukavva (ühele neist viitab ka ülaltoodud pealkiri), tema teoste põhjal on valminud viis mängufilmi ning mitmeid telelavastusi ja kuuldemänge. Vaatamata märkimisväärsele viljakusele tuntakse Lutsu loomingut tervikuna siiski hämmastavalt vähe. Viiekümneaastasena tunnistas armastatud rahvakirjanik ühes juubeliusutluses, et enda loomingust on tema suurimateks lemmikuteks „Iiling“ ja „Olga Nukrus“ (ilmusid vastavalt 1924 ja 1926). Huvitav, kui paljud eestimaalased võivad käsi südamel tunnistada, et on neist jutustustest üleüldse kuulnud?
Omaaegsed kriitikud ei väsinud Lutsu materdamast, kuid tagantjärele paistab, et nende vemblad jäid lühikeseks. Kirjanikule ette heidetud kehv stiil ja liigne kinolikkus teevadki Lutsust Lutsu. Ei osanud ega vististi tahtnudki ta luua suurejoonelisi romaaniepopöasid, vaid piirdus „pildikestega“ kooli- ja nooruspõlvest, agulielust ja lihtsate inimeste argipäevadest, mis on ometigi peenelt, teesklemata kaastundega välja joonistatud.
Lutsu kiituseks peab mainima, et ta tõi Eesti kirjandusse uusi värskendavaid võtteid, näiteks imekaunis lugu „Inderlin“ on jutustatud väikesele, veel sülelapseeas pojale. Paunvere-sarjas on Luts ennast kõige oma lömmis kaabu ja lühikesevõitu jalutuskepiga tegelaste sekka sokutanud: muuhulgas käib ta Tootsi pulmas ja armub Teele nooremasse õesse. Kirjaniku iseloomu ja eluvaadet esindavaid tegelaskujusid võib aimamisi kohata mitmetes tekstides. Kindlasti on Lutsu hingelaadi Arnos ja vanas apteekris, kes noori julgelt elama kihutab. Boheemlasliku kallakuga kunstnik Toomas Haava „Soos“ ja viinaveaga ametnik Otto Helger „Udus“ kõnelevad küllap nii mõneski pildikeses autori enda häälega. „Vaikses nurgakeses“ toimetava üliõpilase Heino Andersoni pilgu läbi õnnestub kirjanikul aga kritiseerida sakslaste suurushullustust, millega kaasneb terav kommentaar 1930. aastate alguse Euroopa poliitilisele olukorrale.
Paunverelaste tegemisi lugedes on mulle silma jäänud „veikese“ Peeter Lesta kummastav sarnasus kirjanikuhärraga. Lesta ja Luts töötasid mõlemad apteekri abilistena ning püüdlesid samal ajal läbi lõpmatute kõhkluste kirjandusliku läbilöögi poole, ehkki üksnes Lutsust sai tõepoolest tunnustatud kirjasäga. Tänu „Kevade“ filmiversioonile tuntakse Lestat peamiselt tema mättasõja ning kõnekäänuks saanud „mis kinni ei jää, saab kinni löödud“ järgi, kuid just Lesta tragikoomiliste hädalduste kaudu on Luts leidnud viisi, kuidas kätte tasuda ülirafineeritud maitset nõudvatele, loomult kõiketeadvatele „ekspertidele“ ning esitada samas isiklikud seisukohad kirjanduse vallas.
„Tõsi küll,“ ütleb Lesta, „mõnele maksetakse tõesti nii palju, et ta ainult kirjandusest võib elada, aga see on enamasti võõra rahva seas. Ma pole kuulnud ega näinud, et meil Eestis keegi kirjandusest elaks. Võib-olla elutseb mõni naljahammas kirjandusest, aga see on juba teine asi. Tuline kahju, et mina algusest saadik üles ei märkinud, kui palju kirjandus minule on üleüldse sisse toonud. /…/ Ma arvan siiski, et ma tõesti mitte väga kõrvale ei kaldu, kui ma ütlen: kaks paari saapaid.“
„Kaks paari saapaid,“ ajab Toots silmad punni. „Maksetakse siis luuletuste eest saabastega?“
„Ei makseta,“ vastab Lesta. „Vähemalt minule pole seni veel keegi kirjastaja saapaid pakkunud. Aga kõige vähem kaks paari saapaid olen ma ära kannud kirjastajate ja raamatukaupmeeste juure joostes, kellele ma oma kirjutusi müüa pakkusin.“ ("Suvi" I, XVI ptk)
„Kaks paari saapaid,“ ajab Toots silmad punni. „Maksetakse siis luuletuste eest saabastega?“
„Ei makseta,“ vastab Lesta. „Vähemalt minule pole seni veel keegi kirjastaja saapaid pakkunud. Aga kõige vähem kaks paari saapaid olen ma ära kannud kirjastajate ja raamatukaupmeeste juure joostes, kellele ma oma kirjutusi müüa pakkusin.“ ("Suvi" I, XVI ptk)
Luts polnud kirjutajana pelgalt koomik, nagu teda tihtipeale ette kujutatakse (antakse ju välja koguni Lutsu-nimelist huumoripreemiat!). Kerge koomilisus on pigem nagu siirupisorts selle kange groki sees, mida Luts elust enesest keetis. Tema habraslüürilise kallakuga jutustused ootavad – ei, suisa paluvad, et nad tolmust puhtaks puhutaks ning taas kätte võetaks. Juubeliaasta on selleks mugavaim ettekääne.
