Arvud on maagilised. Nad võivad olla lõputud, jagamatud, tabamatud. Ka inimihu iseloomustavad tunnused võib kergesti arvude keelde panna. Palun väga: vanus, pikkus, kaal, laste hulk või igakuine palk… On inimesi, kelle elus kordub mõni üksik number sõgeda visadusega ning taolistes olukordades näib, otsekui tahaks mingi meelteväline jõud lihtsurelikule miskit olulist öelda. Tihtilugu ei jätku aga taipu, et taibata, mida see tähendab.
Korraga nii armastatud kui põlatud, imetletud ja kadestatud teleisiksuse Vahur Kersna üllitis „7x7“ ei ole elulooraamat. Pigem on see kenakene pildialbum kõigi nonde fotode, ajaleheväljalõigete, kirjade ja märkmetega, milles on salvestunud eredamad hetked ühest elujoonest. Esiti oli lausa piinlik seda võõrast albumit kätte võtta, kuid… põnev ikka ka. Mis siin vabandada – minagi tahtsin teada, mida ülemaaline kuulsus Kersna muljetab Antslast, „ilmselt ainsast linnast kogu Nõukogude Liidus, kus elas vaid kaks venelast“. Need tänavad, kool ja staadion, millest Kersna oma noorusajaga seoses kõneleb, tulevad selgelt vaimusilma ette. Antsla on valmissaanud linn. Aastatega pole siin palju muutunud.
Pildimaterjali saadavad Kersna rahulikud lakoonilised meenutused läbisegi tema sõprade, tuttavate ja kolleegide kommentaaridega. Kersna ei kõdita nostalgiaga, vaid pajatab möödanikust nii, nagu see tema muljetes on säilinud – kohati muhedamalt, kohati sarkastiliselt, kirjutamata siiski alla ühelegi hukkamõistavale kohtuotsusele. Ta ei räägi paljust. Tumedamad episoodid jäävadki udusegusesse videvikku. Nii mõndagi tähtsat talletub ridade vahel (ja read on ses albumis tõesti laiad, iseäranis lõikude vahel). Suured valged pinnad, mida trükimust pole riivanud, annaksid justkui tunnistust sellest, et kõike polegi tarvis öelda. Targad mehed ei lobisegi valimatult, säästes nõnda ka oma vaenlasi. Ses jutus pole kodumaistele autobiograafiatele omast enesekiitust, küll aga tibake sordiinialust enesekriitikat. Just selliseid mälestusi ongi põnev kuulata.
Täiendatud kordustrükk jumestab Kersna mälestusi puhta müstikaga. Miks need seitsmed ikkagi korduvad? Ja mis vägi see küll on, mis elu suunab ja surma käsutab, mõningaid meie seast hellitab ja õrritab, teisi aga kompromissitult hukka saadab? Eks igaüks või selle üle ise endamisi mõtiskleda. Kõike, mis ellu puutub, ei pea tingimata mõistusega seletama. Me oleme muuhulgas tunnetavad olendid.
Jah, Kersna pole „šeikspiir“ ega „puškin“, nagu ta ka ise tunnistab. Ta on selgepilguline vaatleja, ausameelne tõeotsija – ühesõnaga, mõtlev ajakirjanik. Seega haruldus, kellest lihtne nii vaimustusse kui segadusse sattuda.
Tarkuseotsingul on esimeseks etapiks vaikus, teiseks kuulamine, kolmandaks mäletamine, neljandaks harjutamine ja viiendaks õpetamine. (Solomon ibn Gabiro)
