Imestusväärne, kuidas Eestis küll nõnda palju nõdrameelseid leidub ja miks nad just Tartu maratoni ajaks kinnisest osakonnast välja lastakse. Olgu pääle, keeran irooniat vähemaks, aga säilitan siira hämmastuse. Mis hirmus tont see ometi tavalisi inimesi maratonilumele ajab? Lõigaku pakane nagu mullu või möllaku tuisutuul nagu tänavu – nemad panevad ikka „pilpad“ alla ja asuvad Otepää nõlvadelt 63 km pikkusele pühale ristiretkele. Vintskemad sellid järgivad seda õudset tava lausa kümneid aastaid järjest. Lihased süldistunud, jalad villis, lõõrid tatist umbes, nägu otsekui üleküpsenud maasikas, mõnel pingutusest palavikki. „Aga meeleolu on hea!“ lõkendavad maratoonarid ise finišijoone taha jõudes. Raskekujuline masohhism, mis muud.
Paratamatult tunnen end Tartu maratoni jälgides nagu misjonär, kes pärismaalaste juurde sattununa ei suuda nonde barbaarseid kombeid nähes punnsilmi ja peavangutusi vältida. Filipiinlased lasevad end Suurel Reedel vabatahtlikult risti külge naelutada – arusaadav. Hindu lesknaised põletavad end abikaasa matustel elusalt – mõistetav. Aga suusatada maratoni ja seda sageli ilma põhjalikuma üldfüüsilise ettevalmistuseta…!
Tartu maratoni võrreldakse talvise laulupeoga, ehkki see meenutab pigem massiorgiat. Suur hulk inimesi tuleb kokku, et kogeda ühistegevusest johtuvat rõõmu, puhtsotsiaalset karjatunnet. Samas ei keskendu keegi asjaosalistest ühisele eesmärgile, sest seda polegi. Orgiast osa võttes mõtleb iga inimene jäägitult iseendale. Ta hülgab nii kirjutatud kui kirjutamata reeglid ning kurnab keha, et vabastada vaimu, tunnetada uuel tasandil iseennast – selline on orgia põhiprogramm.
Ükskõik, kas ekstaatiline enesekogemine saavutatakse läbi ohjeldamatu söömise, kontrollimatu tantsuhulluse, kõikmõeldavate suguliste vahekordade või ülemäärase sportimise, orgiat pidava inimese alateadvuslik siht on lõhustada ihu molekulideks, päästes nõnda vaimu mõneks ajaks maistest kammitsatest. Pöörase kehakurnamise tulemusel vallanduvad ihus loomulikud mõnuained, mis võivad parimal juhul viia tugevate orgasmilaadsete tunneteni – neid soovitakse üha uuesti kogeda. Niiviisi saab alguse orgiatraditsioon.
Orgiat ei saa kunagi pidada üksi. Kui tuhanded inimesed teevad üheskoos midagi sellist, mida argises olukorras ebaharilikuks peetakse, muutub ebaharilik automaatselt normaalseks. Inimmassil on orgiale veel üks oluline mõju: jagatud tunne võimendub.
Naastes konkreetselt Tartu maratoni juurde, võib siin positiivsena loetleda ka ürituse rahvuslikku värvingut (kuigi võidumehed tulevad tihtilugu piiri tagant), tervisespordi arendamist (mille võib teisalt ka tõsise küsimärgi alla seada – tervisesport peaks olema ikka tervislik) ja enesedistsipliini arendamist (millega kaasneb enesekindluse tõus). Mõistusel ja inimvõimetel on piirid, kuid neid kombates – olgu see maratonivägilaste kiituseks öeldud – võib jõuda ka parema läbisaamiseni iseendaga.
