Räägitakse, et mees pidavat olema tugevam sugupool. Targem, julgem ja ettevõtlikum samuti. Kes nii räägib? No naised need igatahes pole.Terava kirurgipilguga kolumnist Abdul Turay analüüsis Postimehes Eesti meeste lühikese eluea ja kehva tervise põhjusi (Ellu jäävad vaid parimad), tõmmates lagedale järgmised kurjajuured: liigne töörabamine, õnnetustega lõppevad (organiseerimata) adrenaliinipursked, krooniline ujedus ja alkohol. Kõlab nagu diagnoos Vargamäe Andresele, või mis?
Iseenesest pole neis etteheidetes grammigi uudset. Tööd on vaja mitme eest teha, kui laenud kaelas ja pere tahab toitmist. Liigist olenemata kipuvad isased kõikjal looduses olema impulsiivsemad, sarved/kabjad/nokad ju sügelevad. Eesti mees pole ka mõni Vahemere „pede“, kes igaühele oma tundeid näitab (emotsionaalsus tähendab siinmail oma nõrkuse tunnistamist). Kui aga tööd on ülepea, ülemus kärgib, saamahimus pankurid hingavad kuklasse ning nainegi aina seletab ja tänitab, mis sel vaesel mehekesel siis muud teha, kui ennast täis juua ja nõnda kasvõi mõneks tunnikski sellest koledast maailmast pääseda.
Tekib kiusatus seda probleemidepundart teisest otsast lahti harutama hakata. Turay kirjutab: „Eestis peetakse aga endiselt mõneti mittemehelikuks ja lausa iseäralikuks, kui sa ei joo.“ Tegemist on pigem tormaka üldistusega, ent samas on sel siiski kibe iva sees. Paljude meeste jaoks – ja see ei puuduta üksnes Eesti mehi – kuulub seltskondlik trimpamine suurimate elumõnude sekka. Paljud kestvad sõprussidemed on määritud kange viinaga. Mulle aga näib, et joomine on enamjaolt rituaalne tegevus, millega mehed saavad näidata oma võimsust, kinnitada maskuliinsust. Kui räägitakse mehisusest, peetakse silmas eelkõige mehe sotsiaalset rolli, mis kultuuriti erineb, kuid nõuab alati tõestust. Bioloogilisest varustusest ei piisa, et olla mees – see arvamine kehtib kõikjal maailmas. Sageli hullumeelsuseni kalduv adrenaliini ülespumpamine kuulub samuti mehisuse tõestamise juurde.
Amazonase piirkonnas elutseva Satere-Mawe hõimu noored mehed pistavad aeg-ajalt oma labakäed lehtedest valmistatud kinnastesse, mis on täidetud sadade mürgiste sipelgatega. Käsi hoitakse kinnastes kümmekond minutit – selle aja jooksul kostitavad tigedad elukad kindakandjat valusate nõelapistetega. Valu, krambid ja hingamisraskused võivad kesta terve järgneva ööpäeva. Kes on selle rituaali läbi teinud, võib end täie uhkusega meheks nimetada. Toimingut korratakse sageli, et mehelikkust uuesti kinnitada.
Sarnaseid riitusi viiakse läbi iga põlisrahva seas Ameerikast Austraaliani. Veel näiteid. Paapua Uus-Guinea pärismaalased „maiustavad“ oma spermaga, sest see pidavat lisama mehele jõudu. Vanuatu mehed harrastavad omamoodi benji-hüpet, sidudes jala külge nööri ja karates kuni 30-meetrisest puittornist alla. Nöörid pole siiski elastsed ja all ei oota hüppajaid mitte sulnis vesi, vaid maapind… Meie kultuuris levinud „mehistavale“ joomarlusele on üsna lähedal rituaalsed meelemürkide manustamised, millega tegeldakse nii Vanas kui Uues Maailmas. Äärmuslikema vahendina kasutavad Algonquini indiaanlased, Kanada Quebeci provintsi põlisasukad, salapärast narkootilist nõiarohtu wysoccan’i, mis on LSD-st ligi 100 korda tugevama toimega. Wysoccan’iga äratatakse teismelistes poistes üles tõeline mees. (Nõrgad kaotavad lihtsalt aru või halvemal juhul elu.)
Abdul Turay: „Ameerikas on noortel meestel mitmeid viise oma erutuse kättesaamiseks. Ma tean selliseid, kes pidasid vaimustavaks hüpata sõitvate autode ette ja rullida ennast siis üle kapoti nagu mõni Muinas-Kreeta härjavõitlejast atleet. Sellise triki sooritamine ilma viga saamata nõuab tõsist harjutamist.“ Tähelepanu väärib, et Turay viitab oma kirjutises iidsele Lõuna-Euroopa kultuuriruumis levinud tavale, mis praeguseks vaid Pürenee piirkonnas säilinud. Härgade õrritamised (jooksud, võitlused) tulenevad sellestsamast mehistumise repertuaarist, nüüdisajal on vaid loomad asendunud tehnikaga. Veistega seotud rituaalid on tuntud mujalgi: Etioopia hamari (hameri) hõimu noorukid hüppavad neli korda üle lehmakarja, et neid täiskasvanud meeste hulka võetaks.
Kohustusliku adrenaliinilaksu peaks mees kätte saama igast spordialast, kuid siin tekib jällegi takistuseks toosama Andrese taak, millele ka Turay osutab: „Hea on siiski see, et Eesti mehed armastavad sama palju sporti nagu kõigi teiste rahvaste mehed, kellega ma olen kokku puutunud. Halb aga see, et Eesti mehed teevad nii palju tööd, et neil ei jagu kuigi palju aega spordile.“
Plaan Eesti meeste eluea pikendamiseks on õigupoolest sama lihtsa konstruktsiooniga nagu lepavits: mõõdukus, ainult mõõdukus. Teha võimeid ületamata tööd, liigutada end füüsiliselt ilma sõgedaid riske võtmata, tipsutada ettevaatlikult (üks pits paneb vere käima, kaks on juba kirstunaelad) ja rääkida usaldusisikule oma muredest. Rääkimine, olgu ta meie rahvale nii raske kui tahes, aitab sõlmejooksvaid tundeid lahti harutada, mõjudes ühtlasi kosutavalt vaimsele tervisele. Südamepuistamine pole kastratsioon, mis mehe ära rikub, pigem teeb seda ikkagi peas kummitav tont nimega Ma-pean-ise-kõigega-hakkama-saama-ja-ei-tohi-oma-probleemidest-kellelegi-rääkida.
Üht väga olulist tervisefaktorit meie mustanahaline sõber oma artiklis siiski ei maininud: mehe karvane käsi käib hästi vaid siis, kui ta kuulab oma naise sõna!
