Kes ütles, et rahvusvaheline naistepäev ei ole punane püha? On ikka küll! Vaadake vaid, kuidas meeste ja naiste põsed punetavad – ühtedel lilli kinkides ja teistel neid vastu võttes. See on pesuehtne rõõmupuna. Kahtlemata õhetavad heameelest ka lillepoodnikud, kel tänu marksist Clara Zetkinile veel üks kasumipäev kalendris. Paraku hulbib ses rõõmu virvarris üks pisike „aga“.Kui Zetkin tegi 102 aasta eest ettepaneku tähistada naistepäeva, täpsemalt töötavate naiste päeva, ei ärgitanud ta mehi lilledega ringi vudima. Oh ei, naistepäeva mõte oli suunata tähelepanu naiste ebavõrdsele kohtlemisele isaste ülemvõimu all hauduvas ühiskonnas. Esimese ilmasõja eel olid naised mõningates üksikutes riikides saanud õiguse esinduskogusid valida ja vabakuulajatena ülikoolis teadmisi omandada. Samal ajal oli teadust raputanud Marie Curie, kirjanduses tegi „mehetegusid“ Selma Lagerlöf. Need ja mitmed teised suurisiksused tõestasid, et naise pea sobib ka enamaks kui lokkide kandmiseks. Clara Zetkin püüdis oma ideoloogilise mätta otsast naisliikumisele hoogu anda, rõhutades mõlema sugupoole võrdväärsust tööturul ja ühiskonna juhtimises.
Naistepäeva algset eesmärki oleks hädasti vaja meeles pidada Eestis, kus 99% tööandjatest on mehed, kus naised saavad mõnel ametialal meestega samu ülesandeid täites ligi kolmandiku võrra vähem palka, kus valitsusse on eksinud vaid üks naine ja riigikogustki tuleb naissaadikuid taskulambiga otsida. Ehkki naistepäev jääb nii ajaliselt kui sisuliselt valentini- ja emadepäeva vahele ning mehed moonduvad sel puhul häbenemata pugejateks, püsib endiselt jõus tüüpmõtlemine stiilis „naine on loll“.
Sajanditega settinud, ent ajale jalgu jäänud arusaamadest ongi raske vabaneda, kuid näib, et naiste tõrjumisel on veel üks konks. Intellektuaalsetel aladel töötavad mehed nimelt kardavad, et naised ohustavad nende kohti ning kartuseks on ka alust, sest statistilised andmed näitavad naiste paremat haridustaset. Lisaks sisaldab naiseaju 21. sajandil äri- ja poliitikamaailmas läbilöömiseks vajalikke omadusi, nagu terav tähelepanuvõime, paindlikkus ning oskus vabalt suhelda. Õnnetuseks on just naise traditsioonilised perekondlikud kohustused üks põhjustest, miks paljud tööandjad naisi umbusaldavad ja alavääristavad. Asjata! Naised on lastele pühendudes harjunud vastutust võtma ja kandma. Kas see pole siis tööturul üks rasvane pluss?
Naiste seas on rohkem idealiste, seega ka rohkem ettevõtlikku vaimu. Tahate näidet? Palun! Seltsitegevuses ja kodanikuliikumises löövad kõige tarmukamalt kaasa just naised ning seda pere ja töö kõrvalt. Muuhulgas olen oma lühikese elu jooksul avastanud, et naistes on keskmiselt enam enesekindlust kui meestes. Mis seal siis imestada, kui mehed ei suuda naisi võrdväärsete partneritena võtta. Sookvoote ei lähe tarvis, kui talupojatarkus sisse lülitada ning meeles pidada, et töökusel, kohusetundlikkusel, usaldusväärsusel ja analüüsivõimel pole sugu.
Naised vajavad õitsemiseks tähelepanu ja hellust. Ei piisa sellest, kui kampaania või kombe järgi paar-kolm korda aastas ema, elukaaslast ja naiskolleege tulpide või roosidega üllatada. No mis üllatus see on, kui mees naistepäeval lilletutiga uksele ilmub?! Lilli võib kinkida iga päev. Naised väärivad igipõlist tänu juba üksnes seetõttu, et just nemad hoiavad tuld koldes, kui mehed rindel üksteist veristavad.
Muide, miks nõnda paljud naised armastavad punaseid toone? Vahest seetõttu, et punane on rubiinide, maasikate, soojuse, kire ja… elu värv.
