Taas on hakatud kõva häälega rääkima eesti kirjandusest ehk eesti kirjanike emakeelsest sõnaloomingust ja selle kohast päikese all, raamaturiiulitel, lugeja südames. Kui toda arutlevat juttu pildikeelde tõlkida, näeksime valdavalt mustades toonides maali, muusikasse panduna kuuleksime vaid minoorset itkulaulu. Väärtkirjandust tehakse meil vähe, iga autor kükitab kirjutades oma kõrge egoismikuhja otsas, pole säravaid kujundeid, filosoofilist sügavust, napib üldistusvõimet, palju on depressiivseid ja naturalistlikke (otsesõnu öeldes: masendavaid/nilbeid) tekste, pole vormi, pole stiili, muist raamatuid jäävad elukaugeks, teised jällegi osutuvad rahvalikult labasteks, mõni end kirjanikuks nimetav pervert määrib korralikele inimestele pähe räiges vulgaarsotsialistlikus soustis „kirjandust“, milletaolist ei tihatud isegi Stalini ajal ära trükkida…! Oh ma vaene Tardo liin!
Kas eesti kirjandus on tõesti nõnda hukas, et eritab juba laibalehka? Kunsti- ja kirjandusisiksus Toomas Vint kurtis vabariigi aastapäeva eel ERR-i usutluses, et eestlastest kui kunagisest enim lugenud rahvast on saanud kirjandust vihkav rahvas. Minu meelest on see ülekohtune üldistus. Anonüümsete netikommentaatorite hinnangud omamaisele kirjandusele võib minema pühkida kui kobrutava suuvahu. Isegi kaine pilguga moodsat kirjandust mõõtvad kirjanduskriitikud kipuvad aeg-ajalt õilsate kunstiideaalide järgi joondudes reaalsustaju kaotama.
Kirjanikke vihatakse vaid totalitaarsetes riikides ning sealgi teevad seda võimukandjad, mitte rahvas. Eestlased on lihtsalt kirjandusest kaugenenud. Kirjanike ja lugejate vahel pole enam sellist elava liiklusega suhtlusmagistraali, nagu veel kahekümne viie aasta eest. Raamatuid on palju, kuid neid loetakse vähe. Suurem osa tavalugejatest võtab kirjandust ikkagi kui ajaviidet, ehkki kahtlemata kasulikumat sorti ajaviidet. Aga vaadake vaid, milliseid võimalusi ja valikuid pakub meie ajastu! Kui meil on internet sadade tuhandete saitidega, mitmesugused televisioonipaketid sadade kanalitega ja nutitelefonid sadade rakendustega, siis peab muistne mammut uute elajaliikide ees taanduma. Mis parata!
Kirjanikud ja lugejaskond ei satu enam nii kergelt ühisele lainepikkusele, kuid süü ei lasu ei ühel ega teisel poolel. Ka kirglikud armastajad võivad teineteisest lahku kasvada. Kirjadaam Jelena Skulskaja õhkas hiljuti Postimehe kultuurilisas, kui õnnelik võiks olla maailm, kui tõeline kunst ja tema adressaat ära lepiksid. „Head raamatud on lugejatega tülli läinud,“ ütleb Skulskaja. Kuidas seda tüli klaarida?
Ma ei leia praegu vastust. Küll aga tasub uskuda, et iga lugeja jaoks leidub kusagil vähemalt üks raamat, mis teda armastab. Kui nad teineteist leiavad ning lugejas puhkeb vastuarmastus, algabki imeline romaan.
