Looduslikku mitmekesisust peetakse suureks rikkuseks, mille säilitamist ei seata ealeski kahtluse alla. Kui Eestit peaks õnnetul kombel tabama ulatuslik maastikupõleng, milletaolisi on nähtud Austraalia või Ameerika avarustes, tähendaks see korvamatut kahju. Pankranniku, liivakivipaljandite, nirkide, vaskusside, sõnajalgade ja kasepuravike kõrval leidub Eesti looduses ka allikselget eesti keelt. Nõnda nagu betoonis ja asfaldis sirgunud põlvkonnad ei tunne enam seeni ega linnulaulu, ei tunta ka paljusid sõnu ja kõnekäände. Kuidas siis säilitada seda rikkust, millest õieti ei teatagi?
Mitmed kooliõpilased ja tudengid pole kohanud sõnu räitsakas, vibalik, pilgar või ehmes. Alles hiljuti imestas üks vaene netikommentaator, mida tähendab leheartikli pealkirja topitud sõna vanuigi. Ja meede? „Mis asi see veel on?“ küsitakse siin-seal. Aga hõllandus, jõnk, kantsik, rakats?? Punase raamatu väärilist nimekirja võiks õigupoolest lõputult pikendada. Samal ajal sabistavad meie keelelistes kuuselaantes sinna lahtilastud eksootilised võõrisendid, nagu stoori, keiss ja diil… Aga lugu, juhtum ja tehing? Mis neist sai? Tiim on ikka rühm ja kräpp pole muud kui pask.
Võõrliikide (loe: inglise keele) mõjul on sõnad muteerunud ja sellega tähendust muutnud. Sageli kasutatakse sõna dekaad kümnendi sünonüümina, kuid meie keeletraditsioonis on dekaad siiski kümmepäevak. Alatasa sigitab vaidlusi süütu sõnake neeger, mida kultuurilisest ja ajaloolisest olukorrast lähtuvalt pole Eestis kunagi kasutatud otsese sõimusõnana. Õnneks on olemas ka kodumaisel sõnnikul võrsunud vasteid, näiteks murjan ja mooramaalane. Maailma kiireim murjan Usain Bolt. Kõlab ju kenasti?
Inglise keelest näpatud sõnad on kergesti tajutavad ega tekitagi alati pahandust, ent hoopis salakavalamalt imbub eesti keelde ka võõramaist lauseehitust, mida kuuleb ennekõike haritlaste ja ametnike kõnepruugis. Valitsus tegeleb otsuse langetamisega (see tähendab, et valitsus langetab otsust), rahvasaadik ütleb, et ta omab olukorrast head ülevaadet (tal on olukorrast hea ülevaade), Pariisis on toimumas Euroopa Liidu tippkohtumine (Pariisis toimub EL-i tippkohtumine), Eesti jalgpallikoondis mängib Itaalia vastu (Eesti mängib Itaaliaga) jne.
Vähe sellest, ühel konverentsil lausus doktorikraadiga dotsent mulle: „Aita ennast ise jookidega!“ See nähvatus kõlas kahtlasel kombel otsekui rõve toortõlge ingliskeelsest viisakusväljendist. Kurb küll, kuid just haritlased-õpetlased, kes peaksid emakeele puhtuse ja ilu eest kuumavereliselt hoolitsema, kipuvad pidevalt võõrkeelte lummuses viibides unustama emakeele kordumatut iseloomu. Kui ei arvestata eesti keele eripära ja kujunemislooga, saabki dekaadist kümnend ning neegrist sõimusõna.
Olgu pealegi, mis ma tühja kurjustan. Kaugelt tulnud kaup näib ikka übercool ja leopard paistab ilusam kui ilves.
Üks asi on keele tehniline pool, stiilinõuded ja õigekirjareeglid. Elavaks muudab keele siiski loomingulisus. Lutsu ja „Kevade“ ühise juubeliaasta puhul sobib meenutada Paunvere kuulsaima sulesepa omanäolist keelt, mis ei vasta sugugi kõigile grammatikaõpikuisse raiutud sätetele, kuid püsib ometi üle aegade haljana. Kes reegleid teab, võib nende vahel ka elegantselt ristelda.
Keelelised rikkused on jäädvustatud meie kirjanike tuhandetes herbaariumides – romaanides, jutu- ja luulekogudes. Emakeelepäev võiks olla ühtlasi lugemispüha, mil võtta kätte mõne vana või uue eesti autori teos, et saada aimu rohetava keelemaastiku elujõust.
