Paljastused stimuleerivad nõudlust. Niisiis otsustasin minagi selle blogi külastatavust tõsta ning esineda enneolematult ausameelse, lausa intrigeerivalt skandaalse enesepaljastusega. Põhjuseks Tartu Ülikooli tüürmani Alar Karise sõnavõtt akadeemilistes kihtides vohava variautorluse teemal. (Variautorite aeg) Jah, ka mina olen patust variautori ametit pidanud. Kel tarvis mõnd kirjandit, esseed, referaati või uurimistööd, on enamikel juhtudel ikka minult abi saanud. Ka CV-sid, motivatsioonikirju, pidulikke kõnesid ja teaduslikke ettekandeid on mu tagasihoidlikus käsitöökojas valminud. Hulgaliselt energiat kulutavatest bakalaureuse- ja magistritöödest olen seevastu keeldunud.
Õigupoolest ei tulnud mul enne Karise avaldust pähegi, et võiksin end variautoriks nimetada. Olen olnud ikka vastutulelik abistaja, mõelnud pigem hädalistele kui iseendale. Alar Karise hinnangul hakkavad variautoriteks peamiselt rahahädas õpetajad ja tudengid. Minu puhul ei pea see paika. Nii mõnigi töö on tehtud sümboolse summa eest, vahel päris tasuta, sageli olen võtnud tasu natuuras (viisakamas mõttes, muidugi). Seejuures ei unusta ma isekas olla. Kui töö teema mind ei huvita, ütlen pakkumisest süümepiinadeta ära. Enamasti olen saanud siiski uurida ja meeliskleda teemadel, mis mu halle ajurakukesi tõepoolest erutavad.
Kõik sai alguse gümnaasiumis. Lausa rõõm oli pigisse sattunud klassikaaslasi aidata ja näha, kuidas klassi keskmine hinne humanitaarainetes kenasti tõusis. Boonuseks pisike taskuraha. Mõned olukorrad kiskusid lausa piinlikuks: ühel ülekoolilisel kõnevõistlusel olid peaaegu pooled kõnedest minu sulest ning aasta hiljem osutusid hulk lõpueksami töödena esitatud uurimusi samuti minu vaimuviljadeks.
Kui plagiaati võrdsustatakse akadeemilises maailmas vargusega, siis variautorlus on ehk samaväärne prostitutsiooniga? Vale puha! Mina end ei müü. Nii nagu mehed otsivad lõbutüdruku seltsist lisaks füüsilisele rahuldusele ka vaimset kosutust, pöörduvad paljud õpilased ja üliõpilased vajaliku kirjatöö saamiseks tuttava poole psüühilisest ebakindlusest.
Alati pole tarvis „tervet rehkendust“ tehagi. Mõningatel juhtudel olen kirjutanud valmis vaid poole tööst, teinekord pannud paika kondikava, mitmeid kordi on kooliõpilased koputanud mu aknale palvega kirjutada oma uurimistööle sissejuhatus ja kokkuvõte (mida õpetajad pidavat eriti väärtustama).
Õpilased ja tudengid, ennekõike esmakursuslased, kardavad nende ette seatud latti maha ajada. Oh seda kolinat ja häbi! Tõsiteaduslik töö näib sageli kohutavalt keeruline – midagi sellist, mille tegemiseks arvatakse koguni vaja minevat teatud annet. Mõistagi pole see nii. „No kuidas minusugune lihtsurelik hakkab andma hinnanguid kuninganna Kristiina valitusajale või Hemingway raamatutele“, näikse mõtlevat hämmastavalt paljud noored. Samas komplektis valmissehkendatud tööga olen „kundele“ kaasa andnud soovitusi-näpunäiteid edaspidiseks. Kes on minult juba kord valmis töö saanud, sellele pole raatsinud ma loovutada enamat toorainest või mõnest üksikust nõuandest. Oluline on tõsta variautori teenust kasutava inimese enesekindlust, et ta julgeks lähitulevikus oma mõtteid avaldada ja neid vastavalt töö vormile ritta seada.
Loomulikult pole variautorlus eetiliselt õige, kuid just variautorite enda võimuses on kallutada mõned eksinud lambukesed kõlbelisema tee poole. Mina enam kellegi teise nime alla oma töid ei libista. Kes soovib nõuandeid-ettepanekuid, leiab ikka abi, kuid lõppude-lõpuks peab inimene mõtlema üksnes selle peaga, mis just tema kaela otsas kõrgub.
