„Ainsal korral, kui ma teda kohtasin, nimetas ta oma tütart hooraks. Tal on ilmselgelt naistega probleeme.“/…/
„Ma arvan, et sa eksid. See ei ole nupust nikastanud sarimõrvar, kes on liiga palju piiblit uurinud. See on üks tavaline närukael, kes vihkab naisi.“
Stieg Larsson „Lohetätoveeringuga tüdruk“, XX ptk
Kolm aastat tagasi loeti Eestis kokku 160 vägistamisjuhtumit. Arvestades, et vägistamised on kõige puudulikumalt registreeritav kuriteoliik, võib juhtumite tegelikku hulka vaid oletada. Enamasti on vägistaja ohvri tuttav, mis teeb kannatanud naise emotsionaalse olukorra veelgi pingelisemaks. „Ta ju ise tahtis seda!“ kõlab vägivallatsenud meeste traditsiooniline eneseõigustus. Vägistajad ei armasta naisi. Iga kurjategija on omakasupüüdlik, armastus nõuab aga enese ohverdamist, isetut andmist ja kinkimist.
Sellesama ebameeldiva ja kergesti mahavaikitava teema võtab erakordselt terava skalpelliga lahkamisele Stieg Larsson 2005. aastal ilmunud põnevusromaanis „Mehed, kes vihkavad naisi“ (Män som hatar kvinnor), mida inglise ja eesti keeles tuntakse kui „Lohetätoveeringuga tüdrukut“.
Millenniumi sarja esmaseks vooruseks on vaieldamatult realistlikkus. Neis lugudes pole konstrueerituse jälgi, mille otsa mitmetes sadades krimipõnevikes võib sattuda. Kui mõnda kriminulli lugedes tekib mulje, et mõrtsukal peab kuriteo edukaks sooritamiseks olema lausa üleloomulikult palju õnne (ja fantaasiat), ent uurijale sobilikud niidiotsad jäetakse sellegipoolest lahkesti päevavalgele, siis Millenniumi lood on otsekui elust maha kribatud. Larssoni kogemused ajakirjanikuna tulid talle siinjuures kahtlemata kasuks.
Kuuldes, et Atlandi taga plaanitakse Larssoni bestsellerite ekraniseerimist, asus mind närima kole kahtluseuss. Ameeriklastel on tavaliselt kombeks kogu maailm oma näo järgi ümber teha. Seetõttu võis karta, et ajakirjanik Mikael Blomkvistist saab näiteks Michael Bloomtwig ja Lisbeth Salanderist Elizabeth Savage, Hedestadist hoopis Allentown jne. Lavastajatooli istunud David Fincher hajutas aga hirme ning kinolinal sähvivale lõpptulemusele oleks raske mõnda suuremat viga külge luuletada.
USA versiooni on hea kõrvutada äsja ETV-s näidatud rootslaste enda toodanguga. Tugeva luustiku ja närvikavaga lugu ei vaja täienduseks efektideparaadi ega kolmemõõtmelisi digitrikke. Elamuslik pinge tekib vaataja psüühikas. Mõlema filmi lavastajad on seda tõsiasja kukla taga hoidnud.
Üllataval moel mõjub ameeriklaste versioon naturalistlikumalt, et mitte öelda nilbemalt. (Mõelda vaid, et see oli just kuulus rootsi filmimeister Ingmar Bergman, kes 60 aasta eest filmis „Suvi Monikaga“ nimiosalisel rinnad paljaks kiskus. „Ennenägematu häbematus!“ vangutasid ameeriklased toona päid.) Rootslased jäävad sedapuhku vaoshoitumaks, põhjamaalikult kargeks. Mikaeli ja Lisbethi duett-duell on siiski mõlemal juhul haaravalt välja mängitud ning oleks lausa ebaõiglane küsida, kas Daniel Craig saab osaga paremini hakkama kui Michael Nyqvist või kas Rooney Mara on rohkem kiiksurikka gooti häkkeri moodi kui Noomi Rapace. Kumbki versioon vääriks hindeks tubli „viit“, kuid olulisem on valgusvihk pöörata ikkagi loo sisulisele küljele, mida ameeriklased ja rootslased vaid pisut erinevate vahenditega edasi annavad.
Stieg Larsson ei juhtinud asjata tähelepanu naistevastasele vägivallale. Rootsis registreeritakse aastas 4000–5000 vägistamist, suhtarvu poolest rohkem kui kusagil mujal Euroopas. Jahmatav, kas pole? Siit, Läänemere teiselt kaldalt vaadates paistab Rootsi täiusliku sotshoolekande, korras majanduse ja lopsaka kultuuriga musterriigina. Isegi kui statistikat pehmendava asjaoluna möönda, et rootslased mõtestavad vägistamist pisut laiemal skaalal (ohvrite hulka kuuluvad ka seksuaalselt kuritarvitatud mehed) ning kõik politseile laekunud avaldused ei arene süüdistuseks, püsib seksuaalroimade arvukus mõistusevastaselt suurena. Välja ei vabanda seegi, et Rootsis on prostitutsioon ametlikult keelatud. Samalaadne keeluseadus kehtib ka Norras, kus vägistamiste hulk osutub ometigi suhtarvult mitu korda pisemaks.
Rootslased julgevad õnneks probleemist kõnelda ega veereta süüd ainuüksi mitmesuguse nahatooni ja usutunnistusega immigrantide kaela, ehkki kiusatus on ju ikka. Ega siis valge mees tapa, varasta ja vägista, valge mees kasutab lihtsalt oma õigust teha seda, mida tahab!
Mis tõukab täiskasvanuid, pealtnäha normaalseid mehi elajalikele seksuaalroimadele? Eks ikka riistaõigus. Kiimast ummistunud aju ja liigselt pruugitud alkohol on siin vaid leek ja süütenöör püssirohutünni küljes. Vägistamist on kõigis sõjakolletes aegade algusest peale kasutatud karistusvahendina. Tugevam kahmab endale volikirja nõrgema üle võimutsemiseks. Rahuajal pole teisiti.
Mehed elavad käärimaläinud emotsioone välja kõikvõimalikke piire murdes. Piirid saavad tühja hinge ja korrastamata psüühikaga meestele ahistajateks. Ka kõlbelised kammitsad satuvad sellisel juhul ohtu. Ülekeevad tunded vajavad väljavalamist – füüsilisel kujul. Peab purustama asju, laskma kellegi verd, tühjendama end üleliigsest veest ja valgust (näiteks higi ja spermana). Iseenda raevust ning võimujanust joobnuna tekib vabastav võimalus kaotada piirid lubatu ja lubamatu vahel. Sageli lihtsatest argistest pingetest paisuv viha suunatakse nõrgima märklaua pihta.
Naiselik veetlus ja loomupärane vaist on meestes alalõpmata ebakindlust tekitanud. Selle ebakindluse kinnituseks on sündinud müüdid patustajast Eevast, kelle pärast ka Aadam paradiisiaiast välja aeti, ning kõik hädad ja õnnetused maailma peale lahti lasknud Pandorast. Aastasadu saadeti naisi nõidadena tuleriidale ja võlla, sest nemad olid süüdi, kui viljasaagid ikaldusid või inimesed õnnetul kombel otsa said. Mees peab käsutama naist nagu kukk kanasid, kuulutab vanasõna.
Ajad on muutunud. Naised ei tohiks kanda süüd meeste sassiläinud vaimu pärast. (Jah, ma tahan sellega öelda, et vägistajad on peast soojad.) Kui inimesed teineteist eelarvamusteta austavad, kergeneb ka väiklane ebavõrdsus sugupoolte vahel. Ja lõpetuseks häid uudiseid. Õnneks sisaldab maailm endiselt ka sääraseid mehi, kes ei satu pöördesse üksnes naise kehast, vaid ka hingest. Kogu hingest.
