Igav Liiv ja tühi-tähi

Aasta alguses vahetas ETV senised (uudis)luuleminutid 100 pärli vastu. Tuntud Eesti näitlejad esitavad tuntud Eesti luulet - mis võiks kaunim olla veel? Karge visuaalne ja muusikaline kujundus (Johansonide "Külm") vastandiks nostalgilisele hingesoojusele - kas üllamat võib tahta meel?

Ei saa nõustuda Wimbergiga, kelle arust ei oskagi näitlejad luulet lugeda. Ka värsiridade vahel võib näidelda, ehkki põgusa ekraanimulje põhjal on sageli raske tuvastada, kas meie teatritähed täidavad luulet lugedes rolli või otsivad iseennast. Seni on parima mulje jätnud Anu Lamp. Ta ei loe luulet, ta elab seda läbi. Isegi Kaplinski hirmkeerukas pihtimus kõlas Lambi huulil budistliku palvena.

Ekraanile jõudvad pärlid olevat enamjaolt kirjandusõpetajate valik, mistõttu imbub teleüritusse pedagoogilist ollust. See pole halb. Võib-olla on hoolikalt väljanopitud pärlid siiski liiga "klassika", mis välistab ühtlasi üllatused. Teisest küljest - Liiv, Koidula, Haava jpt on meie rahvuslik väärtus ning ei tee paha nende pärandit ikka ja jälle ja uuesti meelde tuletada. Niisiis ei tasu Aktuaalse Kaamera uudistevoole järgnevad luulepärleid vanamoodsaks pidada. Koos elavate poeetide-poetesside loominguga moodustavad need hurmava kee, mis hiilgab ainult siis, kui seda (ette) kanda.

Tõde tähtedes?

Aastavahetus on astroloogidele, sensitiividele ja teistele esoteerikutele kibemagus tööaeg. Mida uus aasta toob? Vanasti piisas vastuseks veenõusse sopsatud tinaplönnist, mida igaüks oma südamesoovide järgi tõlgendada võis. Nüüdisaja spetsialistid jätavad fantaasiale hoopis vähem ruumi. Eestlaste huvi tuleviku vastu on aga kahtlemata surmtõsine.
Maalehel on lausa isiklik „tähetark“, isand Mang, kes demonstreerib aastas kuni kümmekonnal leheküljel oma arusaamu maailma asjadest. Seejuures võtab ta isiklike mõtete kinnituseks mõistagi kosmilised protsessid. Teine nõutud arvamusliider on Edda Paukson, kelle „Astroloogilise abimehe“ kiiluvees on siiski üsna keeruline tegemisi seada. Ei leidugi sellist müüginumbritele rõhuvat väljaannet, mis aastahoroskoope ei avaldaks, nende seas on nii Õhtuleht, Postimehe nädalalisa Arter kui ka pisemad maakonnalehed (näiteks Võrumaa Teataja). Üks naisteajakiri avaldas lausa terve erinumbri, mis oli pungil „täheteadusi“ ja ennustamiskunsti.
Aastahoroskoobid jagunevad peamiselt kahte masti: üldised, Eesti ja maailma tulevikku puudutavad ja isiklikud, tähtkujude kaupa esitletud horoskoobid. Esimesed kalduvad pessimismi, hoiatavad raskuste, katastroofide ja kriiside eest, teised on vastukaaluks positiivsemad, osalt julgustava tooniga. Loogika lihtne: kõiksugu õnnetused ei lõpe meie patuselt planeedilt iial otsa, küll need lennukid alla kukuvad, maavärinad ära värisevad ja mussoonvihmad jälle kusagil Indias vähemalt tuhat inimelu neelavad. Taolised horoskoobid tekitavad mulje usaldusväärsusest. Inimesele isiklikult ei saa ainult halba lubada, tuleb anda ka nõu ja olla mõnevõrra hämaram, see tähendab – jätta horoskoobi lugejale mängupinda.
Hoolimata sellest, et astroloogid nimetavad enese tegevusala iidseks kunstiks (seda on ka prostitutsioon), longib astroloogia ikkagi päristeaduse sabas. Kuni 18. sajandini tundis inimkond vaid seitset olulisemat taevakeha, mida ka ennustamisel kasutati. Nendeks olid peale Päikese ja Kuu ka Merkuur, Veenus ehk Koidutäht, Marss, Jupiter ja Saturn. Pärast Pluuto avastamist 1930. aastal ilmus see planeedikene ka astroloogilistesse kaartidesse, kuid enne seda polnud tal nähtavasti inimeste saatusele mingit mõju. Nüüd, kui astronoomid on välja selgitanud meie päikesesüsteemi piirialal paiknevate kääbusplaneetide (plutoidide) rohkuse, hakkavad ka astroloogid üha enam neile tähelepanu pöörama ning nuputama, kuidas võiks näiteks Eris või Makemake mõjutada inimese maist elu. Midagi tuleb ju välja mõelda!
Just seotuse tõttu tõsiteaduslike avastustega ei saa astroloogia-usku pidada dogmaatiliseks. Küll aga jääb astroloogia alusmüüriks uskumus, et kogu ümbritsev ilmaruum mõjutab meid väga otseselt ning ehkki inimesel on vaba tahe, peab ta ka sadade miljonite kilomeetrite kaugusel asuvate taevakehadega arvestama.
Uskuda võib, kuid mõistuse piires.

Rohkem klassikat! (Ja muinasjutte)

Pikki pühasid, mis stardivad jõuludega ja finišeerivad aastavahetusega, ei veedeta kombe kohaselt mitte ainult pere, vaid ka hea helendava telekasti seltsis. Üldiselt ei paku Eesti telekanalid mingeid üllatusi, ikka lastakse liugu vanadel järeleproovitud radadel. Just selline stabiilsus kosutabki hinge ja annab uuel aastal jätkamiseks pisukest kindlustunnet. Omasaadetest pole vähemalt erakanalite puhul põhjust rääkidagi, ETV jõulutunneli lõpus oli aga taas mahe valgus, nostalgiline tuluke sai kustutatud ja tuju rikutud.
Veidi murettekitavaks on muutunud filmivalik. Mõistagi on linateoseid, mida võib ka teleekraanilt kasvõi tuhat korda vaadata, kuid „Üksinda kodus“ ja „Prints Zamundast“ tuhat korda järjest igal Issanda pühal… Nojah, mõjub vähemalt hädavajaliku kõhulahtistina. („Õhtusöök ühele“ on seevastu otsekui magus klõmakas kolmesaja-aastasest veinivaadist.)
Traditsioonid ei sündinud koos universumiga ning alati võib tekitada uusi. Ameerika jõuluprogrammid on siin kenaks eeskujuks. Miks ei võiks ka Eesti telekanalid võtta pühadekavasse sellist igi-igihaljast klassikat nagu „See imeilus elu“ (It’s a Wonderful Life), „34. tänava ime“ (Miracle on 34th Street) või „Võlur Oz“? Rääkimata kümnetest jõuluaega suurepäraselt sobituvatest Disney joonisfilmidest, mis mõjuvad nüüdisaegsete 3D-animatsioonide kõrval justkui vanaema pannkoogid McDonald’si burgerite kõrval!
Siiski leidsin oma sussi seest ka ühe jõuluüllatuse, mille ETV päkapikud sinna olid poetanud: fantaasiakomöödia „Postiteenistus“ (Going Postal). Terry Pratchetti tont teab mitmendal Kettamaailma lool põhinev kaheosaline värske Briti telefilm pakkus just seda, mida ekraanid suurte ja harraste saturnaaliate ajal näitama peaksid: parajalt muinasjuttu, seiklust, nalja ning rosinaks tilluke moraal.
Ja väärt juhtmõte alanud aastaks: „Sõnad ei tapa. Nad võivad küll sügavale hinge tungida, kuid ei suuda tappa.“
Paremat uut!!

Elu pärast. Elu pärast!

Kolme aasta pikkuseks veninud koolisaaga on lõppenud. 2007. aasta kevadel esilinastunud šokidraama „Klass“ seitsmeosaline jätkulugu on vaieldamatult üks parimaid telesarju, mida Eestis seni vändatud. Klassifilmiga seoses paiskus õhku üks suur küsimus. Kahtlemata oli vajalik koolivägivald ekraanile kiskuda, kuid milleks nii drastiline lõpp? Kas "Klassi" tegijad tahtsid tõepoolest prohvetisauaga virutada? Esilinastusest on möödunud enam kui 3 aastat, kuid kuulid pole Eesti koolides sellegipoolest vihisenud. Õnneks.
Nüüd on see küsimus kohatuks muutunud ning kõik tühimikud kinni mörditud. Tuleb välja, et "Klass" on võrdlemisi keskpärane sissejuhatus ühele väga heale seriaalile. Tänuväärsele seriaalile.
„Klass: Elu pärast“ on ennekõike stsenaristide Margit Keerdo, Ilmar Raagi ja Gerda Kordemetsa triumf. Tugev käsikiri ei ole kingitus ainult lavastajale ning näitlejatele, vaid ka vaatajaile. Rahvusvahelistelt festivalidelt kogutud loorberid kinnitavad tehtud töö väärtust. „Elu pärast“ pole loetud minuteiks ekraanil sähvatav libe meelelahutus, vaid südamepõhjast saadetud läkitus kõigile Eesti kooliõpilastele, õpetajatele ja lapsevanematele. Tragöödia, mille juurde film meid juhatas, muutub ühtlasi teravaks hoiatuseks kogu ühiskonnale. "Elu pärast" rabab õõvastava ambivalentsiga: vaataja ette laotub juhtum, kus ei ole võimalik tõmmata selget piiri kurjategijate ja ohvrite vahele. Me oleme mõistetud pealt nägema seitsme erineva inimese heitlusi iseendaga, tohtimata seejuures kedagi neist plussi või miinusega märgistada. Jääb vaid ebamugav arutluskohustus: kuidas meie tema või tema olukorras käituks? Hiilgav kontseptsioon, mis laseb vaatajal seitse korda vaatepunkti vahetada, teeb sarjast ülivajaliku empaatiavõime lühikursuse.
Ehkki kohati veidi ületeatraliseeritud ja vildakate detailidega (ontlikust väikelinnast Antslast sai 4. osas kahe majaga kolkaküla), jutustab "Elu pärast" läbinisti inimlikku lugu. Hingega täidetud rollid suurepärastelt näitlejatelt (Laine Mägi, Margus Prangel, Laura Peterson ja muidugi kogu võrratu noorte osatäitjate ansambel), hästi viimistletud misanstseenid ning hoogne ja pingeline süžee said kroonitud õnneliku lõpuga. Ei midagi lääget ega võltsi. Lugu, mis oli sisustatud kõhkluste, piinade ja pisarate ning hirmu ja vägivalla toksilise seguga, jätab vaataja teadvusesse trööstiva lootusekiire.

Jääb lootus, et neid traagilisi vigu, mida õpilased, õpetajad ja vanemad tegid, enam ei korrata – ja kui keegi ka väljaspool sarja tegelaskonda neist õppust võtab, oleme kõik võitjad. Sarja õpetussõnadest jääb aga vaibumatult kajama tähtsaim: hoolige ja ärge vaikige! Iga eksimus on lunastatav ja kõige valusam probleem lahendatav. Elu läheb edasi. Elu pärast.

Ilust, rahust ja kilekotist

Pimedus… Vähe päikest, palju morne nägusid. Põhjamaine masendus. Mõni talv ei anna lundki, ainult pori. Hall tujutu taevas… Pikk-pikk ohe südamepõhjast… Kindlasti oled, hea lugeja, mõelnud, miks ei hellita Eestimaa meid küllusliku päikesepaistega. Miks ei võiks olla kogu aeg soe, et ninad ei tilguks ja käsi poleks vaja kinnastesse peita? Kas ei võiks olla rohkem ILUSAT ilma?
Kümme aastat tagasi võitis kinodes vaatajate südameid film „Tabamatu ilu“, kus mitmete kaasaegse ühiskonna hellade kohtade kõrval mõtiskletakse ka ilu ja inetuse teemal. Üks linateose tegelastest, noormees nimega Ricky, näitab oma naabritüdrukule videot väikesest tuules tantsivast kilekotist. Ta ütleb, et see on kõige ilusam asi, mida ta kunagi lindile on püüdnud. Tundub, et Ricky oskus näha ilu kõikjal enda ümber ei sobigi moodsasse infoajastusse. Ta jääb võlutult vaatama väikest valget kilekotti või tee ääres lebavat surnud tuvi – aga see ei ole ju normaalne, või kuidas?
21. sajandi inimene peab nägema kõiges ja kõigis vigu, peab olema kriitiline ning valmis märkama igas olukorras teiste eksimusi, et neile ära panna! Kes paneb ära, see on tegija, eks ole? Me peame olema iga hinna eest edukad ja üks võimalus selleks ongi konkurentidele „käru keerata“. Muidugi ei ole kellelgi ka aega. Tööd, rabelemist ja stressi on see-eest palju, sest pangakonto nõuab paisutamist. Vähemalt naabrist tuleb üle olla! Isegi virisemiseks hakkab aega nappima. Ja naeratavad näod jahedas sombuses kliimas – see on võimatu!
Maailm muutub kiiresti. Kõik kallineb, kiireneb ja kuhjub. On kerge kaotada tasakaalu ja kindlameelsust. Ebakindlusest sünnib aga hoolimatus. Siit edasi on sallimatuse, vihkamise ning vägivallani lühike samm.
Kõik tahavad elada rahus, kuid vähesed oskavad rahu säilitada. Pole vaja pöörduda Lähis-Itta, et näha sõda. Sõda toimub iga päev ning paljude inimeste hinges. See ei ole meie ajastu eripära, nii on alati olnud. Inimene on loomuselt sõjakas loom. Kui ta tunneb end ebakindlalt, siis ta ründab. Samamoodi käituvad kiskjad, kui võõras isend nende territooriumile tungib. Sõda ei tähenda ainult kuulipilduja tärinat ja lendavaid granaate. Iga halb sõna on relv, illegaalne tööstustoodang, mida saab kasutada teiste vastu. Hinge kogunenud vimm ning haiglane rahulolematus käituvad laenguna, mis võib vallandada kontrollimatu purustusjõu. Sihtmärgiks, ohvriteks on ikka inimesed. Kui sõjas kasutatavateks relvadeks jäävad vaid sõnad, on maailm kergelt pääsenud.
Enam kui kolme aastakümne eest salvestasid inglise laulja David Bowie ja tema ameerika kolleeg Bing Crosby koos jõululaulu „Peace on Earth/Little Drummer Boy“, millest kujunes Suurbritannias legendaarne hitt. Selles igihaljas duetis küsib Bowie: „Rahu maa peal… On see võimalik?“ Täpset vastust ta ei anna: „Võib-olla näeme seda päeva…“ Jälle see „võib-olla“! Kas maailmas ei olegi midagi kindlat? Kuidas säilitada tasakaal, et hingest ja maailmast kaoks ebakindlus, vihkamine ja sõda kõigis vormides? Igaüks teab vastust, aga paljud ei küsigi seda küsimust. Nad tahavad sõdida.
Ilu ei tähenda täiuslikkust, vaid austust millegi „ilusa“ vastu. Mida inimene peab ilusaks, seda ta rikkuma ei kipu. Kes õpib nägema ilu, õpib ümbritsevat – nii inimesi, asju kui loodust – austama. Nõnda väheneb tung otsida vigu, otsida ebakindlust, otsida sõda. Kes austab, ei kadetse ega vihka. Ta on rahujalal iseenda ja kogu maailmaga.
Kui järele mõelda, leidub elus siiski üht-teist kindlat – varsti külastab meie kõledat põhjamaad jälle kevad, päevad venivad pikemaks ja täituvad päikesega. Aga kindel võib olla ka selles, et lühikesele suvele järgneb sombune sügis. Jälle tekib hinges rahutus, sünge masendus. Vinge tuul tungib hõlmade vahele. Värvi muutnud lehed langevad ja jäävad porilombile ujuma. Tinahallis taevas hõljub mingi magus nukrus. Langevad esimesed lumehelbed. Nad maanduvad paksudel üleriietel, et seal malbelt sulada. Hmm… Kõik see polegi nii kole, või mis?
Ja kas sa märkasid seda väikest valget kilekotikest, mis tuules nõnda kergelt tantsib? Ta tantsib sulle.

...

Tavalised imelapsed

Kuulsatel saatesarjadel „Britain’s Got Talent“ ja „America’s Got Talent“ põhinev andekate inimeste otsing on rajatud kahtlasele vundamendile. Kuidas küll võrrelda võrreldamatuid andeid? Kas Eno manipuleerib palliga paremini kui Madis laulab? Või on Mark soolonäitlejana andekam kui Marta ja Edgar akrobaatide duona? Jaburus! Aga mäng nõuab mängimist ning kaasaelamist.
„Eesti talent“ võiks ideeliselt olla projekti „Talendid koju!“ vastupidine variant. Kui oleme andekad inimesed üles leidnud, kõlbab neid ka teistele ilmakodanikele näidata. Meelelahutustalendid võiks olla eduka promokampaania korral hinnaline eksportkaup. Interneti mõjuväljas kokkutõmbunud maakeral pole miski võimatu. (Olgu Susan Boyle’i juhtum kõigile hoiatuseks!)
Saatesarja käigus tõusis aeg-ajalt nurinat, nagu poleks Eestis üldse silmapaistvaid andeid. Laulmine ei ole talent? On küll, igaüks ei pea ju viisigi. Tantsimine pole talent? Muidugi on, tants eeldab hiilgavat koordinatsiooni, füüsilist ettevalmistust, keha valitsemist.
Üldiselt kiputakse ette kujutama, et TALENT tähendab midagi kohutavalt erilist, sensatsioonilist, jahmatavat. See on poolik tõde. Iga inimene on mingil alal vähem või rohkem andekas. „Eesti talendi“ kohtuniketrio ülesanne oli eraldada vaid terad sõkaldest ja lambad sikkudest. Meie seas liigub hulgaliselt inimesi, kes pühendavad end mõnele harrastusele ning tegelevad sellega siirast armastusest, ei raha ega kuulsuse pärast. Talendisaade ongi selleks, et neid tavalisi inimesi märgata ja esile tõsta.
Ei maksa arvata, et meil pole selliseid andeid, mida suure kella külge riputada ning ammulisui imetleda. USA oma 300 miljoni ja Suurbritannia 60 miljoni asukaga on inimressursilt hoopis teise suurusjärgu tüübid, kuid meie finalistiderivi ei jäänud ameeriklaste-brittide talentidele ühegi mõõdu poolest alla.
Rahvuslik alaväärsuskompleks tuleb välja ravida ja verinoori/muldvanu talente meil selle tarbeks jagub. Michael Jacksoni väike kloon Meel on võrreldav Briti talendisaate II hooaja võitja George Sampsoniga, saarlaste Semiir 2009. aastal võitnud tantsutrupiga Diversity. Saate konkurentsitu tšempioni, lehepillivirtuoosi Erki-Andrese teisikut ei ole aga seni kummalgi pool ookeani nähtud.
„Eesti talent“ andis vähemalt kolm õppetükki, mida tasub meeles hoida:
1) trummid ja pulgad leiavad väärt omaniku vaatamata vanusele
2) tugev tahtejõud lubab isegi kõveraks väänatud kontide kiuste saltosid visata
3) igas murulapis on peidus mitu orkestritäit pasunaid…
ja kõik talendid ei ole Eestist ära kolinud. Nad on meie keskel, et kogu seda pisikest ebakindlat rahvakillukest innustada ja inspireerida.

Kui Jumala pojad heitsid inimeste tütarde juurde

Kena kuldne kringel
on mu jõulusalmis.
Selle tuttav ingel
tegi ahjus valmis.

On aeg, püha jõuluaeg, imedeaeg, mil õhk inglite tiivaplaginast tiine. Tavaliselt näevad nad välja sellised:

Kuid on nähtud ka sihukesi inglikesi:

Õigupoolest hakkas inglite sugu õrnemaks muutuma alates renessansiajast, varem olid Issanda teenrid valge tooga all ikka boksereid kandud.
Piiblis tuhnides ei jää kahtlustki, et paari tuhande aasta eest kujutati ingleid ette noorte meestena, kellele polnud miski inimlik päris võõras. Vanas Testamendis pajatatakse "Jumala poegadest" (1Ms 6:2,4), kes moodustavad ilmselt taevaliku õukonna või armee. Inglid tekitavad aukartust ja suisa hirmu nii jõuluöö loost tuntud karjastes kui Jeesuse hauda külastanud naistes, kuid enamasti ilmutavad nad end täiesti tavaliste inimeste kujul, mistõttu "ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid" (Hb 13:2).
Apostel Paulus soovitab "inglite pärast" naistel pikad juuksed kinni katta (1Kr 11:10), millest võiks järeldada, et palvetavatel naistel on oht tiivulisi noormehi tahtmatult kiusatusse ajada. Seda, et inglid võivad lihahimu tunda ja surelike neidudega lapsi saada, kinnitab ka järgnev piiblisalm: "Sel ajal, ja veel pärastpoolegi, kui Jumala pojad heitsid inimeste tütarde juurde ja need neile lapsi ilmale tõid, olid hiiglased maa peal: needsamad vägimehed, kes muistsest ajast on kuulsad mehed." (1Ms 6:1-4) Taoliste pattude eest ei jäta Jumal ingleid karistamata: "Nii nagu ka Soodoma ja Gomorra ja nende ümberkaudsed linnad, kes samal kombel hoorasid nagu need inglid ning jooksid ebaloomulike himude järgi, seisavad juba hoiatuseks igavese tule karistuse kandjatena." (Jd 7) Inglite inimlikud pahed on Issandale hästi teada: "Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks" (Ii 4:18).

Miks ei võiks siis inglid sellised välja näha:

Ja see ei ole ime, sest saatan ise moondab ennast valguse ingliks (2Kr 11:14)!

Autorid varjus

- Ma ei tea poliitikast mitte midagi.
- Sa ju hääletasid tema poolt?
- Adam Langi poolt? Muidugi hääletasin, kõik hääletasid. Ta ei olnud poliitik. Ta oli hull.

Tallinnas välja jagatud Euroopa Filmiakadeemia auhindadest läks lausa pool tosinat Roman Polanski viimasele sepistusele "Variautor" (The Ghost Writer). Tubli järg Berliini festivalilt saadud hõbekarule ja hea märk Oscari-nimelise kuldmehikese tulekuks. Kummalisel kombel polegi Vana Maailma kriitikud "Variautorile" ette heitnud muud, kui et tegemist olla liiga ameerikaliku filmiribaga, mis "ei esinda euroopalikke traditsioone". Selline kriitika pole tõsiseltvõetav. Pigem on Robert Harrise romaanil põhinev linalugu liig ümmargune ja kenasti äraklanitud, et filmiajalukku mingit püsivat jälge jätta.

Üle ilma tuntud staaridesalk (Ewan McGregor, Pierce Prosnan, Olivia Williams, Kim Cattrall) tulistab korralikult, käsikirjas on pinget, Brosnani kehastatud peaminister tekitab tahtmatult erutavaid seoseid Tony Blairiga, kuid... Poliitiline thriller jääb vaatajale ikkagi kaugeks, kui ta ei leia pidepunkti, mis teda mõne karakteriga samastama sunniks. McGregori Variautor, kelle tegelik nimi jääbki saladuseks, ei ole nii särav kangelane, et tema heitlustele tõe ja õigluse eest peaks tingimata, keel hammaste vahel, kaasa elama. Isegi tema müstiline hukk (?) ei sünnita kaastunnet.

Üks iva Polanski filmis siiski on. Rahvusvaheline poliitika käib sageli üle rahvaste ja üksikute inimeste. Siit võrsub küsimus: kelle nimel siis ikkagi poliitikat tehakse? Ja kas lihtkodanikud ikka teavad, keda nad ennast valitsema valivad? Polanski, kelle suhted võimudega pole viimaste aastakümnete jooksul samuti kuigi roosilised olnud, hoiatab vaatajat ning see hoiatus kulub marjaks ära.

Ei saa salata, et omajagu pipart puistab linaloole režissööri/kaasstenaristi vastuoluline minevik. (Nähtud Polanski töödest on mulle kõige sügavamale südamesse pugenud "Tess", mida pole asjata peetud filmikorüfee kõige intiimsemaks tööks.) Kinokunstnike tsunfti ringkaitse ei tohiks siiski hägustada Polanski edasiste tööde väärtust või väärtusetust. Võimu ja vaimu vahelisest ühildamatusest tekkinud lüngad on teinekord kunstnikele head pelgupaigad, kuid olulisem on, et isegi kui autorid varjus püsivad, lastaks loomingul vabalt kõnelda.

Sõnad leitud!

Avaõiguslikus teles näidati uudist sellest, kuidas valitsus eraldas Euroopa Liidu juhindi survel raha Võrumaa taristu arendamiseks. Peavoolustamisest eemal asuvaid piirkondi ähvardab teisestamine, mis võib ohtu seada nende kestlikkuse. Vabasektorist tulev toimeabi aitab siiski toimijatel tagada hüvede võrdse jaotuse.

Mine sa tea, ehk võib juba mõne aasta pärast kusagilt netiportaalist sarnase sõnastusega uudisnupukest lugeda. Presidendi sõnause tulemused on selgunud ja nagu ma paar kuud tagasi kahtlustasin (Otsime sõnu!), ei olnud välja pakutud mõistetele just lihtne ega ka tingimata vajalik eestipärast vastet leida. Avalikkuses paisutavad uued sõnad üles parajat kära, sest tavaline keelekasutaja on väga konservatiivne. Mis sõnad need sellised on? Jaburus, idiootsus kuubis! Kes neid nn. sõnu kasutama hakkavad? Kuss-kuss, kallis eesti rahvas! Rohkem teravat meelt ja lopsakat keelt! Miskipärast võetakse maavillased uudissõnad vastu suure umbusuga, kuid ingliskeelsete mõistete näppamisel ja eesti keelde seadmisel ei tunta vähimaidki süümepiinu. Võõra keele ees lömitamine võib ju mugav olla, kuid olgu omas keeles ka oma meelt ja iseloomu.
Sõnausel esile tõstetud sõnades ei ole tegelikult midagi väga uudset ja hirmutavat. Peamiselt on uute mõistete loomisel kasutatud juba igivanu tüvesid. Samas tuleb hoiatada, et tüvede liigsel ülekoormamisel tekib hulk kergesti segiminevaid sarnassõnu ehk paronüüme. Käitlema, käsitsema ja käsitlema; õieti ja õigesti; enne ja ennem on üksikud näited terminitest, mille erinevad tähendused märkimisväärselt paljudele eesti keele pruukijatele ähmaseks jäävad.
Missugused need (peaaegu) tutt-uued sõnad siis on?

Taristu – huvitava kõlaga loogiliselt konstrueeritud sõna, ehkki võib esialgu võõristust tekitada. Tüvi tari seondub mulle esmajoones tarjaga, mitte tarindiga, kuid infrastruktuur on ju kah omamoodi tari.
Averus/avera/AE-koostöö – uue tüvega sõna ja tulnukas Marsilt võivad lihtsureliku ähmi täis ajada. Harjumise asi. Viiekümne aasta pärast elab eestlase ühes naabermajas moslem ja teises marslane. Rääkimata sellest, et kõik teavad, mis on averus.
Avaõiguslik – siin on nüüd küll lati alt läbi joostud, kuid eks lühem vorm ole lõppude-lõpuks ikkagi suupärasem ja säästab nii lõualuid kui väljaütlemiseks kuluvat aega
Juhind – Põhja-Ameerika avastamine. Juhend, juhis, juhind… Saa nüüd aru, mis mida tähendab!
Teisestamine – Lõuna-Ameerika avastamine. Ometigi lihtne ja loomulik sõna, võiks käibele lasta küll.
Toimija – nüüd on ka Kariibi meri avastatud
Kestlik – on see tõesti uus sõna? Isegi Wordi tekstitoimeti tunneb seda. (Muide, toimeti on kah uudissõna.)
Peavool – ei midagi uut päikese all. Olen isegi siinsamas Mõtteaidas sama sõna kasutanud
Toimeabi – miks ka mitte, tuleme toime
Vabasektor – selgusetuks jääb, miks peaks kolmas sektor olema vabam kui esimene ja teine. Vabakond ühiskonna sünonüümina toob kaasa veel rohkem segadust

Parimad (ja lustakamad) keelepalad tulid lisakaubana hoopis selliste mõistete hulgast, mida võistlusele ei oodatudki. Kärgpere ja tundetaip on nii erutavalt küpsed sõnad, et jääb vaid üle imestada, miks ei võinud neid varem sõnastikest leida. Ka koval kohaliku omavalitsuse lühivormina on päris nutikas leid.
Lisaks neile meeldib mulle hullupööra suudlemise sünonüümiks pakutud huulitsema, mille kohe kindlasti kasutusele võtan. (Kuidas ma küll varem ainult suudlemise ja musitamisega hakkama sain?)
Häid sõnu tilkus veel mitmesse valdkonda, nagu sport (muskeldus fitnessi asemel; kuuling – bowling), kulinaaria (muhvel – muffin; pulktuhlid – friikartulid), olme (tuulu – tolmuimeja; panik – kindalaegas), internet (kajam – blogi; meitla – sotsiaalvõrgustik) ja isegi ilm (lumelema ehk lund sadama!). Nii mõnigi uus sõna tekitab muige suunurka, kuid mäletatavasti sündis masu paari aasta eest samuti vaid naljana ja pealegi ilma presidendi utsitamiseta. Eks tuulest ja rahvaluulest keelele tulnud sõnad olegi kõige elujõulisemad, kuid loodetavasti jätkub rahval siiski piisavalt mängulusti, julgust ning head tahet, et vähemalt mõnigi värsketest mõistetest lahkelt omaks võetaks. Keel pole kinnitinutatud konserv, vaid ikka akvaariumis libedasti lupsu lööv vaba organism, mida tuleb aeg-ajalt ka toita.

Õk, niikaua kui väljas lumeleb, lõpetan ma selle kajami postituse ja lähen aeglen natuke mõnes meitlas. Õhtul algab mul muskeldus, enne seda jõuan veel mõned pulktuhlid põske pista!

Tere!

Ajal, mil võtmesõnadeks on "sotsiaalmeedia" ja "suhtlusportaal", vaevlevad inimesed, iseärnis siinsel niru kliimaga pimedavõitu laiuskraadil, tõsiste suhtlusprobleemide kütkes. Viisakus ja austus kipuvad jääma omadusteks, mida väga välja näidata ei taheta. Kuid nii mõnedki väärtuslike suhete purunemisest tingitud hingehaavad jääks olemata, kui inimesel jätkuks julgust avaldada seda, mis sisemuses pakitseb. Avalikes kohtades ettetulevad närvilised olukorrad oleks maandatud, kui näidataks rohkem pikka meelt. Väiklus on kõige verisemate sõdade kütus.

Ühesõnaga... jah, seda kõike saab öelda vaid üheainsa sõnaga. "Tere!", "Palun!", "Tänan!" ja "Head aega!" on tillukesed lendväljendid, kus peegeldub ometi viisakus, austus ja pikk meel - vaba ja eluterve suhtluse olulisim kontsentraat. Partnerid, keda ühendab austus, ei saa teineteisest mööda rääkida. Ja ometi tundub mulle siinsamas Eestiski, et enamik mu rahvuskaaslastest ei räägigi eesti keelt, ei tea, mida vastata, kui neile öeldakse siiralt "Tere!" Jah, meie teada-tuntud vanasõna väidab küll, et vaikimine on kuld, kuid sageli maksab suupidamine vaid kassikulla hinda.

Täna on terepäev. Kui viisakus pole just kõige laiem iseloomujoon, tasuks teresid vähemalt selleks päevaks koguda ja nad kõik heldelt laiali jagada. Kas viisakust saab kampaania korras edendada, on muidugi küsitav, kuid olgu siis tänanegi päev selleks üheks aastas, kui tere ei maksa midagi ja ka vihavaenlase tervitamine ei võta suuremat tükki küljest. Niisiis...

Tere! :)

Mardil küüned kihelevad

Kui oktoobri lõpp taas läheneb, löövad mitmel pool helendama võika irvega mutantkõrvitsad ja koguni paduluterlikud põhjamaalased räägivad õhevil ilmetega pühakute eelõhtust, mil lapsed luukerede ja nõidadena ukselt uksele kommi nõudmas käivad. Ja kui kommi ei saa, ähvardatakse tõsiste sanktsioonidega.

Seesinane hullus, mida halloweeniks nimetatakse, ei jäta ühtki tsiviliseerimata punkti puutumata, isegi Google'i avaleht peab oluliseks seda tähtpäeva värvika erikujundusega rõhutada, rääkimata siis lõpututest stiilipidudest, mida samal ajal siinsetes ööklubides peetakse. Maagia on Harry Potteri valitsusajastul muidugi väga lõbus ja kergelt müübiv nähtus, kuid teisalt äratab 31. oktoober tõsist hirmu - ning seda mitte nõidade ja vampiiride ees. Lubagem küsida: milleks meile halloween? Eestlased on ikka hallidest aegadest pääle mardi- ja kadripäeva pidanud.

Halloween on keldipärane tähtpäev, mis Ameerikas kommertslikuks jandiks pööratud ja üleilmastunud massikultuuri voolus ka mujale maailma laiali valgunud. Laternkõrvitsate valmistamine ei ole muidugi patutegu, kuid kõrvitsaid uuristades ei tohiks siiski ära unustada, et meil endilgi on väärtuslikku kalendripärandit.
Sarnaselt halloweenile seondub mardipäev hämara hingedeajaga, talvisele pööripäevale eelneva perioodiga, mil ka loodus vaikselt kooleb ja vahid teispoolsuse väravatel tukuvad. Just sellisel ajal on soodus aeg esivanematega lepinguid sõlmida. Teadmiseks neile ristiusust rikutuile, kes iidsete rahvatarkustega kursis pole: surnute hingedel on head sidemed viljakushaldjatega ning kui sügiskaamoses ringi ekslevatele esivanematele meele järele olla, võib uueks aastaks paremat vilja- ja karjaõnne loota.
Martijooksmine oli maagiline akt. Külanoored mähkisid end surnu ehk kolli moodi kaltsudesse ja panid nahkse maski ette. Tanumaid mööda ringi luusides ning hää viljaõnne soovidega talust tallu käies ärgitasid nad tõelisi esivanemaid samamoodi talitama. Noortele antud tänuand oli ühtlasi ohver vaimudele.
Nüüdseks on selle rituaali usuline tähendus hääbunud, kuid mardisanditamine ise möödaniku mälestusena alles. Mälestused vaimsest pärandist vaid rikastavad ja annavad võimaluse iseenese üle uhkust tunda. Jah, olgugi et mardi- ja kadripäev pole nii kapitalistlikud ja seksikad (ühesõnaga litsakad) tähtpäevad kui halloween, on nad ikkagi päris meie omad, siin eestimaise sõnniku peal idanenud, võrsunud ja õitsenud. Ajaga tuleb mõistagi kaasas käia ning lisamaks martidele-kadridele seksikust – või viisakamalt öeldes erutavat lisakvaliteeti, mis noori ja vanu ka edaspidi kõnetaks, tuleks mõelda nende iidsete tähtpäevade turustusstrateegiale.
Ehk võiks kõrvitsalõustadele konkurentsi pakkuda kodumaised mardimaskid, mida lasteaias, koolis ja miks mitte ka töökollektiivides ühiselt meisterdada? Uue aasta potentsiaalse tulu nimel läheks käiku ka kõikvõimalikud marditalismanid, särgid, kujud, tassid ja viljakust kindlustavad sekslelud... Jänkimaal on vändatud mitmeid halloweeni-õudukaid, kuidas oleks ühe korraliku mardipäeva-teemalise õõvari kinolinale toomisega? Rohkem mardisante meediasse, rohkem mardilaatu! Koolides võiksid algklassid kokku panna väikese lustikava ning martide ja kadridena kohalikke ettevõtteid-asutusi külastada, et tublit äriõnne soovida. Ideid jätkub - peaasi, et ka jooksutraditsioon jätkuks.
Mart on kaugelt vaimudeilmast tulnud, ootab teine nüüd kapitalistlikku maailma ukse taga. Varbad külmetavad, küüned kihelevad. Laske mardil sisse tulla!

Suudlus enne abielu - veel üks surmapatt?

Minu sarved hakkasid koledasti sügelema, kui Eesti Ekspress ilmutas usutluse, mille esimene küsimus sai järgmise vastuse: "Me oleme oma koguduses lihtsalt aru saanud, et kõik probleemid tulevad sellest, et inimesed ei tea tõde." Nende sõnade taga on kristlik demokraat Valentine Alvre, liikumise "Abiellu süütult" üks eestvedajaist. Nüüd me siis teame, et TÕDE on turvaliselt hoiul Viljandi Elu Sõna koguduses... Või siiski ei ole? Võtaks hetke mõtlemisaega.

Miks peaks inimene, olenemata sellest, on ta usklik või mitte, olema veendunud, et ainult tema teab puhast tõde (ehk seega: kõik, kes arvavad teisiti, eksivad)? Miks ei võiks igaühel olla oma isiklik tõde? Ka soovitus süütult abielluda pole enamat kui üks arvamus paljudest. Kui neiu/noormees leiab, et tema südametunnistus ei luba enne abielusõrmuse sõrmetorkamist suguelu elada, siis palun! Elage, aga ärge suruge oma elumustrit teistele peale. Inimeste kasvatus, iseloom ja maitse on tihtilugu äärmiselt erinevad, ei saa sundida kõiki jumalaloomi klimbisuppi sööma põhjusel, et mõnedele klimbid meeldivad.

Teisest küljest on Alvre ja tema mõttekaaslaste püüdlused kooskõlas kiriklike trendidega. Ajastul, mil kiriku mõju ühiskondlik-avalikul tasandil peaaegu puudub (see käib eelkõige Euroopa kohta), üritavad kristlikud kogudused säilitada vähemalt kontrolli moraali üle isiklikus sfääris. Niisiis tõlgendan ma Viljandi elusõnalaste tõekuulutust kui püüdu traditsioonilisi kristlikke moraalinorme üles soojendada ja Eesti ühiskonnas vähemalt mingil tasemel taas maksma panna. Paraku on Eestimaa paene-paganlik pind selliste seemnete külvamiseks küll ütlemata ebasoodne.

Alvre kurdab, et varajases eas kogetud intiimvahekorrad "rikuvad, lõhuvad" ja ka "suudlemine vallandab siiski sellised tunded, kus inimene võib libastuda". Muret noorte seksuaaltervise üle ei tasu loomulikult alahinnata. Enne selle tõsise täiskasvanute tegevuse juurde asumist võiks teineteist ikka korralikult tundma õppida. Noortele tuleks juba koolipingis selgeks teha, et üheöösuhted ja liiga tormakas neitsirüü seljastheitmine võivad hilisemas eas kaasa tuua keerulisi seksprobleeme. Süütult abiellumine näib ehk mõnevõrra vanamoodsana, paljude noorte jaoks isegi naeruväärsena, kuid moest läinud kombe järgimine pole iseenesest häbiasi.

Aga piirangutel on kah piirid. Kui kaks armunut teineteist enne pulmapäeva ei suudlegi, kuidas nad siis üldse teavad, et nad teineteist armastavad? Suudlus on ju armastuse pitser! Oma seksuaaltungi mahasurumine ning koguni intiimsete puudutuste vältimine ei lähe grammigi kokku mõistusliku käitumisega. Milleks iha peita? Inimene on ise oma keha peremees, sisemist kirge lämmatades saab õiglasest peremehest jõhker türann. Kui noored armunud valitsevad hinge ja keha mõistusega, unustamata seejuures loomulikke instinkte, ei heida ükski kurat nende peale varju. Armastus... ei ole patt.

Jooda mind oma suu suudlustega, sest sinu armastus on parem kui vein! Su õlide lõhn on magus, võideõli on su nimi - seepärast armastavad sind neitsid. Tõmba mind kaasa, tõttame! Vii mind, kuningas, oma kambritesse! Hõisakem ja tundkem sinust rõõmu, ülistagem sinu armastust enam kui veini!

(Piibel. Ülemlaul. 1:2-4)