Pikki pühasid, mis stardivad jõuludega ja finišeerivad aastavahetusega, ei veedeta kombe kohaselt mitte ainult pere, vaid ka hea helendava telekasti seltsis. Üldiselt ei paku Eesti telekanalid mingeid üllatusi, ikka lastakse liugu vanadel järeleproovitud radadel. Just selline stabiilsus kosutabki hinge ja annab uuel aastal jätkamiseks pisukest kindlustunnet. Omasaadetest pole vähemalt erakanalite puhul põhjust rääkidagi, ETV jõulutunneli lõpus oli aga taas mahe valgus, nostalgiline tuluke sai kustutatud ja tuju rikutud.
Veidi murettekitavaks on muutunud filmivalik. Mõistagi on linateoseid, mida võib ka teleekraanilt kasvõi tuhat korda vaadata, kuid „Üksinda kodus“ ja „Prints Zamundast“ tuhat korda järjest igal Issanda pühal… Nojah, mõjub vähemalt hädavajaliku kõhulahtistina. („Õhtusöök ühele“ on seevastu otsekui magus klõmakas kolmesaja-aastasest veinivaadist.)
Traditsioonid ei sündinud koos universumiga ning alati võib tekitada uusi. Ameerika jõuluprogrammid on siin kenaks eeskujuks. Miks ei võiks ka Eesti telekanalid võtta pühadekavasse sellist igi-igihaljast klassikat nagu „See imeilus elu“ (It’s a Wonderful Life), „34. tänava ime“ (Miracle on 34th Street) või „Võlur Oz“? Rääkimata kümnetest jõuluaega suurepäraselt sobituvatest Disney joonisfilmidest, mis mõjuvad nüüdisaegsete 3D-animatsioonide kõrval justkui vanaema pannkoogid McDonald’si burgerite kõrval!
Siiski leidsin oma sussi seest ka ühe jõuluüllatuse, mille ETV päkapikud sinna olid poetanud: fantaasiakomöödia „Postiteenistus“ (Going Postal). Terry Pratchetti tont teab mitmendal Kettamaailma lool põhinev kaheosaline värske Briti telefilm pakkus just seda, mida ekraanid suurte ja harraste saturnaaliate ajal näitama peaksid: parajalt muinasjuttu, seiklust, nalja ning rosinaks tilluke moraal.
Ja väärt juhtmõte alanud aastaks: „Sõnad ei tapa. Nad võivad küll sügavale hinge tungida, kuid ei suuda tappa.“
Paremat uut!!
Veidi murettekitavaks on muutunud filmivalik. Mõistagi on linateoseid, mida võib ka teleekraanilt kasvõi tuhat korda vaadata, kuid „Üksinda kodus“ ja „Prints Zamundast“ tuhat korda järjest igal Issanda pühal… Nojah, mõjub vähemalt hädavajaliku kõhulahtistina. („Õhtusöök ühele“ on seevastu otsekui magus klõmakas kolmesaja-aastasest veinivaadist.)
Traditsioonid ei sündinud koos universumiga ning alati võib tekitada uusi. Ameerika jõuluprogrammid on siin kenaks eeskujuks. Miks ei võiks ka Eesti telekanalid võtta pühadekavasse sellist igi-igihaljast klassikat nagu „See imeilus elu“ (It’s a Wonderful Life), „34. tänava ime“ (Miracle on 34th Street) või „Võlur Oz“? Rääkimata kümnetest jõuluaega suurepäraselt sobituvatest Disney joonisfilmidest, mis mõjuvad nüüdisaegsete 3D-animatsioonide kõrval justkui vanaema pannkoogid McDonald’si burgerite kõrval!
Siiski leidsin oma sussi seest ka ühe jõuluüllatuse, mille ETV päkapikud sinna olid poetanud: fantaasiakomöödia „Postiteenistus“ (Going Postal). Terry Pratchetti tont teab mitmendal Kettamaailma lool põhinev kaheosaline värske Briti telefilm pakkus just seda, mida ekraanid suurte ja harraste saturnaaliate ajal näitama peaksid: parajalt muinasjuttu, seiklust, nalja ning rosinaks tilluke moraal.
Ja väärt juhtmõte alanud aastaks: „Sõnad ei tapa. Nad võivad küll sügavale hinge tungida, kuid ei suuda tappa.“
Paremat uut!!
