Pillerkaaride planeedil, Simmani saarel, Tramburai tänaval. Paraaditrummide, džinnide-rummide, karabarasummide vahel. Kvartettide-konfettide seas, lühtrite-litrite reas.
Pärast sündi (enne surma) tulgu trall. Naps ja kukerpall! Milleks surra, kui pole küllalt elatud, küllalt valatud, küllalt karatud? Üllalt varatud, aga varaga üllatud. Maha salatud, maha süllatud. Milleks ometigi? Astu aga ligi!
Valla värav, kroomit, särav. Kasest? Vasest! Rahvas kärav oodat juba varavalgest, varamustast, varapruunist. Siin on kõik (vist).
On kõigile! Kõigeks. Kõigest! Vähem ei saa, ainult kõik. Kõik vembud ja tembud, kõik killud ja pullid. Oh velled, me pralled ja õlled, me lõbud ja läbud on armsad kui moosirullid!
Me tobud ja tabud on surnud. Kuid leegid ja janud ei kustu. Võitleme vaikuse vastu! Lisa kisa, lisa lärmi, suhkrut, siirupit ja pärmi!
Oi, kui ilus oled sina, viinasilm ja viinanina! Kuldsed pandlad, põlvikud, kuldsed maisitõlvikud. Puudlid, nuudlid läbisegi. Kesse meile häbi tegi? Kaine aru juurde jäi Karksi karskusseltsi täi.
Maha kommud, natsid! Siin on ehe kõik. Ehe on ehe, lohe on lohe, kohe on kohe. Eriti mahe.
Matsid, olge matsid! Täitke tantsuplatsid!
Nii käib melu me maasikamaal. Kas tühjaks jääda võib pidusaal! Täida pits. Ei, pokaal!
Oi, veel elus oled sina, viinasilm ja viinanina!
Voola, valus õnnetina! Pitsid, patsid, sitsid, satsid. Rokokoo ja ohohoo! Joobu, jobu, joo!
Las need pärlid tärisevad, las need keeled värisevad! Wunderbar! Jettebroo!
Miski pole sõõmust maitsvam. Miski pole rõõmust... kaitsvam? Kõlista, kulista, kosuta ihu! Vilista, tulista, polkarit vihu! Miski pole õnnest õigem.
Pole lihtsam ega ehtsam. Homme – mis? Sõge sõna. Aga täna? Hõkk...! Tänasest tähti ja tädisid täname.
Ükski päev pole tähtsam kui tänane.
