Aasta alguses vahetas ETV senised (uudis)luuleminutid 100 pärli vastu. Tuntud Eesti näitlejad esitavad tuntud Eesti luulet - mis võiks kaunim olla veel? Karge visuaalne ja muusikaline kujundus (Johansonide "Külm") vastandiks nostalgilisele hingesoojusele - kas üllamat võib tahta meel?
Ei saa nõustuda Wimbergiga, kelle arust ei oskagi näitlejad luulet lugeda. Ka värsiridade vahel võib näidelda, ehkki põgusa ekraanimulje põhjal on sageli raske tuvastada, kas meie teatritähed täidavad luulet lugedes rolli või otsivad iseennast. Seni on parima mulje jätnud Anu Lamp. Ta ei loe luulet, ta elab seda läbi. Isegi Kaplinski hirmkeerukas pihtimus kõlas Lambi huulil budistliku palvena.
Ekraanile jõudvad pärlid olevat enamjaolt kirjandusõpetajate valik, mistõttu imbub teleüritusse pedagoogilist ollust. See pole halb. Võib-olla on hoolikalt väljanopitud pärlid siiski liiga "klassika", mis välistab ühtlasi üllatused. Teisest küljest - Liiv, Koidula, Haava jpt on meie rahvuslik väärtus ning ei tee paha nende pärandit ikka ja jälle ja uuesti meelde tuletada. Niisiis ei tasu Aktuaalse Kaamera uudistevoole järgnevad luulepärleid vanamoodsaks pidada. Koos elavate poeetide-poetesside loominguga moodustavad need hurmava kee, mis hiilgab ainult siis, kui seda (ette) kanda.
