Eesti dopinguvabaks!

Me elame skandaalist skandaalini, kirjutas Raul Rebane möödunud aasta lõpul. Jah, skandaalid on nagu mesi herilastele – kus aga midagi juhtub, sinna sumisejad kogunevad. Paraku tähendab iga skandaal plekki kellegi kuuel ja kriimu ühiskonna niigi täkkelisel palgel. Skandaalimesi pole kunagi kõige magusama mekiga. Eriti karmilt mõjuvad skandaalid, millesse satuvad (ja mille on põhjustanud) kodumaa armastatumad pojad ja tütred, Kalevid ja Lindad.

Aastanumber ei jõudnud vahetudagi, kui Tujurikkuja dopingukütid paljastasid Ita Everi räpase saladuse. Kes oleks võinud seda ette aimata, et isegi Ita Ever, keda rahvas on aastakümneid pidanud etalonnäitlejaks, ei suuda vastu panna kiusatusele keelatud vilju pruukida! Nagu taolistel vastuoludest ja kirgedest tiinetel puhkudel ikka, on ühiskond kahte lehte jagunenud. Ühed usuvad, et tegemist on pöörase vandenõuga, mille eesmärgiks kärpida saba Draamateatri kassade taga, teised kalduvad aga usaldama teaduslikke meetodeid, mis ei jäta kahtlust, et Eesti teatri kuninganna on tõepoolest lubamatute ainetega mehkeldanud. Keda ikkagi uskuda?

Nojah, tegelikult peaks olema ju ilmselge, et Ita Ever on dopingut tarvitanud. Sellises väärikas eas laval mürada ei ole lihtsalt inimlik. Juba ammu oleks pidanud kahtlust tekitama tõik, et Ever suudab mängida endiselt paremini kui noored, alles teatrikooli lõpetanud näitlejad. Ennekuulmatu! Vahest pole Ita Ever üksnes igavese nooruse eliksiiri tarvitanud, vaid läinud koguni kaasa tumedate jõudega – näiteks valmistanud endale mõned varikätkid nagu lord Voldemort? Leping kuradiga oleks selle kõrval vaid tühine formaalsus.

Vanemuise püsikundena on mul väga hea meel, et suurima külastajate arvuga teater on võtnud oma missiooniks muuhulgas dopinguvaba näitlemise toetamise. Mulle teadaolevatel andmetel annetas Vanemuine kogu „Kosmonaut Lotte“ etendustest laekunud tulu TÜ laborile, mis tegeleb kultuurivallas esinevate dopingujuhtumite meditsiinilise uurimisega. Ja uurida, tuvastada ja katsetada on veel palju! (Muide, kuuldavasti lasi Nüganen Metsuri ja Järvise Linnateatrist enne lahti, kui nood nooruseeliksiiriga patustamise eest vahele oleks jäänud. Hea ennetustöö!)

Kui teatrid saavad dopingupatustest vabastatud, peaks Tujurikkuja järgmiseks vahele võtma rahvusringhäälingu saatejuhid. Reet Linna ja Mati Talvik näevad samuti välja liiga vitaalsed, et olla teatud ainetest puhtad. Edasi vajaks hädasti testimist Neeme Järvi ja Eri Klas (ärge tulge ütlema, et nende eas on võimalik veel taktikeppi käes hoida!); Arvo Pärt ja Helena Tulve (hea küll, Tulve on küll noor, aga seevastu liiga andekas); Jüri Arrak ja Valli Lember-Bogatkina (läheneb sajale – ja ikka maalib!!); Uno Loop ja Voldemar Kuslap jne.

Vitaalsusetilkade kasutajaid on väikese riigi kohta liiga palju. Niisiis ei tasu lootagi, et dopinguskandaalid meil lõpeks. Vastupidi, küllap tuleb neid tänavu veel juurdegi. Tujurikkuja tegi õnneks otsa lahti ja asus vaatamata ühiskonnas valitsevale hirmuõhkkonnale rääkima meikarlikult tõtt – ja ainult tõtt. Valskuse, võltsandekuse, konformismi ja toksilise kosmopolitismi vastu võideldes võime luua viimaks eeskujuliku liberaalrealistiliku kultuuri, mis oleks rõõmuks ärirahvale ja valitsevale Eesti Reformistlikule Parteile.

P.S. Kui kõrvutada Everi juhtumit Veerpalu omaga, jääb esialgu mulje, nagu oleks Tujurikkuja sellid jäänud selle looga aastakese hiljaks. Ent vaadates, kuidas rahvusvahelised kohtuveskid jahvatavad, võis ajastus olla lausa täiuslik. Minu jaoks oli Everi-sketš geniaalne Veerpalu rehabilitatsioon – olenemata kohtuvaidluse tulemusest. Ja kui suusaäss õigeks mõistetakse, tuleb ka Ita Everile armu anda.

Õnnelikud lõpud

See oli kord südatalvel. Lumehelbed langesid taevast nagu suled. Eebenipuust raamidega akna all istus kuninganna ja tikkis. Kui ta seal tikkis ja lund vaatas, torkas ta endale nõelaga sõrme. Kolm tilka verd kukkus lumele. Ja et punane on valgel lumel imeilus, mõtles kuninganna endamisi: „Sünniks mulle laps – valge nagu lumi, punane nagu veri ja nii mustade juustega nagu eebenipuu!“

Nõnda algab muinasjutt, mida teab peast iga laps ja rauk siin õhtumaises kultuuriruumis. Aegumatu lugu pagendatud kuningatütrest, tema kurjusega küllastunud võõrasemast, halastavast kütist ja lustakatest pöialpoistest. Ka selle loo juurde kuuluvad kõhedusttekitavad atribuudid – kõnelev peegel, mürgitatud õun ja klaaskirst – on kõigile teada-tuntud. Rahva suust üles korjatud lugu elab rahva seas edasi, seda kasvõi popkultuurilistes vormides. Ja neid lugusid on veel!

Tänavu möödus 200 aastat Jakob ja Wilhelm Grimmi esimese muinasjutukogu ilmumisest. Lumivalgekesest, Rapuntslist, Okasroosikesest, Hansust-Gretest, vahvast rätsepast ja Bremeni linna moosekantidest rääkivaid lookesi nimetatakse ikka Grimmi muinasjuttudeks, ehkki õigem oleks öelda, et need on siiski vanad saksa muinasjutud. Tõsi, rahvalikult rohmakad pajatused on omandanud tänini kestva stiililise nõtkuse ja veetluse tänu Wilhelm Grimmi viimistlustööle. Võib arvata, et nii mõnedki nilbused kadusid seetõttu igaveseks ajaloo puhastustulle ning vennad võisid süümepiinadeta anda oma üllitisele pealkirjaks „Laste- ja kodumuinasjutud“.

Grimmide teene rahvaluulekogujate, kirjanike, kunstnike ja hiljem ka filmimeistrite innustamisel on hindamatu. Nemad koos prantslase Charles Perrault’ga ennistasid ja säilitasid muinasjutud järeltulevate põlvede jaoks. Ometi ei saa jätta märkimata, et kirja pandud muinasjutt on surnud – nagu liikumatu fossiil või museaal, mida kunagi enam ei kasutata. Muinasjutt, konkreetsemal juhul ehk imemuinasjutt, on rahvaluule elegantsemaid vorme. Neid on vestetud külmadel pimedatel talveõhtutel koldetule ääres, suviste õitsilkäikude ja üürikeste puhkehetkede ajal. Meeleturgutuseks ja hingekosutuseks. Mees, kes palju jutte teadis, oli vaat et sama hinnas kui külasepp või manatark. Ja eks jutuvestmine olegi nagu õhulosside sepistamine või nõidumine. Vanades muinaslugudes on endiselt vägi sees. Kus vestetakse muinasjutte, seal peatub aeg. Isegi meie päevil, kui tihti tundub, et aega üldse ei olegi!

Loo ehk narratiivi ülesehitamine on peamine viis, kuidas koondada oma kogemusi tähenduslikeks episoodideks. Traditsiooni jätkavad jutuvestjad kasutavad erinevad jutuliike pildikeele ja kujutluste loomisel toetava kunstivahendina. Jutustamine aitab nende veendumuses viia emotsioonide juhtimiseni ning korrastab mõtlemist. Lood on osa kogemuslikust õppimisprotsessist, mis hõlmab tunnetuslikku, aistingulist ja käitumuslikku moodust, nii et õppijad osalevad lugudes, reflekteerivad ja mõtestavad neid, loovad nende põhjal tähendusi ja käituvad nende järgi. Kultuuriliste enesemääratluste kujunemisel on oluline roll tuntud ning korduvatel lugudel ja kõigile tuttavatel tegelaskujudel, mida pakuvad erinevad kunsti- ja meedialiigid.

Meie ümber on nii palju lugusid, sealhulgas imelisi, et tihtipeale ei osatagi neid enam märgata. Ajal on oma lugu. Igaühel on elu- ja edulugu. Maagiat on neis küllaga, ole ainult varmas imetlema! Vahest pole igaühe elu nagu muinasjutt, kuid kõik lood ei lõpegi õnnelikult. Kõige tuntumad ja armastatumad on siiski lood, milles kuri saab karistatud ja headus hinnatud. Nad süstivad optimismi, hoiavad püsti ideaale, näitavad suunda õnne poole. Kes avastab muinasjutust iseenda, saab eluteele kaasa ka mõne õpetliku iva – kuidas võiks ja kuidas ei tohiks. Nõuandeid igaks elujuhtumiks!

Paljud muinasjutud kõnelevad saatuse paratamatusest ja inimese vägevusest. Mõnikord on vaja imet, et saatuse tempudest järele jäänud killud kokku seada. Teinekord piisab talupojatarkusest. Kuid üht õpetavad muinasjutud küll järjepannu: miski pole nii, nagu esmapilgul paistab. Igasugune surm pole alati surm ja elu pole alati õige elu. Näib koguni, et ükski inimene pole nii õnnelik või õnnetu, nagu ta ise arvab olevat. Ja mis kõige tähtsam: keegi meist ei tea, millisteks imetegudeks ta õigupoolest võimeline on. Järelikult… võivad õnnelikud lõpud kõigi lohede ja nõidade kiuste ikkagi võimalikud olla, või mis?

Üks hirmus põnev ja ülearu pikk lugu sellest, kuidas vaprad kääbikud vabaduse eest võitlesid ja mis siis edasi sai

Kus Keskmaa õigupoolest asub, ei tea keegi. Ometi on paljud seal käinud, kääbikutega juttu puhunud, päkapikkude ja haldjate toimetusi pealt vaadanud, trollide ja orkide eest pagenud… Nõnda minagi. Ma pole Tolkieni-fänn, kuid tema loodud maailm, millele tänapäevane filmitehnoloogia on andnud unustamatu vormi, kütkestab ja vaimustab. Keskmaalood on paljudele südamesse pugenud, sest nad näivad tuttavlikuna ja tuttavlikud on nad seepärast, et voolavad välja tollestsamast inimkonna ühisest alateadvusest, kust müüdid ja muinasjutudki.

„Sõrmuste isanda“ triloogia seadis fantaasiafilmide lati väga kõrgele. Vahest olekski rumalus võrrelda „Kääbiku“ lugusid tema eelkäijaga. Mastaabid on liiga erinevad. „Kääbik“ on kirjutatud ikkagi lastele ning selles puudub „Sõrmuste isanda“ apokalüptiline meeleolu. Paraku tuleb aga minulgi liituda üleilmse nurisejate kooriga, mis laulab laulu „Milleks kolm filmi?!“ Head lugu võib muidugi pikalt jutustada, kuid kääbikuloo lõputus venitamises ei ole näha muud, kui Ameerika filmitööstuse kommet rahalehm surnuks lüpsta. „Harry Potteri“ ja „Videviku“ sarjade viimased raamatud ei mahtunud ühte filmi ära – arusaadav. Kolm peaaegu kolmetunnist linalugu vaprate päkapikkude sõjaretkest kurja lohe vastu on aga liig mis liig.

Rohked Tolkieni raamatule tehtud täiendused võivad tulihingelisemaid „Kääbiku“ austajaid pahandada, kuid eks tänapäeva vaataja maitsele ja ootustele ole tarvis ka vastu tulla – soolise ebavõrdsuse leevendamiseks tuleb lisada näiteks meeldejäävaid naistegelasi, kellele Tolkien oma sulge kulutada ei tahtnud. Just korralikult väljakujundatud ja -mängitud karakterid hüvitavadki venivast tegevusest tingitud ebakohad. Ekraanil askeldav pisirahvas mõjub oma vahetus armsuses ja siiruses magnetjõuna, mis tõmbab vaataja otse seikluste epitsentrisse.

Kõrgfantaasia ei kuulu mu lemmikžanride hulka, sest selle tegevus paigutatakse määramatusse aega ja kohta – „oli kord seitsme maa ja mere taga…“. Seetõttu on mulle teised Peter Jacksoni käe all valminud filmid, nagu „The Frighteners“ või „The Lonely Bones“, mis flirdivad vaimukal viisil tegelikkusega, olnud rohkem meeltmööda. Samas annab ajaline ja ruumiline määramatus kõrgfantaasiale allegoorilise mõõtme. Kui ma kümmekond aastat tagasi „Sõrmuse vennaskonda“ vaatamas käisin, hakkasin mõtlema, et kääbikud on ju nagu eestlased! Miks ei võiks „Sõrmuste isand“ olla mõistulugu sellest, kuidas Eesti rahvas oma iseseisvuse eest võitles? Harmooniline Kääbikla on ju väga sarnane Eestile. Sõrmus, mille Frodo ja Sam Mordorisse peavad viima, kujutaks sellisel juhul kommunistlikku ideoloogiat, mis moondab sellega kokkupuutunud kääbikud Guglunki-sarnasteks värdjateks. Suur kõikenägev KGB silm, stalinlik Saruman ja punaarmeelaste moodi mäekollid takistavad vabadusepüüdlusi, kuid kääbikud jäävad enesele kindlaks. Puuduva füüsilise vägevuse korvavad nad tarmukuse, kavaluse ja tahtejõuga. Ehkki Tolkien on „Sõrmuste isanda“ puhul eitanud totalitarismi allegooriat, elavad jutud ikka jutuvestjast sõltumatut elu. Ja seda ei saa keegi keelata.

Mis võiks olla sellisel juhul „Kääbiku“ sõnum? Vapruse ja sõpruse ülistamisest ei pääse üle ega ümber. Ja alati on kusagil mõni vastik Smaug, kes meie pisikest Kääbiklat ohustab. Väikesed rahvad peavad kokku hoidma, oma asja ajama, kõvasti häält tegema. See on ellujäämise pant, et jõuda sinna… ja tagasi.

Kui Keskmaal algas inimeste ajastu, kolisid kääbikud Eestisse ning kaevasid sinna oma uued urud. Suurtest seiklustest vapustatud päkapikud emigreerusid aga Lapimaale. Võlur Gandalf otsustas saua varna riputada ja läks päkapikkudega kaasa, et põhjapolaarjoone taga rahulikku pensionipõlve pidada. Vaid kord aastas teeb ta maakerale tiiru peale, et vaadata, kas kõik trollid püsivad ikka vagusi, ja külvata samal ajal lapsed kingitustega üle. Muide, tänapäeval eelistab Gandalf esineda pigem Jõuluvana nime all.

Kodust ja maast

Järjekordne maailmalõpp on õnnelikult üle elatud. Aga tuleva maailmalõpu täpset kuupäeva on võimatu ette ennustada. Pean silmas päeva, kui eesti rahva jaoks aeg otsa saab. Hääbumine on fakt. Vaid suurimad optimistid usuvad eestlaste säilimisse. Jah, mitu rasket sõda, katku ja näljahäda on üle elatud, ikka on kestma jäädud, kuid kauaks veel…?

Tänavune rahvaloendus paljastas kardetud kurvad arvud. Eesti püsielanikkond on langenud alla 1,3 miljoni. Igast maailma sadamast võib endiselt leida mõne Eesti mere- või ärimehe, ent see on pisike lohutus. Eestlased kuuluvad Eestimaale. Ainult maa on see, mis loob igale inimesele, igale rahvale ainuomase näo ja kuju. Ükski pärismaalane ei nimeta ennast mingi erilise laheda nimega, sest ta on ju „päris maalane“, maainimene, osake maarahvast. Tal on juured mullas ja latv pilvedes. Alles mullu hõiskasid noored laulukaare all: „Minu päralt on maa ja ilm, minu oma on üksainus maa!“ Hea, kui niimoodi mõeldakse. Reaalsus annab tihtilugu ette teised tingimused. Maailm on täis ahvatlusi ja kusagil mujal olla, kellegi teise moodi olla tundub… ägedam. Kes ei tahaks musta laega rehetarest sakste mõisahäärberisse kolida?

Minu koduvalla elanikkond on 11 aastaga vähenenud lausa veerandi võrra – üle tuhande inimese on kadunud. Kes suurematesse keskustesse, kes välismaale. Noori jääb vähemaks, vanad seavad üksteise järel sammud Manala maanteele. Oot-oot, kas minu jutt kõlab nagu iga teine itkulaul sel hirmsal ajal? Ei, eestlane on kõigi maailmalõppude kiuste hakkama saanud. Mis siin ikka halada või valitsust sõimata. Toompeal pole ühtki võlurit, kes sunniks sandid kõndima. Linnastumine ja migratsioon on muutunud üleilmseks probleemiks. Moodne elu lihtsalt ei kulge maal. Suures linnas on tööd, võimalusi, lõbustusi. Linnas on elu! Kuid iga kord, kui Tallinna satun, kõikjal tormavaid inimesi, autoummikuid ja kolisevaid tramme näen, tükib vägisi pähe laul jahtuvast leivast. Kuidas seal endaks saad, juured on sul kesk maad! Linn on minu meelest ebaloomulik keskkond, mis sest, et pakub tööd, võimalusi ja lõbustusi. Kui tihti saab sealt aga hingerahu? Kardetavasti harva, miks muidu inimesed ikka pahuralt üksteisest mööda liduvad, stressi ja üksinduse pärast kaebavad.

Näib, et need peamiselt nooremapoolsed hinged, kes avaras maailmas jalgu sirutavad, on enamjaolt õnnelikud. Paljud leiavad endale uue kodu… või veel ühe kodu. Muinasjuttudeski tegutseb küllaga noorukeid, kes lähevad „laia maailma“ õnne otsima. Kaval ja julge südamega talupoeg saab endale kuningatütre naiseks ja pool kuningriiki veel pealekauba. Mõni avastab talle eraldatud õnnetükikese aga kodunt – ja alles pärast seda, kui ta seitsme maa ja mere taga on ära käinud. Muinasjutud on erinevad, nagu eluteedki.

Minult on oi-oi kui palju kordi küsitud, kas ma ei tahaks välismaale kolida. Õppima, tööle, niisama elama ja kogemusi otsima. „Misjaoks?“ küsin mina vastu. Ma elan Eestis, see on minu maa, minu kodu, miks peaksin ma siit lahkuma? Parem nosin päevast-päeva silku ja kartulipabulaid, kui et tükin naabri lauda ööbikukeeli ja šampanjat mekkima. Pops on oma sauna peremees, mõisas on ta üksnes külaline. Kuningatütre kosijat minust pole, kauged rännuteed jätavad külmaks. Paljud lähevad – mingu! Mina jään. Nõnda on olnud ka palju hullematel aegadel. Neljakümne neljandal aastal pagesid ühed üle mere, teised jäid siia. Õigesti tegid mõlemad. Alati peab jääma keegi koju koldetuld hoidma. Siis on parematel aegadel tagasitulijatel hea soojasse tarre astuda. Koduuks on ju alati avatud.

Võitlused viinakuradiga

Roheline raamat, millest meil viimasel ajal juttu on olnud, kõlab peaaegu sama kurjakuulutavalt kui saatana piibel. Aga rahvasuu räägib, et kuradit (käesoleval juhul viina- ja tubakakuradit) saabki välja ajada ainult teise kuradi jõudu appi võttes. Kui jumalasõnad ei aita, tuleb hirmusegase uudishimuga pöörduda musta maagia rüppe. Seejuures ei tohi mingil juhul valvsust kaotada, sest ohtliku nõidusega mässates võib vallandada kohutava õnnetuse. Alkoholipoliitika on hookuspookus, mis nõuab korraga täit aru ja hullumeelse julgust.

Jah, eestlane on joonud, joob praegu ja joob ka tulevikus. Kuidas annaks meie kodanike koostööd viinakuradiga vähendada? Häid lahendusi pole. Riik peab olema otsekui nukuteatri direktor Carabas Barabas, kes kergitab ühe käega alkoholiaktsiisi, pitsitades nõnda vägijookide tootjaid, teine käsi peab aga juhtima korravalvureid, kes salaviinavabrikuid jahiks. Ja taolistest põrandaalustest (tegelikult ikka maapealsetest) asutustest juba puudu ei tule. Kus piire seatakse, seal neid ka ületatakse. Suitsud ja alkoholi võib kauplustes ju kundede silma alt ära peita, egas nad sellepärast kuhugi kao. Viinaostja vanusepiiri võib tõsta kasvõi kolmekümnenda eluaastani, egas sellepärast viin ostmata jää.

Piirangud võivad tekitada katastroofilisi vastureaktsioone. Kuiv seadus, mis mitmel pool 1920. aastail kehtestati, pani õitsema musta äri. Kõik teavad, mispärast Chicago omandas tol ajajärgul maffiapealinna tiitli. Käsud ja keelud ei kasvata inimesi ümber. Teatud piirangud võivad kaasa aidata tsiviliseeritud joomiskultuuri tekkele, kuid kui mängus on kanged vägijoogid, on kultuuritus vältimatu.

Olen viimasel ajal kuulnud liigagi palju lausungeid stiilis „pole ka ime, et praegusel hullul ajal inimesed jooma hakkavad“. Noh, aga millal need ajad meie planeedil head on olnud? Viin ei aidanud isegi katkuajal, kuidas ta siis nüüd kõhtu täita ja arveid maksta aitab? Ärgem unustagem seejuures ka vana tõde – noored joovad rõõmust, vanad kurbusest. Mina näen siin ainult psühholoogilist probleemi. Suitsetamine ja viinaviskamine kuuluvad sõltuvusprobleemide hulka. Alkohol, siider ja õlu kaasaarvatud, on meelemürk. Nagu igal mürgil, on sellelgi nii tervendavad kui ka surmavad omadused. Juuakse aga ikka selleks, et meelt kaotada – unustada ümbritsev maailm, mis näib liigagi tihti ebaõiglane ja kindlusetu. Tahad olla ilusam, kobedam ja lahedam? Joo! Tahad murest lahti saada? Joo! Eskapism on selle asja nimi. Stressipall oleks odavam meeleheiteravim. Aktsiisivaba veel pealegi.

Joomarlus on kinnitus vaimsest kriisist. Ka nädalavahetuse tipsutajad püüavad ammutada enesekindlust õllepurgist või viinapitsist. Loomulikult on mõõdukas tipsutamine ka sotsiaalne norm, ühiskonna sügavamatesse kihtidesse uuristunud traditsioon, mis kuulub suhtluse juurde. Küsimus on selles, kuidas viinakuradiga kurameerides ikkagi see va mõõdutunne säilitada. Kellel alkosaatan juba paar sõrme endale kahmanud, leiab alati põhjuse purjutamiseks. Ja eneseõigustus on kõige kroon. Ise otsustan, mida ma oma eluga peale hakkan! Aga siin läheb mina-kummardamine metsa, sest ükski inimene pole teistest täiesti sõltumatu, isegi kui ta seda väga-väga tahaks. Joomase peaga kisklemiseks on vaja vähemalt kaht kraaklevat poolt ja noa võivad mõlemad makku saada, vindisena rooli istudes on võimalus üksipäini hauda lennata, aga ka keegi süütu inimene sinna kaasa kahmata, jne. Enesekeskse mõtteviisi ja joomahimu lõppsumma on masendav. Moraalilugemine siin ei aita. Mõõdutundetu viinaviskamine on kuritegu elu vastu.

Kui inimene tahab olla tõepoolest enda peremees, peab ta elul ohjad haarama. Viina ja tubakat ei saa peita selle eest, kes ei julge endale näkku vaadata ja oma nõrkusi tunnistada. Kainus ei alga egoismist ega odavast lõbujanust, vaid heast läbisaamisest iseendaga, oma mõtete ja tunnete juhtimisest ning raudsest tahtest olla parem. Mida iganes see „paremolemine“ siis kellegi jaoks tähendab.

Mis on elus kõige tähtsam?

Oma humanitaarsetel uurimis-ekspeditsioonidel olen seda küsimust inimestelt tihti küsinud. Vastuseid antakse seinast-seina ja laest põrandani: nimetatakse küll hingerahu, rõõmsat meelt, korralikku haridust, tugevat tervist, häid suhteid teiste inimestega ja lihtsalt õnne. Raha ei nimeta keegi. Ei tihata. Aga tühja sellest. Kõige sagedamini kõlab vastaja taustast ja eluviisist sõltumata üks kaunis sõna: perekond.

Olen küll suur teatrihuviline, kuid muusikaetendustele satun harva. Ooper pole mulle kontimööda, muusikalid nõrguvad mööda selga maha nagu vesi hane seljast. Ometi on üks muusikal, mida olen suisa kaks korda vaatamas käinud. „Helisev muusika“! See on ülimalt lihtne ja lummav lugu elu põhiväärtustest. Armastusest muusika, kodumaa ja perekonna vastu. Ja vaat toosama von Trappide pereansambel tuligi mulle taas meelde, kui mitmed nädalad tagasi telepurgist esimest „Perepeo“ saadet nägin.

Kes oleks võinud arvata, et pisikesel Eestimaal nõnda palju ehtsaid pereansambleid leidub? Tasub vaid imetleda seda söakust, mille najal enda olemasolust Maire Aunastele ning seeläbi kogu ilmarahvale teada antakse. Eestimaised von Trapid on täis elurõõmu ja isetegemise lusti. Kui Maire Aunaste juba kevadel teatas, et „Perepidu“ võiks nimetada hea tuju saateks, olin mõnevõrra skeptiline. Hea tuju? Odav meelelahutus? Veel üks rahva raha eest korraldatud karaokeprojekt? Kahtlused olid asjatud. Iga saate lõpul pidin tunnistama: tuju on tõesti hea! Rõõm ju nakkab. „Perepidu“ on pealegi ainus interaktiivne saade, kus võib kuulda üksnes eestikeelset (ja veidi ka armeeniakeelset) muusikat. Levilaule igast ajastust, tuntud estraadi, šlaagreid ja menupalu.

Finaali jõudnud kolm peret olid oma iseloomu ja koosseisu poolest väga erinevad, kuid samas neetult võrdsed. Ja võrratud! Võidubänd Dvin vääris ehk loorberipärga teistest tõepoolest tibake enam. Selle eesti-armeenia perepundi liikmete keskmine vanus jääb umbes 16 eluaasta kanti, kuid ometi lummasid nad hingestatud esitustega. Lõppude-lõpuks võitsid kõik – osalejatest vaatajateni. Raha ei anta kellelegi. Aga tühja sellest.

„Perepidu“ on läbinisti positiivne saade, kust skandaale ja intriige otsida ei maksa. Rahvusringhäälingu raudvarasse kuuluv Maire Aunaste tegi just seda, mida üks saatejuht tegema peab – ta liitis saate erinevad komponendid elegantselt üheks, jagas võistlejatele ja kohtunikele sõbralikke nöökeid, näidates hiilgava improviseerimisoskuse ja enesekindluse kõrval ka inimlikumat poolt – võitja väljakuulutamise ärevuses läheb isegi Aunastel oma saate pealkiri meelest! Korraks torkas mulle pähe, et Maire Aunaste on ju nagu nooremapoolne vanaema, kelle majapidamises terve suguvõsa jõulude paiku kokku saab, et üheskoos lustida. Kui poleks selliseid „vanaemasid“, kas leitaks siis enam üldse aega kokku tulla ja oma vereliini kinnitada?

Armastus muusika, kodumaa ja perekonna vastu on valatud geniaalsesse meelelahutuslikku vormi ning ETV-d ja Thori produktsioonifirmat võib selle puhul ainult õnnitleda. Loodetavasti saab „Perepidu“ tulevikus lisa, et vaatajaile argipäevarutus kosutust pakkuda ja meelde tuletada, mis on elus kõige tähtsam.

„Ma olen nii üksi…“

Loomariigist võib leida laias laastus kaht sorti elukaid: need, kes söövad ja need, keda süüakse. Ühed on kiskjad, teised taimetoitlased. Üksiklased ja karjaloomad. Siiski näib, et õige vähesed isendid kuuluvad kiskjaliste hulka, rohkem on sotsiaalseid loomi, kes otsivad karja seest turvatunnet – sest nad on kergesti haavatavad. Inimühiskonnas kehtib sama seaduspärasus.

Vahest ei tohikski ma üksinduse teemal iitsatada, sest kuulun ju pigem karude ja nugiste tsunfti, kes tahavad teistest sõltumatult oma territooriumil jahti pidada ega ütle teps mitte igale sissetungijale rõõmsalt „mää!“. Kuid enda ümber ringi vaadates pean ikka ja jälle hämmastusega nentima, kui rängalt mõnele inimesele üksiolek mõjub. See, mis tähendab üksiklasele vabadust, on karjaloomale vangla. Ja nõnda ma siis imestan: kust sugeneb üksinduse kõrvale üksildus? Isegi siis, kui selleks pole näiliselt ainsatki põhjust!

Maailm pöörleb mõnusa vurinaga. Sõnad, mis sisaldavad kasulikku või kasutut teavet, liiguvad Austraaliast Austriasse ja tagasi kiiremini kui välk. Kõikvõimas internet loob selleks ideaalse eelduse ning ühendab inimesi kogu planeedil. Keegi justkui polegi enam üksi. Me oleme pidevalt nähtaval, meid märgatakse, meiega arvestatakse – sellise mõtteviisi aluseks on massikommunikatsioon oma erinevates vormides. Sideoperaatorid pakuvad järjest soodsamaid kõnepakette, tasuta lobaminuteid ja hüper-nuti-vidinaid, kõikjal piiksuvad SMS-id ja MMS-id, meil on Twitter ja Facebook… ja kõikvõimas üksindus kogu selle kupatuse kohal kurja džinnina hõljumas. Maal sibab miljonitel ruutkilomeetritel miljardeid inimesi… ja ometi on nad üksi. Keegi vajab kedagi, kõik vajavad kõiki. Õhust, veest ja kimbust päikesekiirtest jääb väheks. Inimene vajab inimest. Kasvõi vihkamiseks! Kogu aeg, alati, igavesti!

Üksindus võib olla nii füüsiline kui vaimne. Kes on ümbritsetud suurest hulgast sõpradest, pole veel pääsenud üksildusest. Ta lävib kaaslaste ja kolleegidega iga päev, tema kohalolekut märgatakse, temast peetakse lugu, kuid ometi ei mõisteta tema olemust, püüdlusi, eesmärke – vähemalt mitte tervikuna. Teda peetakse sõbraks ning ta täidab ka ise sõbra rolli, kuid igas teises olukorras või tõsisema probleemi küüsis on ta ikka üksi. Jääb vaid küsida: miks? Ons põhjus ühiskondlikus vaimulaadis, mis käsib püüelda aina kõrgemale ja kaugemale pühade individuaalsete sihtide poole ning seda ikka kiiremini ja agressiivsemalt? Teistega arvestamine pole alati moes. Uppuja päästmine on tema enda probleem. Nõnda tekibki olukord, kus mängu sekkub vaimne üksindus – nimetagem seda üksilduseks. Suhtlemisvabadus ei too endaga automaatselt kaasa inimlikku mõistmist ja sellest on kahju.

Mis aga füüsilisse üksindusse puutub, siis mina pean seda pigem õnnistuseks kui needuseks. Miks üksiolekut nii hirmsasti kardetakse? Kas siis tõesti ei aduta, et üksindus tähendab võimalust olla vaid iseendaga, vaadata sügavale oma sisemusse? Sättida rahulikult ritta tähtsad ja tühised asjad, vabastada end ballastist, mis elurajal kulgemist takistab. Parimad romaanid, sümfooniad ja akvarellid sünnivad endiselt üksinduses. Kirkaimad plaanid ja unelmad samuti. Moodne tehnoloogia, mis loob mulje, nagu oleks elu mõte vaid ühenduses, vahenduses ja suhtluses, on murendanud harjumust omaette olla ja mis veel hullem – halvanud üliväärtusliku võime iseendasse vaadata. Ja iseendaga ära leppida.

Kui ma „Päikseta paradiisi“ kirjutasin, mõtlesin üksinduse peale väga palju – kuni ajud aurama hakkasid. Nõnda sõnastasingi oma üksindusefilosoofia, mis kristalliseerunud kujul kaante vahele sai. Üksindus pole isiklik saamatus ega põrgulik karistus. See on suur võimalus. Jah, üksildus võib olla probleem, kuid seegi on sitt, mida saab väetisena kasutada. Tuleb see lihtsalt viljakandvale põllule puistata! Ainult üksi olles ja iseendale ausalt otsa vaadates jõuab inimene selgusele, kes ta tegelikult on ja kuhu ta minema peab.

Rahvas, film ja rahvafilm

Tänavune aasta on olnud Eestis läbinisti kevadine. Ei, ma ei vihja värskendavatele sündmustele argipoliitikas ega ka jahedaks jäänud suvepäevadele. Jutt käib ikka Lutsust, kellel 125. aasta täitus, ja tema sajandivanusest esikteosest, mis ühtaegu kogu rahva silmailuks endiselt õitseb ja samas nagu kahupäine võilill oma seemneid igasse ilmakaarde laiali pillutab. Aprillis valisid eestlased „Kevade“ lemmikfilmiks ning tagatipuks andis Tartu Ülikool Arvo Kruusemendile rahvusmõtte auhinna. Väärikas tunnustus väärikale härrale!

Kruusemendi käe all valminud Paunvere-triloogia on tõepoolest Eesti rahva nägu. Võib üksnes aimata, kui paganama raske oli Lutsu filmikeelde tõlkida. Kuid see õnnestus! Kruusement ja tema meeskond kinkisid rahvale kopsaka aardekirstu, mille sisu ajas nõnda lihtsalt ei tuhmu. Ikka avastatakse sealt imetlusväärseid pärlikette ja kullakange – meie rikkus!

Õigupoolest tegi Arvo Kruusement seitse filmi, neli neist on juba unustusse vajunud ja ehk ongi nii parem. Egas kõik teosed saa olla meistriteosed. Kahju on aga sellest, et Kruusemendil ei õnnestunud ellu viia neid ideid, mis oleks meie kultuurilist rikkust veelgi suurendanud. Tegemata jäi näiteks „Nelikümmend küünalt“, lugu punavõimu lõugade vahele sattunud mehest ja tema kurvast saatusest, võltssüüst ja kalestumisest. Eesti kinod lausa kisendavad II maailmasõja keerdkäike valgustavate linateoste järele. Kus nad ometi on? Miks neid isegi praegu, sõnavabaduse ja liberalismi ajastul, ei sünni?!

Teiseks Kruusemendi  nurilapseks, selleks kõige kuulsamaks, on mõistagi „Nimed marmortahvlil“, mille ekraniseerimisest unistas Kruusement salamisi juba sügaval nõuka-ajal, kusjuures rindele tormavate Tartu kommertskooli õpilastena kujutas ta ette "Kevade" poisse! Hea, et teised mehed töö ette võtsid – mis sest, et Kivikat eirates. Tasub meenutada, et kümne aasta eest, kui Nüganeni-Taska ühislooming esilinastus, oli Eesti film sügavas kriisis. Üheksakümnendate lõpul tekkinud põud päädis sellega, et 2000. aastal ei valminud siinmail mitte ühtegi täispikka mängufilmi. Pika ja raske sünnilooga „Nimed marmortahvlil“ tõi vaatajad taas filmi juurde – ja seda filmi oli kohutavalt vaja. Kasvõi noortele, kellele lihtsas ja arusaadavas keeles teada anti: näete, meie vabadus pole iseenesest sülle langenud! Kruusement on tunnistanud, et ta oleks oma versioonis rõhutanud rohkem ellujäämise rõõmu, surma võitmise ülevust. Loodame, et tulevikus vändatakse Vabadussõjast mõni film, kus oleks ka need teemad ja meeleolud lindlile jäädvustatud.

Vabariigi sajas aastapäev juba koidab. Küllap valmib selleks ajaks riigieelarvest pigistatud rahadega veel paar rahvuslikku kinotükki, mille kriitikud hea traditsiooni kohaselt „isamaaliseks propagandaks“ tembeldavad. Aga kunsti ja isamaalisust on võimalik ühildada, paljude maitsele vastavaks hõrgutiseks segada. Kruusement on seda tõestanud. Rahvas vajab filme, mis oleksid päris „meie omad“. Mitte igale jänkile ja prantslasele näitamiseks-vaatamiseks, vaid eheda Eesti meele alalhoidmiseks. Meie filmikunst kasvas välja ju Eesti Rahva Muuseumi tarbeks ülesvõetud etnograafilistest kaadritest. Seetõttu ei tasu ka rahvast kui tervikut ning eestlastele olulisi teemasid filmitoodangust kergekäeliselt välja praakida. Kruusement usub eestlaste püsimajäämisesse. Mõningate nüüdis-lavastajate töid vaadates jääb mulje, et sellist optimismi jagavad vähesed filmimehed... Kahjuks.

Aga vanameister Kruusemendile kummardust tehes ei saa jätta osundamata tema kevadiselt karastavaid sõnu: „Inimesed on väsinud vaatamast verd, püssipauke, seksi ja kõike muud sellist. Nad tahavad näha midagi lihtsamat, inimlikumat ja südamlikumat. Inimene tahab näha ilu ja head. Ta ju otsib seda.“

Ausust!

Kas me oleme tõesti tunnistajaks millelegi murrangulisele – millelegi sellisele, mida Eesti ajaloos pole veel ette tulnud ja millele praegu nimegi anda ei oska? On käimas vaikne revolutsioon… või lärmakas evolutsioon?

Teeme faktid selgeks. Eesti on jõudnud enneolematusse olukorda, kus iseseisva riigina pole veel oldud. Üks peaminister on püsinud järjest võimul 7 aastat, ja kui hästi läheb, tiksub tal ses ametis staaži lausa aastaid kümme. Tema erakond on olnud valitsuses ainsagi pausita 13 aastat (!). Mõni nimetab seda stabiilsuseks, mõni stagnatsiooniks. Maitseasi. Eesti demokraatiaratas hakkab tasapisi pöörlema samas rütmis küpsete lääneriikide omaga. Millest siis need nurinad, Harta 12 ja plaanid valitsemissüsteemi muutmisest? Ehk kuulub seegi täisverelise demokraatia juurde. Riiki saab alati paremaks teha.

Valitsust kukutada pole nagunii mõtet. Poliitilised jõujooned sätib kodanikkond paika riigikogu valimistel. Järgmiste valimisteni on paraku enam kui kaks aastat. Kui rahulolematum osa rahvast ei suuda nõnda kaua Reformi ja IRL-i abielu välja kannatada, jääb alati võimalus osta üheotsapilet Soome. Teisalt on küllalt neidki, kes ei taha valitsust sugugi kukkumas näha. Vanarahvas ütles, et võlg on võõra oma ja riiklik raamatupidamine olgu korras – vähemalt selle ülesandega on Stenbocki maja asukad ju hakkama saanud. Jah, siia-sinna oleks nutsu vaja, alati on vaja, aga kujutage ette, mis siis saab, kui Savipäts ja sotsid peaks võimu haarama! Kremli rahad ilmuvad kohe platsi ja Eesti riik müüakse Putinile! Piisab vaid valijaid suure paha vene karuga hirmutada – ja Toompea kuulub endiselt parempoolsetele.

Siiski paistab, et paljud eestimaalased on pigem valmis astmelise tulumaksuga kaasnevaks segaduseks – ikka parem, kui stagnaaeg. Õigupoolest polegi aga tähtis see, kas täispurjes võimukaravelli tüürivad valged või mustad, punased või sinised. Olgu oravad oma pisikeste isamaalastega võimul kasvõi viimsepäeva hommikuni, peaasi, et valitsetaks ausalt. Just see põhimõte ongi toonud inimesed tänavale ja tuhanded allkirjad Harta 12-le.

Prantsuse revolutsiooni möllus kaikus hüüe: „Vabadus! Võrdsus! Vendlus!“ Oktoobrirevolutsiooni päevil nõuti rahu, leiba ja maad. Tänase vaikse revolutsiooni (või lärmaka evolutsiooni) nõudmised mahuvad ühe sõna sisse. Ausust! Veel üsna hiljuti oldi meil vabaduse nimel valmis kasvõi kartulikoori õgima. Mentaliteet pole muutunud. Külmutage pensionid, vähendage palku ja tõstke üleöö käibemaksu – aga ärge puutuge meie vabadust! Ärge erastage demokraatiat! Ärge valetage, ärge vassige!

Tänane kriis pole masu järelkaja. Rahastamisskandaal oli vaid sädemeke, mis pani püssirohutünni kärgatama. Rahvas nõuab läbipaistvat poliitikat, aateid ja riigimehelikkust. Las mujal Euroopas käratsetakse eelarvekärbete pärast. Eesti rahvas mässab ideaalide nimel. Ja see on midagi, mille tõttu ma olen (meelt avaldava) rahva üle uhke!

Ma tänan

Tänu on võlg, mis tuleb tasuda. Nüüd on tasumise tund käes. Hingedeaeg peaks ju olema see aeg, kui headele hingedele – elavaile ja surnuile – pikka tänumeelt näidatakse. Minu hing on tänust raske nagu säärane vitstest punutud korv, mis rabast tulles magusate murakatega täidetud. Mis siis muud, kui kostitada värske murakamoosiga neid, kes on mu raamatuid kiitusega paitanud.

Ma tahaksin tänada järgmisi inimesi: Raigo, Priit, Marge, Kristjan, Svea ja Teele. Ma ei tunne teid küll isiklikult, kuid mul on ütlemata hea meel, et te mulle Facebooki kirjutasite või koguni oma seinal mu raamatute kohta arvamust avaldasite. Taolist tagasisidet on meeldiv saada – näha, kuidas aju ja südame küljest lahti rebitud ning tuulde puistatud sõnad enesele tiivad kasvatavad ja oma elu elama hakkavad, siia-sinna rännates õigesse kotta satuvad, kus neid soojalt vastu võetakse. Sõnadest sünnivad uued sõnad ja sugugi mitte kõik neist ei muutu lödiseks lobaks. Mõnel on ka hing, see tähendab mõte sees.

Kui need kaks väga vastandliku iseloomuga kirjutist – „Kaljud ja kameeleonid“ ja „Päikseta paradiis“ – ühise nimetaja alla viia, siis olgu selleks inimlikkus. Aga inimlikkuse tunnuseks on kõige ilusa ja sileda kõrval ka õigus teha vigu, vihata, kurvastada ja kaotada lootus… et see siis uuesti leida. Ainult lootusega võib sulesepp üles sulatada alalõpmata jäätuvat inimlikkust. Ma tahaks uskuda, et neis lugudes, mida olen vestnud, pulbitseb tõesti inimlik hing. Ja pealegi armastusväärne hing.

Seda ei juhtugi nõnda sageli, et autor ja lugeja satuvad ühele lainepikkusele. Kuid kui see tõesti niiviisi läheb, algab kosmiline kommunikatsioon. Autor ja lugeja kohtuvad raamatus, kõneldes teineteisest ja iseendast. Lugeja lisab alati raamatule midagi juurde ning autor võtab selle tänulikult vastu kui kasumiprotsendi kapitalilt.

Tõepoolest. Rõõmustav on olla loetud ja mõistetud. Aitäh!

Maalime lilli või situme purki?

Ainult selline kunst, mida mõistab lihtne inimene, on tõeline kunst.
Adolf Hitler

Diskussioonikatel, kus podisevad moodsa kunsti probleemid, kees hiljuti üle ja selle vaht on jõudnud koguni laiatarbemeediasse. Arutletakse nüüdiskunsti definitsiooni, rolli ja mõjude üle. Küsitakse, miks publik on kunstist kõrvale jäänud (ja kas ikka on?). Mõni äärmuslane jõuab vaidlustesse vahele hõigata, et praegusaja inimesele pole üldse mingit kunsti vaja! Kunstnikud pole ju muud kui mingid purkisittujad, perverdid ja hälvikud.

Purki libistatud junnide juures pole põhjust kuigi pikalt peatuda. Tragikoomilisel kombel on Toomiku fekaaliprojektist saanud moodsa kunsti sünonüüm ja las ta siis olla. Traditsioonilise maalikunsti ja graafika kõrvale mahub müriaad erinevaid kujutava kunsti tehnikaid, lisaks veel performance’id ja häppeningid, mida kitsamas tähenduses kunsti sildi alla paigutatakse. Seega on kunstispekter lai ning eeldatavasti sobiks miskit igale maitsele.

Laiem rahvamass pole aga kunagi kunstilembene olnud. Kõrge kunstiteadvus on intellektuaalide privileeg. Mis tähendab ühtlasi kohustust olla kursis moodsa kunstiloominguga ning seda asjakohaselt hinnata. (Ärgu nüüd arvatagu, et ma endast räägin. Mina jään pigem konservatiivide kilda, kuid pean oluliseks, et loovisiksust – tehku ta mida tahes – eelarvamusteta austataks.) Samas arvas kriitik Anders Härm aastapäevad tagasi antud usutluses, et ükski inimene pole nii loll, et ta kunstist aru ei saaks. Mine sa võta kinni – ehk saadaksegi aru. Kuid kas ka lepitakse?

Mart Sander, kellele pintsel ja molbert sugugi võõrad pole, teatas kord, et tänapäeva kunst on sünnitatud vaid vihkamisest ja šokeerimisvajadusest. Kui „ilusa“ kunsti advokaatide poolel sekkus ajakirjanik Mikk Salu, puistasid kunstiteoreetikud tema arvamusloo mõnitustega üle. Ilusat kunsti pole olemas, poja!

Mida ütleb aga ajalugu? Esiteks on võimatu öelda, millal sai kunstist kunst. Tuhanded kaljupildid ja koopamaalingud, mida kogu maakeralt leida võib, ei olnud loodud kunstina praeguses tähenduses, ometi alustavad kunstiajaloo leksikonid just neist. Teiseks puudub üksmeel, millal „ilus“ kunst ikkagi lõplikult ära pööras. Van Gogh’i saabaste, Munchi karje või Duchampi purskkaevuga?

Tuhnime sügavamal. Ka Hieronymus Boschi põrgukujutlus või Albrecht Düreri gravüürid inimloomusest ei vasta kindlasti klassikalisele arusaamale ilusast kunstist. Ristil rippuvad Jeesused või stseenid kristlike märtrite hukkamisest ei pidanud samuti vaatajale meeldivad olema. Vastupidi – kristliku kunsti eesmärk on olnud pakkuda mõtteainet, äratada vaatajas emotsioone. See üllas eesmärk ei ole kunstivallast haihtunud. Stiilile ja kompositsioonile esitatavad nõuded võivad ajas sinna-tänna loksuda, kuid teose tähtsaimale osale – sisule – ei tohiks ometigi ettekirjutusi teha.

Kus demokraatiat, seal igasugust kunsti. Vabas ühiskonnas ei saa olla „valet sorti“ loomingut. Kolmandas Reichis korraldati „mandunud“ kunsti näitusi, kus eksponeeriti läbisegi avangardistide ja vaimuhaigete töid. Korralik kunstnik pidi käsitlema romantilises laadis germaanlaste kangelaslikkust. Ka Nõukogudemaal ei sallinud võimuladvik lääne ees lömitavat, kodanlikku, isikukeskset kunsti. Noh, kunst kuulub ju rahvale. Stalini ajal tähendas see vastuvaidlematut nõuet kujutada „sotsialistliku tegelikkuse ilu“.

Tugevalt individualistlik, isepäine ja ausalt sisekaemuslik maailmataju, mille pinnal tõeline kunstnik tegutseb, ei ole ühelegi totalitaarsele jõule vastuvõetav. Kunst on jagatud kogemus, ta pole kunagi mõttetu. Sitajunn purgis võib olla psühhoosi sümptom, aga samavõrd ka ühiskonnakriitika. Lõikavalt otsekohene, kusjuures. Kunstnikud on tundliku meele ja väga mitmekihilise hingega inimesed, kes otsivad uusi väljendusvahendeid, vorme ja malle, et öelda välja seda, mis neil sees käärib. Öelda välja seda, mis tundub tähtis.

Kas kunst peaks olema ilus või vihane? – See küsimus on loomult normatiivne, vastus koosneks libedatest ettekirjutustest. Mina jään mäletama oma kunstiõpetaja sõnu: „Kunst peab kas meeldima või šokeerima, aga külmaks jätta ta ei tohi!“ Siin ongi see kompromiss, lihtsakoeline ja tabav. Vaja on näidata nii ilusat kui koledat, sest mõlemad kuuluvad meie ellu. Iga kunstnik leiab oma publiku. Kui meeles hoida, et kunstivabadus on sõnavabaduse alaliik, lakkavad loodetavasti ka väiklased vaidlused kunsti maitse ja maitsetuse üle.

„Kevade“ – eesti rahva pühakiri

Ühel kõledal hilissügise päeval ilmus üllatuslikult raamatulettidele erksate varsakapjadega ehitud kirjanduslik väljaanne, „Kewade“ esimene osa. Autoriks keegi O. Luts. Inimesed astusid poodi, sirvisid „seda vaest loomakest“, pugistasid naerda ja ladusid kopikad raamatukaupmehe pihku. Piibli kõrvale sobis säärane raamatuke imehästi. Tollest päevast on möödunud sada pikka aastat, kuid Arno, Teele, Toots, Kiir, Tõnisson, Imelik, Lible, Laur ja Julk-Jüri on endiselt täie tervise juures, sügaval eestlaskonna ühisteadvuses.

„Kevade“ kohta võib pruukida hulga uhkeid ja tunnustavaid väljendeid: eesti kirjanduse tüvitekst, rahvuslik mütoloogia, eesti rahva nostalgilise lapsepõlve psüühiline projektsioon… Ja ometi ei leidnud noor Oskar Luts oma mälestustest ja krutskilikust fantaasiast kokku tembitud vaimutööle kirjastajat! Ka siis, kui esimene trükk oli juba bestselleriks saanud, ei suutnud kriitikud Paunvere koolilaste elust pajatavale jutustusele häid sõnu leida. Umbse tsaariaja kirjandustaevas oli „Kevade“ tundmatu lendav objekt, stiililt segane, küllap midagi realismi, sentimentalismi ja modernismi vahepealset. („Nagu Kört-Pärtli särk pühaba hommiku“, oleks kirjandusprofessor Lible kommenteerinud.) Luts pani aga truu lugejatearmee abiga jõe teisipidi voolama ja kriitikute villavabrik jäi lõplikult seisma.

Kuid millisest köstri kasukavoldist tuleks otsida toda tähtsaimat lutikat, „Kevade“ igihaljuse põhjust? Mihkel Kampmann arvas juba kümmekond aastat pärast Lutsu debüütraamatu ilmumist, et teose peaväärtus seisneb hästi õnnestunud tüüpide loomises. Oskar Ugarti meelest on edu võtmeteks kirjaniku oskus huvitavalt vestelda, sündmustiku leidlik arendamine ning autori hea inimesetundmine, mis võimaldab luua sügavalt nähtud tegelaskujusid. Heldur Niit nägi „Kevade“ plussidena kooli elulist ainevalda, olustikulist realismi, värvikalt antud tüüpe, rahvalikku keelt, ladusat jutustamisoskust ja suurepärast huumorit. Rein Veidemann rõhutas viimati teksti mitmekihilisust, keeleregistrite vaheldusrikkust ja tegelaste arhetüüpseid taustu, mis „teeb „Kevadest“ eestlastest lugejaile otsekui aina uusi ja uusi tähenduskihte avava ürgallika“.

Neil sajandi vältel antud hinnangutel on üks ühine joon: keegi ei kahtle Lutsu armastuses oma tegelaste vastu. „Kevade“ lehekülgedelt vaatavad vastu päris inimesed, kes moodustavad üheskoos terve galerii „meiesugustest“. Krihvliga enam tahvlit ei kraabita ja köstri malakas tänaseid lapsi korrale kutsuda ei tohi – kuid igas Eestimaa klassiruumis tegutsevad isegi 21. sajandil endassetõmbunud unistajalikud oivikud, kraaklejad-vembumehed, tõusiklikud pealekaebajad, tõsised ausad isamaalased, keigarlikud tüdrukumagnetid ja isepäised kaunitarid. Tüübid pole muutunud.

Praegu tuntakse Paunvere noori peamiselt filmiversiooni järgi, ja olgugi et tegemist on meie parima linateosega, pakub raamat hoopis enamat. „Kevade“ müstilis-religioosne alatoon, mis ilmneb kristlike ja rahvausundilike ilmingute värvikas kirjelduses, on jäänud väga sageli nii lugejate kui kirjandusteoreetikute tähelepanu alt välja. Kes arvab, et koolivägivald on pelgalt moodsa aja probleem, peaks hoole ja usinusega lugema, kuidas Paunvere marakratid vahetundides end ülal pidasid. Olnuks Lutsu koolipõlves nutitelefonid, võiksime ka YouTube’ist näha, kuidas Kuslapit süstemaatiliselt ahistatakse. Arno melanhoolsus ja Tootsi hüperaktiivsus võiks samuti tänapäeva psühholoogidele uurimisainest anda.

Iga täisväärtuslikku pühakirja iseloomustab müütilisus, küllastunud ja mitmetitõlgendatav sisu ning sellest sugenev püsiv päevakajalisus. See kehtib ka „Kevade“ puhul. Pole põhjustki imestada, kui Arno nüüdsel ajal seksuaalvähemuste sekka pistetakse ja üheainsa pojaga Ülesoo peret negatiivse iibe tekitamises süüdistatakse! Pühakirjast loetakse välja seda, mida lugeda osatakse. „Kevade“ üllatab endiselt nagu Tootsi tasku – armas jumal üksi teab, mis sealt veel tulevikus välja tõmmatakse. Kõik pühakirjad on stiililiselt ebaühtlased ja sisult vastuolulised, kuid see pole nende nõrkus, vaid voorus. Pühakiri paiskab rahva sekka äratuntavaid tegelaskujusid, saadab käibele keelendeid ja vanasõnu ning loob kultuurilise tausta, mis annab pühakirja järgijaile traditsioonilise järjepidevuse. „Kevade“ on seda teinud.

Karl August Hindrey kuulutas kolmveerand sajandi eest, et „Kevade“ elab nii kaua, „kui lapsed koolis käivad ja vanana vaatavad, kuidas nad kunagi olid.“ Nõustugem sellega.

P. S. Küsimus järelemõtlemiseks: miks on „Kevade“ peategelaseks poiss, kelle nimi on Tali?