Me elame skandaalist skandaalini, kirjutas Raul Rebane möödunud aasta lõpul. Jah, skandaalid on nagu mesi herilastele – kus aga midagi juhtub, sinna sumisejad kogunevad. Paraku tähendab iga skandaal plekki kellegi kuuel ja kriimu ühiskonna niigi täkkelisel palgel. Skandaalimesi pole kunagi kõige magusama mekiga. Eriti karmilt mõjuvad skandaalid, millesse satuvad (ja mille on põhjustanud) kodumaa armastatumad pojad ja tütred, Kalevid ja Lindad.
Aastanumber ei jõudnud vahetudagi, kui Tujurikkuja dopingukütid paljastasid Ita Everi räpase saladuse. Kes oleks võinud seda ette aimata, et isegi Ita Ever, keda rahvas on aastakümneid pidanud etalonnäitlejaks, ei suuda vastu panna kiusatusele keelatud vilju pruukida! Nagu taolistel vastuoludest ja kirgedest tiinetel puhkudel ikka, on ühiskond kahte lehte jagunenud. Ühed usuvad, et tegemist on pöörase vandenõuga, mille eesmärgiks kärpida saba Draamateatri kassade taga, teised kalduvad aga usaldama teaduslikke meetodeid, mis ei jäta kahtlust, et Eesti teatri kuninganna on tõepoolest lubamatute ainetega mehkeldanud. Keda ikkagi uskuda?
Nojah, tegelikult peaks olema ju ilmselge, et Ita Ever on dopingut tarvitanud. Sellises väärikas eas laval mürada ei ole lihtsalt inimlik. Juba ammu oleks pidanud kahtlust tekitama tõik, et Ever suudab mängida endiselt paremini kui noored, alles teatrikooli lõpetanud näitlejad. Ennekuulmatu! Vahest pole Ita Ever üksnes igavese nooruse eliksiiri tarvitanud, vaid läinud koguni kaasa tumedate jõudega – näiteks valmistanud endale mõned varikätkid nagu lord Voldemort? Leping kuradiga oleks selle kõrval vaid tühine formaalsus.
Vanemuise püsikundena on mul väga hea meel, et suurima külastajate arvuga teater on võtnud oma missiooniks muuhulgas dopinguvaba näitlemise toetamise. Mulle teadaolevatel andmetel annetas Vanemuine kogu „Kosmonaut Lotte“ etendustest laekunud tulu TÜ laborile, mis tegeleb kultuurivallas esinevate dopingujuhtumite meditsiinilise uurimisega. Ja uurida, tuvastada ja katsetada on veel palju! (Muide, kuuldavasti lasi Nüganen Metsuri ja Järvise Linnateatrist enne lahti, kui nood nooruseeliksiiriga patustamise eest vahele oleks jäänud. Hea ennetustöö!)
Kui teatrid saavad dopingupatustest vabastatud, peaks Tujurikkuja järgmiseks vahele võtma rahvusringhäälingu saatejuhid. Reet Linna ja Mati Talvik näevad samuti välja liiga vitaalsed, et olla teatud ainetest puhtad. Edasi vajaks hädasti testimist Neeme Järvi ja Eri Klas (ärge tulge ütlema, et nende eas on võimalik veel taktikeppi käes hoida!); Arvo Pärt ja Helena Tulve (hea küll, Tulve on küll noor, aga seevastu liiga andekas); Jüri Arrak ja Valli Lember-Bogatkina (läheneb sajale – ja ikka maalib!!); Uno Loop ja Voldemar Kuslap jne.
Vitaalsusetilkade kasutajaid on väikese riigi kohta liiga palju. Niisiis ei tasu lootagi, et dopinguskandaalid meil lõpeks. Vastupidi, küllap tuleb neid tänavu veel juurdegi. Tujurikkuja tegi õnneks otsa lahti ja asus vaatamata ühiskonnas valitsevale hirmuõhkkonnale rääkima meikarlikult tõtt – ja ainult tõtt. Valskuse, võltsandekuse, konformismi ja toksilise kosmopolitismi vastu võideldes võime luua viimaks eeskujuliku liberaalrealistiliku kultuuri, mis oleks rõõmuks ärirahvale ja valitsevale Eesti Reformistlikule Parteile.
P.S. Kui kõrvutada Everi juhtumit Veerpalu omaga, jääb esialgu mulje, nagu oleks Tujurikkuja sellid jäänud selle looga aastakese hiljaks. Ent vaadates, kuidas rahvusvahelised kohtuveskid jahvatavad, võis ajastus olla lausa täiuslik. Minu jaoks oli Everi-sketš geniaalne Veerpalu rehabilitatsioon – olenemata kohtuvaidluse tulemusest. Ja kui suusaäss õigeks mõistetakse, tuleb ka Ita Everile armu anda.
