Naiste armastusest imelisem

Mõned lood püsivad elus lõpmata kaua. Tuli on õginud papüürusrulle ja vesi sulatanud savitahvleid, kuid lood vapratest kangelastest ja hiigelhingega armastajatest jäävad. Võtame näiteks müütilised pajatused kuulsast Uruki kuningast Gilgamešist, kellest vesteti lugusid juba 4000 aastat tagasi. Gilgameši eepos, mis jõudnud meieni tosinal savitahvlil, sisaldab mõningatel hinnangutel ka esimest teadaolevat viidet meestevahelisele armastusele… või, noh, suurele sõprusele.

Kui türanni kommetega, ent osaliselt jumalik Gilgameš oma alamad välja vihastas, saatsid jumalad talle vastaseks loomaliku Enkidu. Kahe kange jõukatsumine lõppes viigi ja sõprusliiduga. Üheskoos võideti hirmus seedrimetsa koletis Huwawa ning taevane härg, kes jumalate plaani kohaselt Gilgameši tema eksimuste eest tapma pidi. Sündmused võtsid traagilise pöörde, kui Gilgameš jumalanna Inanna armuavaldustele ei vastanud. Taevast kupatati Enkidu peale tõbi, mis peagi ta elutõrviku kustutas. Murest murtud Gilgameš jäi head sõpra taga leinama ja asus surematuse taime otsima. Eepose lõpuosas jutustab Enkidu vaim Gilgamešile allilma trööstitusest.

Homoerootikat võib selles iidses Mesopotaamia loos näha vaid tubli fantaasia korral. Kuid kui üks mees saadab võimsa armujumalanna pikalt ja valib selle asemel teise mehe seltsi, siis küllap tahtsid muistsed sumerid sellega midagi öelda…

Kreeklased olid konkreetsemad. „Iliasesse“ kätketud lugu Trooja sõja sangarist Achilleusest ja tema kallimast Patroklosest peegeldab selgelt hellenlikku hoiakut paiderastia suhtes. Kõiki säilinud müüte, mis sisaldavad Olümpose jumalate kuumavaid romansse omasoolistega, ei jõuaks ära nimetatagi. Ühe tuntuma ja kaunima taolise müüdi keskmes tegutsevad Apollon ja Hyakinthos.

Paljud kreeka noorukid harrastasid kettaheidet, nõnda ka Hyakinthos, kuninglikku päritolu nägus noormees, kelle ilu lummas ära isegi jumal Apolloni. Omavahel võisteldes kaldus Apolloni ketas kõrvale (ühe versiooni kohaselt oli selle taga armukade Läänetuul) ning see tabas Hyakinthose otsaesist. Haav oli liiga sügav. Noormees suri ahastava Apolloni käte vahel. Edasine sündmuste käik kordab suuresti Adonise müüti: Apollon kaupleb Hadeselt välja lepingu, mille järgi tohib Hyakinthos kevadest sügiseni veeta aega maa peal, kuid talvel peab kolima allilma, põrmu nätsutavate surnute manu. Teise variandi järgi lõi Apollon Hyakinthose maistest jäänustest hunnitu lille.

Ühe kuulsama „homoloo“, mille sisu pärast on nüüdisaja õpetlased ohtralt ragistanud, leiame hoopiski – oh üllatust! – piibliraamatust. Riskides kirikuvande alla sattumisega, tuleb jutustada Iisai pojast Taavetist ja Sauli pojast Joonatanist.

Kolm tuhat aastat tagasi mürises heebrealaste ja vilistite vahel ohvriterikas sõda. Jumalast märgitud karjapoiss Taavet jäi kuningas Saulile silma vilistite vägimehe Koljati tapmisega. Kui kuningas vahetas vapra ja ka välimuse poolest õnnistatud noorukiga mõne sõna, kuulis seda pealt tema poeg Joonatan. „Ja kui ta kõneluse Sauliga oli lõpetanud, siis oli Joonatani hing nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma hinge. /…/ Ja Joonatan tegi Taavetiga liidu, sest ta armastas teda nagu oma hinge. Ja Joonatan võttis ära oma ülikuue, mis tal seljas oli, ja andis Taavetile, nõndasamuti oma muud riided ühes oma mõõga, ammu ja vööga.“ (Esimene Saamueli raamat, 18:1-4) Saulile ei olnud Joonatani ja Taaveti soe läbisaamine meele järele – vahest ka seetõttu, et teda piinas kuri vaim. Ehkki Saulil oli pidev kiusatus Taavetit surmata, jäi viimane ometi suuremeelseks ega tõstnud valitseja vastu kätt.

Teine Saamueli raamat algab tragöödiaga. Taavetile tuuakse sõnum Joonatani hukkumisest Gilboa lahingus. Leinava mehe itkulaul paljastab kuulaja südant pitsitades ehk liigagi palju: „Mul on sinu pärast kitsas käes, mu vend Joonatan! Sa olid mulle väga kallis! Naiste armastusest imelisem oli su armastus minu vastu!“ (2 Sa 1:26) Vaata, tõlgi ja tõlgenda neid sõnu nii- või naapidi – ikka on raske nõustuda nende ajaloolaste ja teoloogidega, kes väidavad, et Taavetit ja Joonatani sidus kõigest vennaarm (või nagu moodsas popkultuuris viimastel aegadel öeldakse: bromance).

Järagem mõnd magusa üdiga küsimusekonti. Miks kasutatakse Piiblis kahe nimetatud mehe sõprusest kõneldes sõna ahava, mida kõlbaks pruukida vaid mehe ja naise romantilise liidu puhul? Ahava tähendab ennekõike puhast armastust. Miks rõhutatakse Taaveti ja Joonatani omavahelist tugevat kiindumust, kuid ei märgita ainsagi lausega, et karjapoisist Iisraeli kuningaks saanud mees oleks armastanud kasvõi ühtki oma hilisematest seaduslikest naistest? Miks jääb ülaltoodud piiblikatkendist mulje, nagu oleks Joonatan armunud Taavetisse esimesest silmapilgust? Mehed sõbrunevad tava kohaselt läbi ühiste katsumuste, lahingutes või veinipeekri taga. Ja kuidas on võimalik, et müütiline valitseja, kes on kristlaskonnale pärandanud pühadusest nõretavad psalmid, jättis endast maha ka homoerootilised nutuvärsid? Piibli koostajaid see vastuolu nähtavasti ei häirinud. Kas raevukas Jehoova, kes hävitas hämmastavalt suure geipopulatsiooniga Soodoma ja Gomorra linnad, oleks valinud juutide juhiks homoseksuaali? Kuid miks ka mitte, kuningatele on ju alati rohkem lubatud kui lihtrahvale.

Taolisi homolugusid käsitledes tuleks siiski kriitikameel sisse lülitada. Me ei saa ega võigi teada, mida mõtlesid sumerid või juudid oma muistsetest kuningatest pajatades. Me ei tea, mida mõtles või tundis ajalooline Taavet, ammugi Gilgameš. Neist inimesist on saanud müüdid ja müütidest leiab igaüks seda, mida ta just parajasti otsib.

Apolloni ja Taaveti armulood on inspireerinud paljusid kunstnikke ning kirjamehi. Vaadake Michelangelo töökojast tulnud kuulsat Taaveti kuju! Vaadake sama tegelast Donatello poolt pronksi valatuna! Heitke pilk Giovanni Battista Tiepolo, Aleksandr Kiselevi ja Jean Broci maalidele, mis kujutavad Hyakinthost Apolloni käte vahel hääbumas! Et soomused langeksid silmilt! Näete? Paksu sordiini alla surutud homoerootilised fantaasiad leiavad väljundi erinevates kunstiliikides, hoolikalt valitud sõnades ja piltides, ning nõnda saab Suur Tabu ehk See, Millest Ei Tohi Rääkida ikkagi hääle, mille kaja ulatub soodsa tuule korral üle aastatuhandete.

Ei mingit „Vabadussõda“!

Paistab, et Emakeele selts on kõige mõjukam ja ühtlasi despootlikem selts Eestis. Hiljuti vastu võetud keeleuuendused panid vabariigi kihama ning algasid arutelud selle üle, mida võiks õigekirja reeglistikus veel kohendada ja kellel on ikkagi õigus ametlikku keelenormi kehtestada. Küllap lisab peatselt avaldatav ÕS-i värskeim versioon arutlustele hoogu juurdegi. Võibolla ja mistahes vajasid kahtlemata „legaliseerimist“. Pisikesed tühikud ning lühikesed sidekriipsud külvavad tihtilugu hirmsat pahandust, õrn liberaalsus teeb aga kirjutava inimese elu kergemaks.

Hoopis enam tekitab küsimärke (õhku, mitte paberile) otsus loobuda ajaloosündmuste nimetamisel suurest algustähest. Jah, meil pole ametlikku ajalookirjutust, mis nõuaks suurustlemist, kuid ometigi on võõristav kirjutada näiteks: „Lembitu langes muistse vabadusvõitluse ühes rängemas tapluses – madisepäeva lahingus.“ Või: „27. novembril 1918 otsustas Ajutine Valitsus astuda vastu Vene vägedele ning sellega sai alguse vabadussõda.“ Väike algustäht oluliste sõdade või lahingute nimes justkui kahandab toodud ohvrite väärtust. Pealegi – kui mina veel koolis käisin, öeldi tahvli eest, et nimed kirjutatakse suure algustähega, väikese tähega kirjutame nimetused. Kas vabadussõda on nüüd sõja nimetus? Vist küll... Suur algustäht peaks olema preemia mõjukale sündmusele ja selles osalenud inimestele, olgu nad kangelased või kaotajad.

Tekstist ei ole võimalik alati üheselt aru saada, kui räägitakse lihtsalt jäälahingust, pärtliööst, verisest pühapäevast, talvesõjast, juulirevolutsioonist või suurest paugust. Päris keeruliseks läheb, kui jutuks tuleb „lahing Britannia pärast“ (ei ole sama, mis Britannia lahing). Nõndanimetatud piiripealsed juhtumid – araabia kevad, külm sõda, anšluss ja laulev revolutsioon – võiks lõdva randmega kirjutada hoopis nii: Araabia Kevad, Külm sõda, Anšluss, Laulev revolutsioon… Vikipeedia toimetajad pole praegu igatahes uue moega kaasa tormanud ja vabadussõda on endiselt Vabadussõda. Näib uhkemalt, eks ole?

Muide, siinkohal oleks paslik teha üks ettepanek: nimest tuletatud kalendritähtpäevad võiks edaspidi kirjutada suure algustähega. Kooliõpilased armastavad oma kontrolltöödes ja kirjandites ikka kirjutada Jaanipäeva kõrgest lõkkest ning ägedast Jüriöö jooksust. Tulgu emakeelt valvavad seltsid-instituudid neile vastu! Siis ehk algab aega, mil võib taas südamerahus kirjutada ka Pärtliöö veresaunast ja Madisepäeva lahingust.

Vaid embus liidab kokku meid

Antiik-Kreeka klassikaline ajajärk… Teatri, skulptuuri, filosoofia ja matemaatika kõrval õitses sel imetabasel ajal ka armastuse kunst. Platon, üks õhtumaise mõtteloo peamisi arhitekte, püüdis armastuse olemust lahti seletada teoses „Pidusöök“ (Symposion), kutsudes kujutluslikult kokku seitse silmapaistvat Ateena kodanikku. Iga kõneleja esitab oma arusaama armastusest. Täiusele kõige lähemal seisab neist mõistagi Platoni imetletud õpetaja Sokrates, kes esitab teravmeelse kiidukõne filosoofilisele armastusele. Sügav kiindumus algab tarkusest, annab ta mõista. Armastatakse ikka hea pärast, ihaletakse midagi, mis pakub naudingut. See, mida peetakse heaks, on ühtlasi ilus – ja vastupidi. Voorusliku hinge ilu osutub aga väärtuslikumaks füüsilisest veatusest.

Kuidas armastus üldse tekkis? Platon pajatab Aristophanese suu läbi mõistujutu ammusest ajast, kui inimesed jagunesid meesteks, naisteks ja mõlemasoolisteks. Igal isendil oli neli kätt, neli jalga ning kaks vastassuunda pööratud nägu. Karistuseks ülbuse ja mässumeelsuse eest lõikasid jumalad nad pooleks. Sellest ajast peale otsivad kõik üksikud pooled taga teist omasugust, et temaga ühtida ja saavutada taas iidne terviklikkus.

„Pidusöögi“ tähelepanuväärsus ei ole peaaegu kahe ja poole tuhande aastaga tuhmunud. Vastupidi! Esiteks rõhutab Platoni kirjutis peenel moel armastuse vaimset mõõdet. Teiseks pannakse paika erinevad armastuse liigid ja järgud, mida ei tohiks üheks püdelaks pudruks kokku keeta. Kolmandaks võrdsustatakse selgelt hetero- ja homoseksuaalne armastus. Aristophanese mõistujutu järgi lahutati mõlemasoolised olevused meheks ja naiseks, meessoost alginimestest said geid ja naissoost isenditest lesbid. Antiikkreeklaste arusaam homoseksuaalsusest ei läinud karvavõrdki kokku umbes samal ajal välja kujunenud juutide arvamusega, mis sätestati Moosese raamatutes. Ehkki Euroopa vaimulaadi on ühepalju mõjutanud nii Kreeka filosoofide kui Piibli tõed, jäi suhtumist homodesse mõjutama juudikristlik pool.

Vana-Kreekas oli, nagu „Pidusöögistki“ järeldub, üleüldiseks seksuaalse sättumuse normiks biseksuaalsus. Samas tuleb nentida, et mõisteid nagu „homoseksuaal“ või „gei“ tol ammusel ajal ei tuntud, need on viimase paarisaja aasta jooksul käibele tulnud. Teiseks tasub meeles pidada, et ülimuslikuks homoerootilise armastuse vormiks peeti suhet täiskasvanud mehe (erastes) ja nooruki (eromenos) vahel. Taolist kiindumuslikku liitu nimetati ametlikult pederastiaks – toona veel positiivses tähenduses. Tava kohaselt võttis vabade kodanike hulka kuuluv kreeka mees enda hoole alla mõne oma sõbra poja, et talle eluks tarvilikke oskusi õpetada ning vormida temast meheideaalile vastav hellen. Mees pidi olema kaunis nii kehalt kui vaimult, mistõttu peeti oluliseks mõlema arendamist.

Suurema osa päevast veetis õpetaja koos lemmikpoisiga gümnaasiumis – iga Kreeka linna südames asuvas õppekompleksis, mida ehtisid tavaliselt erinevate jumalate kujud. Tähtsaim nende seas oli armujumal Eros. Mis seal imestada, gümnaasium pidi lausa särisema erootilisest maskuliinsest energiast. Gümnaasium pärineb sõnast gymnos, mis viitab alastusele, sest füüsiliste treeningute ajaks heideti ült kõik toogad ja tuunikad. Gymnopaidiai oli iga-aastane Spartas toimunud festival, kus kohalikud noorukid näitasid, mida nad on „lahke onu“ käe all õppinud – ja tegid seda loomulikult alasti. Noorukeid treeninud mehed olid enamasti abielus, soovitavalt pidi neil olema ka lihaseid lapsi.

Tugevaid meestevahelisi suhteid peeti koguni riikliku julgeoleku garantiiks. Platoni mõtte kohaselt peavad barbarid homoseksuaalsust häbiväärseks, sest nad on despoodid, demokraatia põhineb aga jäägitul sõprusel ja füüsilisel ühtsusel. Kreeka sõjaväes heitlesid kallimad külg-külje kõrval vaenlase vastu, sest kallima kohalolek lisas võitlustahet. See praktika on kristalselt jäädvustatud müütilises loos Trooja sõja kangelasest Achilleusest, keda lahingutes saatis ta ustav kilbikandja ning armastatu Patroklos. Ihuline ramm rajanes teadagi vaimsel väel, mis sisaldas ka sugulist erutust ja mille alused pandigi paika gümnaasiumis.

Tänapäeval on homoseksuaalsus üle aegade ulatuva piibelliku mõju tõttu endiselt tabuteema. Meestevahelist kiindumust peetakse naeruväärseks, vastikuks või suisa võimatuks. Vähe sellest – mees ei tohi isegi teise mehe kehailu kiita. Kes söandab ilusa silmapaari või ümara biitsepsi suunas komplimendi poetada, polegi õige isane. Oh häbi! Kuid mõtteviisidki loksuvad aastatuhandete rahututel lainetel sinna-tänna. Ehkki meheks olemise tingimused on ajas teisenenud, ei saa Erose salalikku väge kaotada. Ta püsib ka Suure Tabu kiuste.

Samal teemal:

Tuhat meelepetet

Tuhat meelepetet

Mõtisklus Suurest Tundmatust, mida paljud on tundnud

Rändame alustuseks 7.-8. sajandi Guatemalasse. Vägev maia kuningas Hasaw Chan K’awil oli murest muserdatud, kui jaaguarikujulised surmavaimud tema noore abikaasa hinge jäädavalt röövisid. Ta lasi naisele püstitada uhke püramiidja hauatempli. Igal kevadisel ja sügisesel pööripäeval tõuseb päike kuninga templi tagant, nõnda et selle vari embab täpselt kuninganna hauda. Sel moel hõõgub nende armutuli pikkade sajandite kiuste edasi.

Tuhatkond aastat hiljem juhtus teisel pool maakera, Kirde-Indias, sarnane lugu: Šahh Džahan käskis ehitada oma kolmanda naise Mumtaz Mahali mälestuseks kõige kaunima palee, mida eales nähtud. Valgest marmorist, mäekristallist ja paljudest erinevatest vääriskividest Taj Mahali käiakse endiselt imetlemas kui hämmastavat arhitektuurilist meistriteost ning ülistust surma võitvale armastusele.

Valgustaja Voltaire pidi oma igihaljaid lokke keerutades möönma, et tema küll täpselt ei tea, kus asuvad armastuse juured. „On olemas tuhat meelepetet, mida kõike nimetatakse armastuseks,“ kirjutas ta „Filosoofilises sõnaraamatus“. Tark mees hoidub noist asjust, mis tal üle mõistuse käivad. Ometi on armastust akadeemiliselt pooleltki uurida ja mõtestada püütud, ehk piisab, kui nimetada vaid mõnda julget pealehakkajat: Helen Fisher, Erich Fromm, Fritz Riemann, Walter Trobisch, John Alan Lee. Öeldakse, et armastus kahe inimese vahel on tõeline vaid siis, kui armastatakse nii iseennast kui teisi enda ümber. Juurde lisatakse, et armutäius sisaldab hingelist, ihulist ja mõistuslikku kiindumust. Apostel Paulus kiidab armastust esimeses kirjas korintlastele väga ohtrasõnaliselt, andes mõista, et ilma armastuseta pole lihtsurelik tuhkagi väärt. Jah, Temast on üüratult palju kõneldud, luuletatud, kirjutatud, maalidele ja filmilindile jäädvustatud, kuid… on ta ikka olemas?

Mõned ürginstinkte usaldavad „suhtespetsid“ leiavad, et see, mida naiivselt armastuseks peetakse, on kõigest poeesiaga maskeeritud suguiha. Paljud lihtsalt ei taha tunnistada, kui tugevalt loomalik lihahimu neid tegelikult mõjutab. Selle varjamiseks hakatakse romantilist roosamannat kokku keerama. „Mu kõhus lendavad liblikad!“ – see on üks viis, kuidas ilusasti öelda, et serotoniini ja suguhormooni tase organismis on seksuaalse erutuse tõttu tõusnud. Tähendab, Voltaire pani täppi. Kõhtu kolinud liblikad on vaid üks tuhandest meelepettest. Ka sumedad kuuvalged ööd, roosi siidsed kroonlehed ja küünlavalgus kuuluvad suguiha siivsa maskeeringu hulka. Füüsiline armastus on hõlpsalt tõestatav, vereproovide ja ajulaineuuringutega kinnitatav. Kuid hingeline armastus ei allu teaduslikele meetoditele. Ülim armastus nõuab usku.

Naised usuvad armastusse rohkem kui mehed. Juba tol kaugel ajal, kui ühed koopas kükitasid ja teised mammuteid jahtisid, tunnetas meessugu maailma pigem füüsiliselt, selgelt viie meelega. Naistele jäi meel number kuus – intuitsioon ja sellega kokkulaulatatud hingejõud. Vabandage mu jõhkrat üldistust, kuid sageli paistab, et samal ajal kui seitse meest kümnest võrdsustab armastuse seksiga (või vähemalt erootilise naudinguga), õhkab naise hing ikka romantika järele. Ei romantiline, jumaldav ega neurootiline armastus kuulu mehe jaoks mõistetavate nähtuste hulka. Mehe silmis on armastus eristamatu UFO-dest ja kummitustest. Ta ei leia kosutust mitte lille-, vaid leivalõhnast. Naise armastus väljendub paljudele meestele kaetud lauas ja pestud särgis. Rääkimata juba eelmainitud voodimõnudest. Käest kinni on ju tore jalutada, suudelda ka – see aga tähendab kõigest möödapääsmatut soojendust kiremängule.

Ent Hasaw Chan K’awil ja Šahh Džahan poleks oma kallimaid imetlusväärsete ehitistega meeles pidanud, kui nad poleks uskunud hingelisse armastusse, millel on võime kesta igavesti ja vahest paar päeva kauemgi. Mehe armastus ei pruugi olla vähem tõeline kui naise oma. Armastus taotleb surematust, korda ja ilu – need omadused peegelduvad selgelt Taj Mahalis ja Guatemala pööripäevatemplis. Iga mees ei saa raiuda oma tundeid valgesse marmorisse, kuid ta võib neid näidata pisikeste argiste kallimale suunatud tähelepanuavalduste kaudu, sest armastus on haruldane varandus, mida peab tükkhaaval edasi kinkima ja päev-päevalt investeerima, et ta igavikulist kasumit teeniks. Kõrgeima taseme armastus, olgu ta nii üürike kui tahes, muudab inimest, tema mõtlemist ja elusihti. Vahel toob ta ekstaatilist rõõmu ja tüünet hingerahu, vahel ka muret, armukadedust ja meelekibedust. Usk sisaldab alati riski, ei ole ka armastuseusk erandiks.

Kas armastus pole mitte soov hoolida – luua ja säilitada kõike seda ilusat, mis hallid argipäevad elamisväärseks muudab? Jah, vastaksin mina. Jah! Kes hoolib, see ei hävita. Ka orhideesid kastetakse ja väetatakse, et nad ikka õisi näitaksid. Armastus töö, isamaa, lähedaste – ja selle kõige-kõige kallima eluseltsilise vastu algab iseendast, oma tahtest muutuda paremaks ning vaigistamatust kiusatusest luua, jätta endast jälg universumi tähetolmu. Olgu loominguks lapsed, laulud või lillepeenrad – kaunimad neist sünnivad puhtast armastusest.

Midagi ilusat

Mulle ei meeldi habet ajada. Mingil tumedal põhjusel hakkasin mõtlema, et just selle lausega võiks alustada üht tulevast raamatut. Säärane ulakas mõte langes pähe juba aastaid tagasi ja leidis ajust pehme vaokese, kus idaneda. Nõnda sibasingi mõnda aega selle pikajuurelise kinnismõttega ringi, vähimagi aimduseta, mis jutt sinna tühise lausejupi otsa võiks tekkida.

Tõttöelda plaanisin kunagi kirjutada loo Tartu särisevast noorusest, stiilipuhta tudengiromaani, umbes nagu „Jäälätted“. Ainest selleks puistas vana Elu ise mitme kamalu ja kibuga ette. Noki ainult kullaterad välja ning istuta raamatusse! Pärast „Kaljude ja kameeleonide“ valmisnikerdamist tuli tegeleda kõiksugu vaimu kurnavate sehkendustega, mistõttu jäi mu pisike ilukirjanduse vabrik ligi pooleks aastaks seisma. Alles vastu 2009. aasta jaanipäeva sain mahti maha istuda ja mõningad mõtted sirgeks siluda. Siis, esimesi visandeid ja katkendeid paberile jättes, oli juba selge, et Tartu vaimurikas miljöö pälvib raamatus küll väärt kõrvalrolli, kuid tudengiromaani ei sünni. Pigem üks armastusjutt, korraga nii klassikaline kui ootamatu, tükati suhkrune ja tükati soolakas.

Silmade ees lahtirullunud linale kerkisid üksteise järel inimesed – tuttavad ja võõrad. Nõudsid, et neist kirjutataks. Sisemuses tärganud kripeldused ei andnud rahuraasugi. Minu eluteega oli lühikese aja jooksul ristunud mitmeid teisi eluradu. Neil uitas häid hingi, kes minuga koos oma rännakut jätkasid. Nad sammusid saabastes, milles mina polnud iial käinud. Nad vestsid lugusid, millelaadseid ma polnud eales kuulnud. Üks noist lugudest, selline kibedamat sorti, oligi vedruks, mis lennutas mu kirjutuslaua taha, kus valmis raamat armastuse ja aususe lahutamatust liidust. Raamat poisist, kes armastab… aga mitte nii, nagu teised.

Iga loominguline lend, olgu see kõrge või madal, annab võimaluse heita maailmale sutike teistsugune pilk. Tihti sunnib kaval õhuvool tegema ettekavatsemata saltosid, mõned neist tulevad aga üsna lõbusad. Nõnda juhtuski, et habemeajamisest sai raamatus peaaegu rituaalne tegevus. Sellega seoses oli mugav juttu teha mehelikkusest, noore mehe enesemääratlusest ja tema emotsionaalsest segadusest sotsiaalsete soorollide ahelais. Kui mees tunneb teise mehe vastu midagi… midagi… noh, väga erilist, suurt ja tähtsat – midagi sellist, mis ta südametombu pekslema paneb, ta jalust nõrgaks võtab ja meele ühtaegu nii mõnusalt magusaks kui talumatult valulikuks muudab, siis… on ta ikka õige mees?

Kunagi ennemuiste – siis, kui inimesed veel libahunti jooksid ja päikeserebu ümber lapiku maa tiirutas – arvasin minagi, et samasooliste vahele siginenud armutulukesed on väga haruldane nähtus. See oli kõige suurem viga, mida raamatut kirjutama asudes tegin. Sulejooksutamise kõrvalt uurisin homoseksuaalsuse ajalugu, teemasse puutuvat ilukirjandust ja kunsti, vaatasin läbi vähemalt tosinkond geifilmi, lugesin meediasse poetatud arvamusavaldusi, sirvisin vikerkaarelippudega ehitud netilehekülgi, vestlesin asjatundjatega, tuhnisin ja tustisin. Kolme sõnaga: sain kõvasti targemaks. Loole punkti pannes pidin tunnistama, et homoseksuaalsus pole midagi erilist, see on nii tavaline, nii loomulik – kuulge, millest siin üldse kõnelda?! Kuid mõningatest asjadest tuleb ikkagi kõnelda, päris otsekoheselt ja häbitundeta.

Meie seas on inimesi, kes näivad elavat paradiisis. Neil on justkui kõik olemas, kuid puudub üks tähtis ja müstiline X, mingi kübe või killuke, mida õieti sõnadessegi panna ei oska, kuid milleta ka elada ei saa. Lihtsalt ei saa ja kõik! Sellele mõeldes turgatas pähe kiuslik küsimus: „Miks päike ei paista paradiisi?“ Gert paistab õnneliku noormehena, sente pole ta kunagi lugema pidanud. Ometi koormavad teda tõsised hingevaevad, vastuseta jäänud küsimused möödanikust. Segastele mälestustele pakuvad palsamlikku leevendust eredad unistused. Aga kuidas need tegelikkuseks pöörata, kui tema ümber keerleb lõputu maskiball, kus keegi pole päris siiras? Kas võtta see risk ja heita mask maha, näidata iseennast, oma tõelist olemust? Gert on veendunud, et tema sees tormlevad hinged saavad rahu ainult teise mehe sitkete käte vahel. Ta leiab mehe, kellest hoolida, teadmata, millise ootamatu pöörde see tema kopitavasse ellu toob. Mõistuse ja tunnete duellid ei jää kunagi viiki. Seekord peab mõistus alistuma.

Eitamata seda, et Gerdi ja minu soontes voolab promillike sarnast seerumit, olen pikalt kõhelnud, kas nii naiivset või lausa sõgedalt idealistlikku inimest saab üldse olemas olla. Palun väga – Gert usub igavesse armastusse (täielik idioot!), tahab jääda igas olukorras ausaks (nagu imbetsill!) ning on valmis loobuma ühe nipsuga kogu maisest varast, sealhulgas mersudest ja iPodidest, hingeliste hüvede nimel. (Skiso!? Kutsuge kiirabi!) Kuid kas noorukile, kel emapiima maik veel suus, polegi enam naiivsusest krudisevad ideaalid lubatud? See, kes silmad pilvede poole hoiab, näeb ja märkab ikka rohkem kui too, kes kopikaid otsides ainult jalge ette vahib. Ilma idealistideta oleks maakera juba ammu mudamülkaks trambitud.

Raamatu reklaamteksti põhjal võib jääda mulje, nagu üritaks ma skandaalifanfaaride saatel paljastada Taaralinna põrandaaluse homoliikumise, mis on ajanud oma patused haarmed kõikjale – isegi lugupeetud rahvusülikooli sammaste vahele. Oh ei! Ilma paanikata, palun. Ma ei kirjutanud seda raamatut kunstilistel ega meelelahutuslikel eesmärkidel, ei eputamiseks ega provotseerimiseks. Mulle lihtsalt tundub, et taolist raamatut oli väga vaja. Kellelegi. Kusagil. Miskipärast. Ühtedele lohutuseks ja teistele lepituseks. Kes otsib siit roppust, pornot või vägivalda, peab pettuma. Ei valata siin tsisternide kaupa verd ega spermat (ainult mõni milliliitrike seda ja teist), kedagi maha ei lööda ning põlema ei pisteta. Kes tahaks aga vaadata ilma ja inimesi ühe toreda nooruki silmade läbi, võtku raamat julgelt pihku. Loodetavasti saab ta osa samasugusest lihtsate asjade keskelt tärganud rõõmutulvast, millest jutustajagi.

Kui kirjutatust kriitiline pilk üle lasta, tuleb möönda, et „Päikseta paradiis“ ei kõlbakski kandma homoromaani silti. Õigupoolest on see lugu kiirelt sulama kippuvast noorusest, ränkraskest üksindusest, õpitud abitusest ja õpitavast õnnekunstist, iseenda ja kalli hingerahu otsingutest. Lugu unistustest, millest mõni võib osutuda nii vägevaks, et päästab kellegi elunatukese. Ja loomulikult kõneleb see lugu armastusest – tabamatust, püsimatust, vahel salalikust ja etteaimamatust, kuid kahtlemata kogu inimolemust kroonivast armastusest.

Maailma pole vaja ilustada. Piisab vaid, kui murda ümbritsevast mõni tükike ja see esile tõsta. Räägitakse küll sellest, mis on vaataja silmades ja tollest, mida ei maksa patta panna, kuid ometi peab iga skeptilisimgi irvhammas möönma, et ajaloo tormakast arengust hoolimata on iluideaalid jäänud hämmastavalt püsivaks. Argipäeva karmis rutus, lihtsate tõdede ja valede lõputus ringtantsus, jääb sageli palju kaunist märkamata. Ilu ei kuulu aga Tõe ega Vale hõlma alla. Ta on neist üle.

Hapratiivaline päevapaabusilm langeb siilikübara õhetavale õielehestikule – kas pole see ilus? Lõõmates üle lõunakaare veerenud päikesesõõr vajub videviku saabudes varjulise metsa kaissu ning puhkab seal, ise roosa pilvevahu sisse sulades – kas pole see ilus? Väsinud mees poeb oma kalleima inimese käte vahele ning uinub rahumeeles nagu palverändur kivikastellis, laskmata end segada veidi karedat habet kogunud lõuast, mis head-ööd-suudluse käigus ta õlga riivab – oh taevas, sa põrgu! Kas pole see siis ilus?!

Veidi enam kui mäng

Suur nelik on selgunud. Saksamaa, Portugali, Hispaania ja Itaalia mehed kuuluvad tänavuste vutisellide paremikku. Pindala ja rahvaarvu poolest liigitub vaid Portugal, Pürenee äärel seisev üksiklane, keskmike hulka. Milles seisneb varem EM-i hõbedale ja kaks korda MM-i poolfinaali sõudnud ibeerlaste säärane edu? Esiteks määrab turniiride stsenaariumi muidugi loos, kuid puhtalt Fortuuna armust ei jõua keegi tippu. Meeskonna ühtsus, mängijate füüsiline tase, palli valdamise võime ja treeneri taktika on samuti olulised võiduretsepti koostisosad, ent neistki alati ei piisa. Ka esindustiimi ülalhoidev tugistruktuur rahvusliku jalgpalliliidu kujul ei ole ainumõeldavaks kuldseks sillutiseks edule. Ehkki jalgpall võiks olla koostöö sünonüüm, teostatakse ühised sihid isiklike ambitsioonide ja oskuste kaudu. Meeskonna iseloom koosneb üksikute mängijate iseloomudest, eduloo alusmüür laotakse mitmetest vastandlikest elulugudest.

Jalgpall on portugallaste rahvuslik spordiala, olümpiamedalite ja tennisekarikate nimel higi ei valata. Venib portugali põnn rohuliblest pikemaks – ja juba jääb talle miskit ümmargust varba ette. Ligemale poole sajandi jooksul on Portugalis küpsenud maailma parimad pallivirtuoosid. Palun väga: Eusébio, Pauleta, Luis Figo, Cristiano Ronaldo… Mis seob neid peale puna-rohelise lipu? Oletatavasti sügav isiklik motivatsioon, soov end tõestada. Kuuekümnendate aastate vutijumal Eusébio sirgus õige armetutes oludes. Poisipõlves polnud tal korralikke jalavarjegi, koolitarkust õnnestus tal koguda väga napilt. Luis Figo ja Cristiano Ronaldo pärinevad töölisklassi perest. Piibellik lugu vaese mehe utetallest paistab seega endiselt kehtivat. Jõukus pärsib kiusatust edasi pürgida. Kel elu niigi mõnus nagu mesilasel pärnaõie peal, ei tunne ka vajadust pingutada. Kellele vähe antud, peab enama saavutamise nimel võitlema.

Prantslaste, inglaste ja hollandlaste rahvuskoondisse kuuluvad tippklubides leiba teenivad pallihundid, kes suudavad hooaja vältel lüüa ahhetamapanevalt palju kauneid väravaid. Sõpruskohtumistel ja suurturniiridel mängitakse rahva eest, sageli klubikaaslaste vastu. Eks sellistes vastasseisudes saa tihtilugu otsustavaks mängija vaimne vorm. Kas multi-kulti riikide hästimakstud pallurid leiavad üleüldse mahti mõelda isamaalistele ideaalidele? Kahtlane… Portugallaste südi esinemine erinevates lahingutes, nii suurte kui väikeste konkurentide vastu, peegeldab aga kahtlemata nende tugevat mentaliteeti, rahvuslikku uhkustunnet. Turniiri alustatakse ikka tasa ja targu, pisut häbelikult, mõnikord kaotusega, seekord jõuti isegi EM-i 16 vägevama sekka play-off’i tagaukse kaudu – kuid kui lõunamaised emotsioonid kontrolli alla saadakse, läheb juba lõbusamalt. Mitte ainult väike inimene ei pea ennast tõestama, vaid ka väike rahvas. Seda kinnitab teiste seas tšehhide, horvaatide ja kreeklaste tragidus.

Aga kapten Cristiano? Kas tema rolli meeskonna kooshingamise tagamisel pole alahinnatud? Sakslastel ja itaallastel puudub praegu säärane staar (ja kõmulehtede lemmikpoiss) nagu Cristiano Ronaldo. Õigupoolest on ta vaid eredaim täht Portugali plejaadides. Magnet, mis tõmbab rohelisel murul rassivate atleetide ponnistusi uudistama ka need, kes muidu vutist ei hooligi. Tema meisterlikud pallitrikid ja ülevoolav emotsionaalsus võivad ju pealtvaatajate meelt lahutada, kuid ühtlasi on ta tõestanud, et jalgpall ei ole pelgalt süütu mäng, siin heideldakse väga kõrgete panuste peale. Need kuumad pettumuspisarad, mida Cristiano Ronaldo 19-aastase noormehena kodusel turniiril hõbemedalit (!) kaela saades valas, liigutasid paljusid. Ta ei suutnud kordagi palli väravasse põrutada. Ta oli kodumaad alt vedanud.

Me pole üksi

Kuuekümne viie aasta tagune jaanipäev muutis põhjalikult maailma mütoloogiat. Tol päeval nägi Idaho ärimees Kenneth Arnold oma eralennukiga sõites Mount Rainieri lähedal säravaid kettaid, mis olevat lennelnud otsekui taldrikud või alustassid mööda veepinda. Kulus veel nädalake ning New Mexico osariigis räntsatas maapinnale mingi suur, väidetavalt hõbedaselt kilgendav objekt.

Peagi hakkas avalikkusesse pudenema hulgaliselt teateid lendavate taldrikute nägemisest. Tunnistuste rammusast kõdust tärkas uhiuus parateadus – ufoloogia, sealt omakorda said alguse vandenõuteooriad, mis asusid faktidele vilistades üksteist fantaasiarikkuses üle trumpama. Kuigi ka varasemal ajal nähti tulekerasid ja metalseid sigarikujulisi objekte, hakati lendavatest taldrikutest rääkima just 1947. aasta sündmustest inspireerituna.

Küsimus pole selles, kas UFO-d on olemas. Pigem tuleks küsida, kas kõik need kettad, taldrikud ja tulukesed kuuluvad maaväliste olevuste tehnikaparki või on tegemist maist päritolu aparaatidega. Paljudel juhtudel osutuvad UFO-d miraažlikeks loodusilminguteks. Carl Gustav Jung liigitas raamatus „Tänapäeva müüt“ UFO-d visionaarsete kuulujuttude hulka. Tulukesi ja kettaid on taevas nähtud läbi aegade, erineb vaid nende tõlgendusviis. Kes pidas pilvelt pilvele kekslevaid tulekerasid pisuhändadeks, kes jumalikuks märguandeks. Moodsal ajal kehtivad moodsad teooriad. Niikaua, kuni taevased nähtused jäävad „tundmatuks“, toidavad nad ka mütoloogiat.

UFO-müütide tekkele 1940. aastate lõpus aitasid suuresti kaasa kõrgendatud meediahuvi, külma sõja pinged, tuumasõjakartus, tehnoloogia areng ning religiooni teisenemine. Sõjakoledustest toibuvas maailmas vajati ebakindluse vaigistamiseks uusi mütopoeetilisi lugusid. Esialgu peeti tulnukaid kosmilisteks ingliteks, saadikuteks ja sõnumitoojateks. Maavälised olendid pidid olema spirituaalselt ja tehnoloogiliselt üliarenenud, neid kujutati ette nii sõbralike härjapõlvlase-tüüpi elukatena, kes hoiatavad inimesi tuumasõja eest, kui ka deemonlike ebarditena, kelle ainus siht on „kolmas kivi Päikesest“ vallutada ja inimkond hävitada. Need vastandlikud mõtteviisid leidsid kärmelt tee popkultuuri, iseäranis filmi ja televisiooni. Heatahtlikud nunnud kääbused Spielbergi meistriteoses „E.T.“ või komöödiasarjas „ALF“ näitavad meie universumi kaasüüriliste inimlikku palet, samas kui vägivaldsed tulnukmõrtsukad filmides „Maailmade sõda“, „Marss ründab!“, „Iseseisvuspäev“ ja „Tulnukas“ peegeldavad hirmu võõrtsivilisatsioonide ees.

Natsiroimadest vapustatud maailmas pääses muuhulgas liikvele kuulujutt, mille kohaselt olevat lendavad taldrikud tegelikult Luftwaffe ülisalajased lennumasinad, ühe sellise pardal õnnestunud isegi Hitleril Kuu tagaküljele pageda. Seda ideed tõlgendas väga teravmeelselt hiljuti valminud soomlaste linalugu „Raudne taevas“. Ent praegugi leidub neid, kes natside leiutatud taldrikutesse usuvad (ehkki nüüd pidavat nendega ringi kihutama al-Qaeda kõrilõikajad).

Hirmul on võime võtta üha uusi vorme. 1961. aastal sattusid ameeriklased Barney ja Betty Hill judinaid tekitavasse olukorda, kui tulnukad nad röövisid ning nende peal kummalisi katseid sooritasid. Abielupaari seiklustest sündisid ajaleheartiklid, raamat ja telefilm. Nüüd julgesid paljud teisedki kosmosepervertide küüsi langenud ohvrid oma üleelamistest iitsatada. Seitsmekümnendate alguses sagenesid hüppeliselt teated inimestest, keda tulnukad on erineval moel kuritarvitanud: maalased toimetatakse õhulaeva, kus neid vägistatakse või mingil põhjusel opereeritakse. Hiljem on selgunud, et hulk tulnukate ohvreid kannatavad narkolepsia või unelämbumise käes. Varasematel sajanditel on need unehäired tekitanud kujutlusi luupainajatest.

Vahel mainitakse UFO-sid seoses illuminaatide või vabamüürlastega (neid seltsimehi topivad vandenõuteoreetikud kõikjale, kuhu aga juhtub). Mitmed maailma poliitika juhtfiguurid olevat õigupoolest inimkuju võtnud tulnukad, mõningatel andemetel roomaja-sarnased reptiloidid, kes peavad peenikest plaani kõik pahaaimamatud inimesed enese tahtele allutada. Niisiis, nad ei ründa taeva poolt, nad juba pesitsevad meie seas nagu parasiidid! Needki uskumused kõnelevad lihtkodanike hirmust: valitsusorganid võivad inimestega kergesti manipuleerida, avalik sektor püüab kodanikeühendusi lämmatada, demokraatia on alati ohus. Alateadlik kindlusetus sigitab fantastilisi soerdeid. Kõrgetasemelise õiglustundega inimene peab lõpmatult valvel püsima.

Õnneks leidub siin ropasel maamunal küllalt ka neid, kes endiselt E.T. ja ALF-i liigist olevustele loodavad. Kui üksikuid tulnukafilme sai juba mainitud, siis tasuks mainida ka üht tähelepanuväärset teooriat: teadke, et tulnukad püüavad meid ulmeraamatute ja -filmide kaudu harida. Maavälised heatahtlikud jõud kasutavad meediat, et end vähehaaval inimestele tutvustada. On ka põhjust. Mitmed UFO-religioonid – Ashtari liikumine, Aetheriuse Ühing, Taeva Värav jt – usuvad, et tulnukad kaitsevad meid kurjade paharettide eest, nad soovivad meid omakasupüüdmatult õpetada ning tõsta meie teadvus kõrgemale tasemele, et saaksime olla universumi täisväärtuslikud kodanikud. Tulnukheerosed võivad jagada meiega vajalikke teadmisi ja oskusi. Tuleb nendega vaid kontakti võtta.

Paistab, et tulnukad on välja vahetanud haldjarahva, pisuhännad, luupainajad, prometeused ja inimkonda lunastavad messiad. Igipõliseid religioosseid kogemusi mõtestatakse lahti tehnika-, digi- ja infoajastule kohases laadis. Tähistaevas üllatab endiselt...

„Ega inimene massina vasta saa!“

Nii olevat ohanud üks vanamutt, kes jäi pühapäevasel jumalateenistusel orelist kolm salmi maha. Nagu igas naljandis, peitub siingi terake tõtt. Ajaga on ütlemata keeruline kaasas käia, kui tehnika pöörase kiirusega täieneb, tarkvaraprogrammid lakkamatult uuenevad ja suhtluskanalid killustuvad. „Progress“ ja „innovaatilisus“ võivad olla ju üdini positiivse tähendusega mõisted, kuid kas mõte jõuab tehnikale järele? Muutuste tihedas tuisus kipuvad hägustuma inimlikud põhiväärtused – need vaimu turgutavad tarkused, mida põlvest-põlve edasi antud. Kuidas muudab digiajastu inimese arusaama iseendast ning oma kohast siin hiiglasliku Päikese-nimelise elektripirni all?

Virtuaalmaailma mõjusid uuriv psühholoog John Black kirjutas 1985. aastal: „Meie lapselapsed leiavad, et ühiskonnas on lihtne hakkama saada ilma raamatuteta, kuid on võimatu toime tulla ilma arvutita.“ Neid sõnu ümbritseb prohvetlik aura, kui võtta arvesse, et kaheksakümnendate keskel võis personaalarvuti leida vaid igast kümnendast inglise majapidamisest. Mobiil ja sülearvuti pole enam tehnilised vidinad, vaid kromanjoonlase uued kehaosad. Internetist on saanud inimese kuues meel. Sellist evolutsiooni ei osanud papa Darwingi ette näha!

Inimesed on endiselt uudishimulikud sarnaselt meie kaugetele esivanematele, kes ronisid puu otsast alla ja tahtsid kibedasti teada, mida kõike leidub silmapiiri taga. Jah, nüüdki tahetakse teada, kuid alati ei taheta tunda. Tihtilugu unub, et tunded, need mõõdetamatud ja programmeerimatud sähvatused kusagil teadvuses, eristavadki inimest masinast. Võtke inimeselt võime ennast tunda, kaasa tunda, valu ning rõõmu tunda – ja ta moondub psühhopaadilikuks Frankensteini koletiseks.

Hiljuti teisele poole Linnuteed rännanud ulmemeister Ray Bradbury teatas juba eelmise sajandi keskpaiku: täitke inimese pea tohutu hulga faktidega ja ta tunneb ennast võitmatuna. Veelgi enam: ta tunneb, et ta mõtleb! Aga kas ta tunneb end rohkem inimesena?

150 aasta eest polnud telefoni, kuid inimesed said kõik jutud ära räägitud. 80 aasta eest polnud telerit, kuid selletagi leiti meeldivaid ajaviitevõimalusi. 25 aastat tagasi polnud üleilmset netti, Facebook’i, blogisid ega miljoneid pornosaite – ja maakera pöörles ikkagi! Kas homo sapiens teiseneb drastilise kärmusega liigiks nimega apparatus stupidus?

Kuid ei! Ürgseid instinkte nii lihtsalt läbi ei lõigata. Kui soojust kogunud meri loksub sama sõbralikult nagu vaaraode ajal, kui rohetavad puukroonid õõtsuvad sama tüünelt nagu Aleksander Suure lapsepõlves ja vastnopitud maasikad maitsevad sama magusalt nagu Prantsuse revolutsiooni päevil, tõmbab robotki juhtme seinast ning astub inimesena suve nautima. Tunnete vastu ju kah ei saa.

Freddie hõõgub edasi

„I won't be a rock star. I will be a legend.“ Need sõnad Freddie Mercury viimase elulooraamatu tagakaanel kõlavad eputavalt, kuid eputused, olgu sõnades või tegudes, nõuavad ikka tublisti enesekindlust. Vähesed saavad legendiks. Neid Aafrikas sündinud aasialasi (ja ühtlasi Briti kodanikke), kelle auks Genfi järve äärde monumente püstitatud, võib üles lugeda üheainsa pöidla peal. Tõstan minagi selle pöidla tema tunnustuseks.

Who Wants to Live Forever?

Mis küll oli selle mehe legendistumise põhjus? Esiteks kahtlemata vorm. Põnevalt eksootiline päritolu. Särav, kitši ja glamuuriga kokku mikserdatud kest, väljakutsuvad kostüümid ja lavanumbrid. Vastanditerohke eraelu, millesse jagus tülgastavalt rohkesti seksi ja narkotsi. Selliseid „skandaalseid“ tähti ja tähekesi on aga teisigi olnud, paljud neist on jälgegi jätmata kustunud. Vorm pole tihtilugu muud, kui suhkruvaap saepurust koogil. Puudunuks Freddie eluloost tema tummine helilooming, mäletataks teda vaid hernehirmutisliku veidrikuna, kellelt poleks vagadust austaval noorsool grammigi õppida. Freddie tegi suureks tema muusika ning harukordne sisseelamisvõime esitatavasse. Üle aegade värskena püsiv kunst – nagu ütlevad targemad mehed – ammutatakse üksnes kannatustejahust, mida eluveski igale lihtsurelikule erinevas koguses krae vahele jahvatab.

I Want to Break Free!

Vastuolulist elurada ja sünniga päritud eksootilisust ei maksa Freddie juures muidugi alahinnata. Küllap on Freddie kuulsaim pars ehk muistse iraani usundi järgija ning ilma temata ei tehtaks ühest kunagisest maailma levinumast religioonist juttugi. Parse nimetatakse mõnikord ka (veidi ebatäpselt) tulekummardajateks. Tuli on kahtlemata vägev element, millega passiks Freddie Mercuryt oivaliselt võrrelda. Võtkem vaigustest halgudest läidetud leek – rahutult lõkendav ja kirglev, sädemeterohke leek. Freddie oli just sellise kujuga, läbi seiklusliku elu loitnud isiksus. Tuli sümboliseerib parside jaoks muuhulgas kosmilist korda ja väge, õiglust, tõde ning jumalikku seadust. Elav tuli peab meelde tuletama, et igas inimeses on isiklik säde ehk ātmā. Ühest sädemest süttivad aga teised. Mõnikord nimetatakse neid fännideks.

Don’t Stop Me Now!

Queeni laulutekstides on ühtviisi palju nii igatsust, unelemist ja õhkavaid tahteavaldusi, lepituseotsinguid kui ka eneseirooniat ning süüdimatut lustakust. Näikse koguni, et Queen eksisteeris väljaspool oma aega, trende ja publiku esteetilisi ootusi. Bänd tegutseb ju tänini, kuid kõik aduvad, et koos Freddie’ga kaotas ta hinge. Jäi formaalne kest. Tuleb välja, et asendamatuid inimesi on ka olemas.

We Will Rock You!

Muusika jääb. Muusika kõneleb ja otsib enesele uusi järgijaid. Lugudest, mis said Freddie häälepaeltes elektri sisse, leiab kuulaja üleskutse järgneda elule – sellisele elule, millisena ta on kätte antud. Ehk leiab nii mõnigi praegusaja nooruk seda muusikalist virvarri kuulates enda seest pisikese Freddie, inimese, kes julgeb näidata ka oma varjatumat, seda tõelisemat poolt.

We Are the Champions, My Friend!

Pärast surma ootavat parside hingi kohus, kus kaalutakse üle voorused ja patud. Head hinged pääsevad paradiisi, kõlvatud heidetakse põrgulikku sügavikku. Parside usk lähtub arusaamast, et inimesel on nii vaimne kui ihuline olemus, millest tulenevalt mõistetakse esmalt kohut tema vaimu ja viimaks maa peale jäänud keha üle. Ei tea, milline saatus määratakse viimsepäeva istungil Freddie patusele ihule, kuid miljonitele joovastavat rõõmu pakkunud muusiku vaim on küllap juba ammu puhkamas rokilegendide paradiislikus udukogus.

Show Must Go On! (I Want to Ride My Bicycle…)

Päevituskultuur

Niipea, kui kõikvõimas päike asub kõledaid paepaljandikke UV-kiirtega pommitama, kõrvaldavad põhjamaalased ihult üleliigse rõivakoorma. Siin-seal luidetel sirutatakse luikvalged jäsemed pikalt välja ning suvemõnud võivad alata. Nõnda, nagu küpsevad grillirestil vorstikesed, küpsevad õndsa päikeseratta all suvitajad.

Vahemereline jume on tsiviliseerituse märk. Toores lihakäntsakas kuulub metsiku looduse valda, ta ei kõlba süüa. Lõõmava tule ehk maagiliselt puhastava elemendi abil töödeldud liha on „kultuuristatud“, sellisena asetub ta tsivilisatsiooni ja sobib suhupistmiseks. Ka päevitamine on kultuuristav tegevus. Valgenahalisus näib ebanormaalsena, haiglaslikuna. Tervisest pakatav inimene peab olema jumekas, kergelt rusketes ja pruunides toonides. Kultuursema väljanägemise nimel lähevad käiku kõikvõimalikud abinõud: nii pruunistavad kreemid, talvised lõunamaareisid kui ka see väikekodanlik imeseadeldis, mis nahaarstides sügavat ahastust tekitab – solaarium.

Päikest pole alati sel viisil kummardatud. Enne Esimest maailmasõda seostati päevitunud nahka matslusega. Laiaäärelised kübarad, kindad ja päevavari olid pikka aega kõrgemast klassist naiste kohustuslike aksessuaaride nimekirjas. Päikesest hoiduti nagu kuradist. Sõja järel kasvas aga nähtavalt allergia sinivereliste ja kogu aristokraatia vastu, uueks ideaaliks kujunes peaaegu märkamatult keskklassi kultuur. Samas tõusis au sisse kerge talupoeglikkus. Kes oli päevitunud, see oli ka tööd teinud, ta polnud vaid siidipatjadel lamanud ja (sõna otseses mõttes) oma nahka hoidnud. Igaühel ei olnud siis ega ole ka praegu õnne otse päikese all leiba teenida, seega tuli välja mõelda teine moodus, kuidas kultuursemat palet omandada. Väljapääsuks said rannad. Mis olekski lihtsam, kui liivale pikali viskuda ja peaaegu iseenesest kultuuristuda?

Rand on muutunud järk-järgult vabaduse oaasiks, kus ei kehti samad sündsusreeglid, mis mujal. Klassikaline liivarand paistab ebahariliku paigana. Tegemist on avaliku alaga, kus võib ilma igasuguse häbitundeta poolpaljalt (nudistide rannas muidugi täiesti paljalt) ringi lipata. Rand vabastas inimesed kristlike sajanditega juurdunud moraalikammitsatest, mis sundisid ihu kui piinlikku objekti võõra pilgu eest varjama. Teise maailmasõja eel mähkisid naised oma rinnad kõvasti kinni ning mõned mehed kandsid uhkelt supeltrikood, kuid sõjakõmina vaibudes kadusid needki trendid. Saabus bikiinide ja speedo’de aeg.

Ameerika filmitööstus lohiseb veel traditsioonide lõa otsas: endiselt leidub võtteplatse, kus mehed jumestatakse kuldpruuniks, naised seevastu puuderdatakse lumivalgekesteks. Ehk tahetakse sellega näidata teatud naistegelaste süütust ja puhtust – tugevad kangelannad ja naissoost pahategijad satuvad harva ekraanile näost kaametena.

Väljaspool kinolina pole neitsilikkus moes. Lumivalgekese õrn pale räägib tänapäeva inimesele pigem ebaküpsusest. Nii vaimselt kui füüsiliselt jõuline, ettevõtlik ja iseseisev kodanik on praegu kehtiva ühiskondliku värvikoodeksi järgi ennekõike pruunikas ning rõivastumisstiili valides peab loomulikult hoolitsema ka selle eest, et õige toon selgelt välja paistaks.

Mis teeb isaseks?

HIV-i vastase kampaania „Oled isane? Kumm on?“ semiootiline analüüs

Mullu parasjagu elevust ja pahandust tekitanud kampaania „Kumm on seks“ sai teise vaatuse. Provokatiivse videoga kroonitud esimene vaatus koputas neitsipõlve unustanud naiste südametunnistusele, nüüd pöördutakse otse kummikandjate poole. Esiteks kõnetatakse kampaania sihtgruppi üleoleval toonil (isane, mehepoeg), millega tehakse kohe selgeks, et vastu vaielda pole mõtet. Semutsemine-nunnutamine on lilladele.

Reklaamplakat teatab järgmist: „Mida rohkem testosterooni, seda kindlamalt on mehel kumm taskus. Teaduslikult tõestatud.“ Sellega viidatakse tundmatu ülikooli esmakursuslaste hulgas läbi viidud (anonüümseks jääda soovivate) inglise teadlaste uuringule. Kahtlase maiguga „teaduslik tõestus“ lüüakse alla nagu pitser, et uskmatuid korrale kutsuda ja (vahest alateadliku tagamõttega) populariseerida sotsiaalteadusi. Paraku kipuvad kergmeedias serveeritavad teadusnupukesed moonduma teaduse paroodiaks. Seekord pigistavad kampaania hallid kardinalid hämarast uuringust välja lennuka järelduse: mehed, kelle suguhormoonid vägevalt perutavad, on kahtlemata „enesekindlad ning julgevad kummi välja võtta. Selline julgus naistele meeldib.” Võib ka lihtsamalt öelda: tahad naist, kasuta kantossi! Ilmselt jääb see lööklause mõneks järgmiseks kampaaniaks.

Kogu spektaakel kinnistab lärmakalt tüüpilise macho kuvandit, mille juures rõhutatakse peale enesekindluse eriti agaralt julgust: „Kui tunned ennast mehena, siis julged enda ja oma partneri eest seista,” kuulutatakse ning lisatakse suurekaliibriliste sugupüsside rahustuseks: „Igale mehele leidub talle sobiv kumm.“

Kampaania kodulehel pakutakse võimalust teemasse puutuvaid küsimusi esitada, lisaks tõsiseltvõetavale seksieksperdile vastavad kolm portreenäoks valitud „isast“: kaks noort lauljat ja üks näitleja, kes löövad paraku oma noorus-õrnusega räigesse macho-propagandasse nähtava mõra. Küsimusi saavad esitada kõik perverdid. Muide, nagu moodsale misjonitööle iseloomulik, on küsijate suu ette riputatud peibutis: „alfakomplekt“ ehk 60 kvaliteetset kondoomi ja väga haruldane bokseripaar (limited edition). Komplekte jagatakse välja lausa mitu. Nüüd me siis teame, kuhu kaovad sotsiaalministeeriumile eraldatud maksurahad.

Värskete õpetussõnadega pooleks korratakse rahva seas juba tuntud tõeterasid: „Proovi, eksperimenteeri ja testi. Kumm on seks.” Peaasi, et oleks lõbus – voodis, pagasnikus või põõsas, vahet pole. Kui isasel kummid all, võib sajaga kimada. Ei siis ole karta HIV-i, aborte ega tüütuid tittesid. Ainult mingi hale beeta jätab tööle või poodi minnes kummi taskusse pistmata.

Niisiis, kordame veelkord üle: kumm teeb isaseks!

Kaob jumal, kaob moraal

USA vabariiklaste partei presidendikandidaat Mitt Romney on silma paistnud ennekõike oma usulise kuuluvusega. Eelmised valimised näitasid, et Ameerika oli valmis hääletama mulati poolt, kuid kas Ameerika on valmis ka selleks, et Valgesse Majja kolib mormoon? Seni on ameeriklased eelistanud igat sorti protestante, nende seas baptiste ja presbüterlasi, väikest erandit esindab vaid katoliiklasest Kennedy. Mormoone ei peeta enamasti kristlasteks ning ristiusulembeses Ameerikas võib see saada Romneyle suurimaks komistuskiviks. Ometi näib, et just usu- ja moraaliküsimustes leiab Romney punkte, milles Obamale selgelt vastanduda. Mõned kuud tagasi põrutas Romney ühel vabariiklaste presidendikandidaatide debatil, et Obama ohustab Ameerika usuvabadust. Atlandi taga kõlab taoline väljaütlemine tõsise süüdistusena.

Ajaloolise traditsiooni poolest peetakse Ameerika Ühendriike täiusliku usuvabaduse kantsiks. Paavst Johannes Paulus II nimetas usulist sallivust koguni „üheks Ameerika demokraatia kultuuriliseks nurgakiviks“. Idee täielikult ilmalikust valitsusest või poliitilisest elust on USA-s olnud pikka aega mõeldamatu.

20. sajandi teisel poolel hakati aga avalikkuses kaebama, et Ülemkohtu otsused kitsendavad religiooni mõju ning tõrjuvad usuküsimused avalikult tasandilt eemale. Juuraprofessor Stephen Carter kirjutas näiteks 1993. a ilmunud raamatus „Uskmatuse kultuur“, et Ameerika seadused käsitlevad religiooni pelgalt hobina nagu oleks see „midagi tähtsusetut ja ebasobiv tegevus intelligentsetele täiskasvanutele“.

Õigusteadlase Richard S. Myersi järgi tähendab religiooni privatiseerumine usu käsitlemist isikliku elu nähtusena, mis ei peaks mängima rolli avalikus elus. Eelkõige puudutab see religioosseid ametiasutusi, usutegelasi ja religioonipõhiseid moraalipõhimõtteid. Pinge avaliku religioosse arvamuse ning ilmaliku seadustiku vahel on tugevalt protestantlikule pinnale rajatud Ameerika ühiskonnas lihtne tekkima.

Keerukamad sõlmed, mida kohtuorganid on sunnitud lahti harutama, seonduvad avaliku moraali probleemiga. Abort, eutanaasia, homoseksuaalsed suhted ja samasooliste abielud kuuluvad selliste teemade sekka, mida Ameerika kohtud väga ettevaatlikult käsitlevad.

Üheks vigurlikuks näiteks on Missouri osariigi abordivastane seadus, mille järgi peaks sündimata lapsel olema samad õigused, mis kõigil teistel, sest elu algab seaduse autorite väitel ei varem ega hiljem kui viljastumise hetkel. Kohus leidis seevastu, et pole ainsatki ilmalikku seadust, mis sätestaks, et elu algab just munaraku viljastamisest, mistõttu on Missouri õigusakt põhiseadusega vastuolus.

Mõningatel juhtudel on kohtud pidanud arutama, kas homoseksuaalid võivad olla skautide juhid. Sellistes kaasustes pole kohtukulli nokast seni eitavat vastust pudenenud. Otsuste põhjendused kõlavad sarnaselt: homode ühiskonnast eemaletõrjumise põhjuseks on pelgalt usuliste juurtega eelarvamused.

Ehkki mitmed kohtunikud rõhutavad, et seadusandlus peaks põhinema ilmalikul ratsionalismil, see tähendab üksnes kainel mõistusel, ei saa Ülemkohtu ametliku avalduse kohaselt moraalset seisukohta käsitleda religioossena ainult seetõttu, et see võib ühtida ka mõne religioosse organisatsiooni veendumustega. Igat juhtumit tuleb vaadelda eraldi ning kaaluda nii inimese kui ühiskonna huvidest lähtuvalt. Samas arutletakse pidevalt selle üle, kui palju on põhiseaduslikes õigusaktides ruumi moraalsele relativismile.

Myers peab positiivseks tooniks praegust olukorda, kus religiooni ei käsitleta kohtuotsustes ebaratsionaalse ja tülika tegurina nagu mõned aastakümned varem. Näiteks toob ta USA-s selle sajandi algul tõstatatud arutelu teemal, kas ja kuidas esitleda avalikult usulisi sümboleid. See puudutas ka erinevate ühendriikide ametlikke motosid ja eeskätt ameerika rahvuslikku lipukirja „In God We Trust“. Ehkki üldiselt arvatakse, et riigi moto on osa kultuurilisest traditsioonist ega ohusta usuvabadust, siis föderaalkohus leidis, et Ohio moto „With God All Things Are Possible“ ei vasta konstitutsioonilistele põhimõtetele, sest viitab liiga üheselt ristiusule. Ülemkohus ei ole aga nii drastilistele otsustele alla kirjutanud.

Privatiseerimise tees hakkab seega Ameerika Ülemkohtus mõju kaotama ning osaliselt on tegemist vastutulekuga kristlastele, kes leiavad, et Jumala kadumisega ühiskondlikult tasandilt kaob ka humaansus ja elu ei peeta enam pühaks. Samas on Ülemkohus selgelt kuulutanud, et valitsus peab olema täiesti erapooletu nii erinevate religioonide kui mitteusklike suhtes.

Richard S. Myers arvab, et võitlus religiooni privatiseerimise pooldajate ja vastaste vahel on tegelikult kultuuriline võitlus. Myers ise on selgelt nende poolel, kes leiavad, et religioonil peaks olema avalikus elus olulisem roll, sest vastasel juhul satub ohtu ühiskonna moraalne tasakaal.

Obama ja Romney piikide ristamine, mille käigus tuleb istuval presidendil veenvalt põhjendada ka pisut tormakalt väljendatud toetust homoabieludele, ootab alles ees. Eks siis jumal koostöös ameerika rahvaga otsusta, kelle südames voolab rohkem kõlbelist verd.