„I won't be a rock star. I will be a legend.“ Need sõnad Freddie Mercury viimase elulooraamatu tagakaanel kõlavad eputavalt, kuid eputused, olgu sõnades või tegudes, nõuavad ikka tublisti enesekindlust. Vähesed saavad legendiks. Neid Aafrikas sündinud aasialasi (ja ühtlasi Briti kodanikke), kelle auks Genfi järve äärde monumente püstitatud, võib üles lugeda üheainsa pöidla peal. Tõstan minagi selle pöidla tema tunnustuseks.
Who Wants to Live Forever?
Mis küll oli selle mehe legendistumise põhjus? Esiteks kahtlemata vorm. Põnevalt eksootiline päritolu. Särav, kitši ja glamuuriga kokku mikserdatud kest, väljakutsuvad kostüümid ja lavanumbrid. Vastanditerohke eraelu, millesse jagus tülgastavalt rohkesti seksi ja narkotsi. Selliseid „skandaalseid“ tähti ja tähekesi on aga teisigi olnud, paljud neist on jälgegi jätmata kustunud. Vorm pole tihtilugu muud, kui suhkruvaap saepurust koogil. Puudunuks Freddie eluloost tema tummine helilooming, mäletataks teda vaid hernehirmutisliku veidrikuna, kellelt poleks vagadust austaval noorsool grammigi õppida. Freddie tegi suureks tema muusika ning harukordne sisseelamisvõime esitatavasse. Üle aegade värskena püsiv kunst – nagu ütlevad targemad mehed – ammutatakse üksnes kannatustejahust, mida eluveski igale lihtsurelikule erinevas koguses krae vahele jahvatab.
I Want to Break Free!
Vastuolulist elurada ja sünniga päritud eksootilisust ei maksa Freddie juures muidugi alahinnata. Küllap on Freddie kuulsaim pars ehk muistse iraani usundi järgija ning ilma temata ei tehtaks ühest kunagisest maailma levinumast religioonist juttugi. Parse nimetatakse mõnikord ka (veidi ebatäpselt) tulekummardajateks. Tuli on kahtlemata vägev element, millega passiks Freddie Mercuryt oivaliselt võrrelda. Võtkem vaigustest halgudest läidetud leek – rahutult lõkendav ja kirglev, sädemeterohke leek. Freddie oli just sellise kujuga, läbi seiklusliku elu loitnud isiksus. Tuli sümboliseerib parside jaoks muuhulgas kosmilist korda ja väge, õiglust, tõde ning jumalikku seadust. Elav tuli peab meelde tuletama, et igas inimeses on isiklik säde ehk ātmā. Ühest sädemest süttivad aga teised. Mõnikord nimetatakse neid fännideks.
Don’t Stop Me Now!
Queeni laulutekstides on ühtviisi palju nii igatsust, unelemist ja õhkavaid tahteavaldusi, lepituseotsinguid kui ka eneseirooniat ning süüdimatut lustakust. Näikse koguni, et Queen eksisteeris väljaspool oma aega, trende ja publiku esteetilisi ootusi. Bänd tegutseb ju tänini, kuid kõik aduvad, et koos Freddie’ga kaotas ta hinge. Jäi formaalne kest. Tuleb välja, et asendamatuid inimesi on ka olemas.
We Will Rock You!
Muusika jääb. Muusika kõneleb ja otsib enesele uusi järgijaid. Lugudest, mis said Freddie häälepaeltes elektri sisse, leiab kuulaja üleskutse järgneda elule – sellisele elule, millisena ta on kätte antud. Ehk leiab nii mõnigi praegusaja nooruk seda muusikalist virvarri kuulates enda seest pisikese Freddie, inimese, kes julgeb näidata ka oma varjatumat, seda tõelisemat poolt.
We Are the Champions, My Friend!
Pärast surma ootavat parside hingi kohus, kus kaalutakse üle voorused ja patud. Head hinged pääsevad paradiisi, kõlvatud heidetakse põrgulikku sügavikku. Parside usk lähtub arusaamast, et inimesel on nii vaimne kui ihuline olemus, millest tulenevalt mõistetakse esmalt kohut tema vaimu ja viimaks maa peale jäänud keha üle. Ei tea, milline saatus määratakse viimsepäeva istungil Freddie patusele ihule, kuid miljonitele joovastavat rõõmu pakkunud muusiku vaim on küllap juba ammu puhkamas rokilegendide paradiislikus udukogus.
Show Must Go On! (I Want to Ride My Bicycle…)
