.jpg)
Kuuekümne viie aasta tagune jaanipäev muutis põhjalikult maailma mütoloogiat. Tol päeval nägi Idaho ärimees Kenneth Arnold oma eralennukiga sõites Mount Rainieri lähedal säravaid kettaid, mis olevat lennelnud otsekui taldrikud või alustassid mööda veepinda. Kulus veel nädalake ning New Mexico osariigis räntsatas maapinnale mingi suur, väidetavalt hõbedaselt kilgendav objekt.
Peagi hakkas avalikkusesse pudenema hulgaliselt teateid lendavate taldrikute nägemisest. Tunnistuste rammusast kõdust tärkas uhiuus parateadus – ufoloogia, sealt omakorda said alguse vandenõuteooriad, mis asusid faktidele vilistades üksteist fantaasiarikkuses üle trumpama. Kuigi ka varasemal ajal nähti tulekerasid ja metalseid sigarikujulisi objekte, hakati lendavatest taldrikutest rääkima just 1947. aasta sündmustest inspireerituna.
Küsimus pole selles, kas UFO-d on olemas. Pigem tuleks küsida, kas kõik need kettad, taldrikud ja tulukesed kuuluvad maaväliste olevuste tehnikaparki või on tegemist maist päritolu aparaatidega. Paljudel juhtudel osutuvad UFO-d miraažlikeks loodusilminguteks. Carl Gustav Jung liigitas raamatus „Tänapäeva müüt“ UFO-d visionaarsete kuulujuttude hulka. Tulukesi ja kettaid on taevas nähtud läbi aegade, erineb vaid nende tõlgendusviis. Kes pidas pilvelt pilvele kekslevaid tulekerasid pisuhändadeks, kes jumalikuks märguandeks. Moodsal ajal kehtivad moodsad teooriad. Niikaua, kuni taevased nähtused jäävad „tundmatuks“, toidavad nad ka mütoloogiat.
UFO-müütide tekkele 1940. aastate lõpus aitasid suuresti kaasa kõrgendatud meediahuvi, külma sõja pinged, tuumasõjakartus, tehnoloogia areng ning religiooni teisenemine. Sõjakoledustest toibuvas maailmas vajati ebakindluse vaigistamiseks uusi mütopoeetilisi lugusid. Esialgu peeti tulnukaid kosmilisteks ingliteks, saadikuteks ja sõnumitoojateks. Maavälised olendid pidid olema spirituaalselt ja tehnoloogiliselt üliarenenud, neid kujutati ette nii sõbralike härjapõlvlase-tüüpi elukatena, kes hoiatavad inimesi tuumasõja eest, kui ka deemonlike ebarditena, kelle ainus siht on „kolmas kivi Päikesest“ vallutada ja inimkond hävitada. Need vastandlikud mõtteviisid leidsid kärmelt tee popkultuuri, iseäranis filmi ja televisiooni. Heatahtlikud nunnud kääbused Spielbergi meistriteoses „E.T.“ või komöödiasarjas „ALF“ näitavad meie universumi kaasüüriliste inimlikku palet, samas kui vägivaldsed tulnukmõrtsukad filmides „Maailmade sõda“, „Marss ründab!“, „Iseseisvuspäev“ ja „Tulnukas“ peegeldavad hirmu võõrtsivilisatsioonide ees.
Natsiroimadest vapustatud maailmas pääses muuhulgas liikvele kuulujutt, mille kohaselt olevat lendavad taldrikud tegelikult Luftwaffe ülisalajased lennumasinad, ühe sellise pardal õnnestunud isegi Hitleril Kuu tagaküljele pageda. Seda ideed tõlgendas väga teravmeelselt hiljuti valminud soomlaste linalugu „Raudne taevas“. Ent praegugi leidub neid, kes natside leiutatud taldrikutesse usuvad (ehkki nüüd pidavat nendega ringi kihutama al-Qaeda kõrilõikajad).
Hirmul on võime võtta üha uusi vorme. 1961. aastal sattusid ameeriklased Barney ja Betty Hill judinaid tekitavasse olukorda, kui tulnukad nad röövisid ning nende peal kummalisi katseid sooritasid. Abielupaari seiklustest sündisid ajaleheartiklid, raamat ja telefilm. Nüüd julgesid paljud teisedki kosmosepervertide küüsi langenud ohvrid oma üleelamistest iitsatada. Seitsmekümnendate alguses sagenesid hüppeliselt teated inimestest, keda tulnukad on erineval moel kuritarvitanud: maalased toimetatakse õhulaeva, kus neid vägistatakse või mingil põhjusel opereeritakse. Hiljem on selgunud, et hulk tulnukate ohvreid kannatavad narkolepsia või unelämbumise käes. Varasematel sajanditel on need unehäired tekitanud kujutlusi luupainajatest.
Vahel mainitakse UFO-sid seoses illuminaatide või vabamüürlastega (neid seltsimehi topivad vandenõuteoreetikud kõikjale, kuhu aga juhtub). Mitmed maailma poliitika juhtfiguurid olevat õigupoolest inimkuju võtnud tulnukad, mõningatel andemetel roomaja-sarnased reptiloidid, kes peavad peenikest plaani kõik pahaaimamatud inimesed enese tahtele allutada. Niisiis, nad ei ründa taeva poolt, nad juba pesitsevad meie seas nagu parasiidid! Needki uskumused kõnelevad lihtkodanike hirmust: valitsusorganid võivad inimestega kergesti manipuleerida, avalik sektor püüab kodanikeühendusi lämmatada, demokraatia on alati ohus. Alateadlik kindlusetus sigitab fantastilisi soerdeid. Kõrgetasemelise õiglustundega inimene peab lõpmatult valvel püsima.
Õnneks leidub siin ropasel maamunal küllalt ka neid, kes endiselt E.T. ja ALF-i liigist olevustele loodavad. Kui üksikuid tulnukafilme sai juba mainitud, siis tasuks mainida ka üht tähelepanuväärset teooriat: teadke, et tulnukad püüavad meid ulmeraamatute ja -filmide kaudu harida. Maavälised heatahtlikud jõud kasutavad meediat, et end vähehaaval inimestele tutvustada. On ka põhjust. Mitmed UFO-religioonid – Ashtari liikumine, Aetheriuse Ühing, Taeva Värav jt – usuvad, et tulnukad kaitsevad meid kurjade paharettide eest, nad soovivad meid omakasupüüdmatult õpetada ning tõsta meie teadvus kõrgemale tasemele, et saaksime olla universumi täisväärtuslikud kodanikud. Tulnukheerosed võivad jagada meiega vajalikke teadmisi ja oskusi. Tuleb nendega vaid kontakti võtta.
Paistab, et tulnukad on välja vahetanud haldjarahva, pisuhännad, luupainajad, prometeused ja inimkonda lunastavad messiad. Igipõliseid religioosseid kogemusi mõtestatakse lahti tehnika-, digi- ja infoajastule kohases laadis. Tähistaevas üllatab endiselt...
