Antiik-Kreeka klassikaline ajajärk… Teatri, skulptuuri, filosoofia ja matemaatika kõrval õitses sel imetabasel ajal ka armastuse kunst. Platon, üks õhtumaise mõtteloo peamisi arhitekte, püüdis armastuse olemust lahti seletada teoses „Pidusöök“ (Symposion), kutsudes kujutluslikult kokku seitse silmapaistvat Ateena kodanikku. Iga kõneleja esitab oma arusaama armastusest. Täiusele kõige lähemal seisab neist mõistagi Platoni imetletud õpetaja Sokrates, kes esitab teravmeelse kiidukõne filosoofilisele armastusele. Sügav kiindumus algab tarkusest, annab ta mõista. Armastatakse ikka hea pärast, ihaletakse midagi, mis pakub naudingut. See, mida peetakse heaks, on ühtlasi ilus – ja vastupidi. Voorusliku hinge ilu osutub aga väärtuslikumaks füüsilisest veatusest.
Kuidas armastus üldse tekkis? Platon pajatab Aristophanese suu läbi mõistujutu ammusest ajast, kui inimesed jagunesid meesteks, naisteks ja mõlemasoolisteks. Igal isendil oli neli kätt, neli jalga ning kaks vastassuunda pööratud nägu. Karistuseks ülbuse ja mässumeelsuse eest lõikasid jumalad nad pooleks. Sellest ajast peale otsivad kõik üksikud pooled taga teist omasugust, et temaga ühtida ja saavutada taas iidne terviklikkus.
„Pidusöögi“ tähelepanuväärsus ei ole peaaegu kahe ja poole tuhande aastaga tuhmunud. Vastupidi! Esiteks rõhutab Platoni kirjutis peenel moel armastuse vaimset mõõdet. Teiseks pannakse paika erinevad armastuse liigid ja järgud, mida ei tohiks üheks püdelaks pudruks kokku keeta. Kolmandaks võrdsustatakse selgelt hetero- ja homoseksuaalne armastus. Aristophanese mõistujutu järgi lahutati mõlemasoolised olevused meheks ja naiseks, meessoost alginimestest said geid ja naissoost isenditest lesbid. Antiikkreeklaste arusaam homoseksuaalsusest ei läinud karvavõrdki kokku umbes samal ajal välja kujunenud juutide arvamusega, mis sätestati Moosese raamatutes. Ehkki Euroopa vaimulaadi on ühepalju mõjutanud nii Kreeka filosoofide kui Piibli tõed, jäi suhtumist homodesse mõjutama juudikristlik pool.
Vana-Kreekas oli, nagu „Pidusöögistki“ järeldub, üleüldiseks seksuaalse sättumuse normiks biseksuaalsus. Samas tuleb nentida, et mõisteid nagu „homoseksuaal“ või „gei“ tol ammusel ajal ei tuntud, need on viimase paarisaja aasta jooksul käibele tulnud. Teiseks tasub meeles pidada, et ülimuslikuks homoerootilise armastuse vormiks peeti suhet täiskasvanud mehe (erastes) ja nooruki (eromenos) vahel. Taolist kiindumuslikku liitu nimetati ametlikult pederastiaks – toona veel positiivses tähenduses. Tava kohaselt võttis vabade kodanike hulka kuuluv kreeka mees enda hoole alla mõne oma sõbra poja, et talle eluks tarvilikke oskusi õpetada ning vormida temast meheideaalile vastav hellen. Mees pidi olema kaunis nii kehalt kui vaimult, mistõttu peeti oluliseks mõlema arendamist.
Suurema osa päevast veetis õpetaja koos lemmikpoisiga gümnaasiumis – iga Kreeka linna südames asuvas õppekompleksis, mida ehtisid tavaliselt erinevate jumalate kujud. Tähtsaim nende seas oli armujumal Eros. Mis seal imestada, gümnaasium pidi lausa särisema erootilisest maskuliinsest energiast. Gümnaasium pärineb sõnast gymnos, mis viitab alastusele, sest füüsiliste treeningute ajaks heideti ült kõik toogad ja tuunikad. Gymnopaidiai oli iga-aastane Spartas toimunud festival, kus kohalikud noorukid näitasid, mida nad on „lahke onu“ käe all õppinud – ja tegid seda loomulikult alasti. Noorukeid treeninud mehed olid enamasti abielus, soovitavalt pidi neil olema ka lihaseid lapsi.
Tugevaid meestevahelisi suhteid peeti koguni riikliku julgeoleku garantiiks. Platoni mõtte kohaselt peavad barbarid homoseksuaalsust häbiväärseks, sest nad on despoodid, demokraatia põhineb aga jäägitul sõprusel ja füüsilisel ühtsusel. Kreeka sõjaväes heitlesid kallimad külg-külje kõrval vaenlase vastu, sest kallima kohalolek lisas võitlustahet. See praktika on kristalselt jäädvustatud müütilises loos Trooja sõja kangelasest Achilleusest, keda lahingutes saatis ta ustav kilbikandja ning armastatu Patroklos. Ihuline ramm rajanes teadagi vaimsel väel, mis sisaldas ka sugulist erutust ja mille alused pandigi paika gümnaasiumis.
Tänapäeval on homoseksuaalsus üle aegade ulatuva piibelliku mõju tõttu endiselt tabuteema. Meestevahelist kiindumust peetakse naeruväärseks, vastikuks või suisa võimatuks. Vähe sellest – mees ei tohi isegi teise mehe kehailu kiita. Kes söandab ilusa silmapaari või ümara biitsepsi suunas komplimendi poetada, polegi õige isane. Oh häbi! Kuid mõtteviisidki loksuvad aastatuhandete rahututel lainetel sinna-tänna. Ehkki meheks olemise tingimused on ajas teisenenud, ei saa Erose salalikku väge kaotada. Ta püsib ka Suure Tabu kiuste.
Samal teemal:
