USA vabariiklaste partei presidendikandidaat Mitt Romney on silma paistnud ennekõike oma usulise kuuluvusega. Eelmised valimised näitasid, et Ameerika oli valmis hääletama mulati poolt, kuid kas Ameerika on valmis ka selleks, et Valgesse Majja kolib mormoon? Seni on ameeriklased eelistanud igat sorti protestante, nende seas baptiste ja presbüterlasi, väikest erandit esindab vaid katoliiklasest Kennedy. Mormoone ei peeta enamasti kristlasteks ning ristiusulembeses Ameerikas võib see saada Romneyle suurimaks komistuskiviks. Ometi näib, et just usu- ja moraaliküsimustes leiab Romney punkte, milles Obamale selgelt vastanduda. Mõned kuud tagasi põrutas Romney ühel vabariiklaste presidendikandidaatide debatil, et Obama ohustab Ameerika usuvabadust. Atlandi taga kõlab taoline väljaütlemine tõsise süüdistusena.
Ajaloolise traditsiooni poolest peetakse Ameerika Ühendriike täiusliku usuvabaduse kantsiks. Paavst Johannes Paulus II nimetas usulist sallivust koguni „üheks Ameerika demokraatia kultuuriliseks nurgakiviks“. Idee täielikult ilmalikust valitsusest või poliitilisest elust on USA-s olnud pikka aega mõeldamatu.
20. sajandi teisel poolel hakati aga avalikkuses kaebama, et Ülemkohtu otsused kitsendavad religiooni mõju ning tõrjuvad usuküsimused avalikult tasandilt eemale. Juuraprofessor Stephen Carter kirjutas näiteks 1993. a ilmunud raamatus „Uskmatuse kultuur“, et Ameerika seadused käsitlevad religiooni pelgalt hobina nagu oleks see „midagi tähtsusetut ja ebasobiv tegevus intelligentsetele täiskasvanutele“.
Õigusteadlase Richard S. Myersi järgi tähendab religiooni privatiseerumine usu käsitlemist isikliku elu nähtusena, mis ei peaks mängima rolli avalikus elus. Eelkõige puudutab see religioosseid ametiasutusi, usutegelasi ja religioonipõhiseid moraalipõhimõtteid. Pinge avaliku religioosse arvamuse ning ilmaliku seadustiku vahel on tugevalt protestantlikule pinnale rajatud Ameerika ühiskonnas lihtne tekkima.
Keerukamad sõlmed, mida kohtuorganid on sunnitud lahti harutama, seonduvad avaliku moraali probleemiga. Abort, eutanaasia, homoseksuaalsed suhted ja samasooliste abielud kuuluvad selliste teemade sekka, mida Ameerika kohtud väga ettevaatlikult käsitlevad.
Üheks vigurlikuks näiteks on Missouri osariigi abordivastane seadus, mille järgi peaks sündimata lapsel olema samad õigused, mis kõigil teistel, sest elu algab seaduse autorite väitel ei varem ega hiljem kui viljastumise hetkel. Kohus leidis seevastu, et pole ainsatki ilmalikku seadust, mis sätestaks, et elu algab just munaraku viljastamisest, mistõttu on Missouri õigusakt põhiseadusega vastuolus.
Mõningatel juhtudel on kohtud pidanud arutama, kas homoseksuaalid võivad olla skautide juhid. Sellistes kaasustes pole kohtukulli nokast seni eitavat vastust pudenenud. Otsuste põhjendused kõlavad sarnaselt: homode ühiskonnast eemaletõrjumise põhjuseks on pelgalt usuliste juurtega eelarvamused.
Ehkki mitmed kohtunikud rõhutavad, et seadusandlus peaks põhinema ilmalikul ratsionalismil, see tähendab üksnes kainel mõistusel, ei saa Ülemkohtu ametliku avalduse kohaselt moraalset seisukohta käsitleda religioossena ainult seetõttu, et see võib ühtida ka mõne religioosse organisatsiooni veendumustega. Igat juhtumit tuleb vaadelda eraldi ning kaaluda nii inimese kui ühiskonna huvidest lähtuvalt. Samas arutletakse pidevalt selle üle, kui palju on põhiseaduslikes õigusaktides ruumi moraalsele relativismile.
Myers peab positiivseks tooniks praegust olukorda, kus religiooni ei käsitleta kohtuotsustes ebaratsionaalse ja tülika tegurina nagu mõned aastakümned varem. Näiteks toob ta USA-s selle sajandi algul tõstatatud arutelu teemal, kas ja kuidas esitleda avalikult usulisi sümboleid. See puudutas ka erinevate ühendriikide ametlikke motosid ja eeskätt ameerika rahvuslikku lipukirja „In God We Trust“. Ehkki üldiselt arvatakse, et riigi moto on osa kultuurilisest traditsioonist ega ohusta usuvabadust, siis föderaalkohus leidis, et Ohio moto „With God All Things Are Possible“ ei vasta konstitutsioonilistele põhimõtetele, sest viitab liiga üheselt ristiusule. Ülemkohus ei ole aga nii drastilistele otsustele alla kirjutanud.
Privatiseerimise tees hakkab seega Ameerika Ülemkohtus mõju kaotama ning osaliselt on tegemist vastutulekuga kristlastele, kes leiavad, et Jumala kadumisega ühiskondlikult tasandilt kaob ka humaansus ja elu ei peeta enam pühaks. Samas on Ülemkohus selgelt kuulutanud, et valitsus peab olema täiesti erapooletu nii erinevate religioonide kui mitteusklike suhtes.
Richard S. Myers arvab, et võitlus religiooni privatiseerimise pooldajate ja vastaste vahel on tegelikult kultuuriline võitlus. Myers ise on selgelt nende poolel, kes leiavad, et religioonil peaks olema avalikus elus olulisem roll, sest vastasel juhul satub ohtu ühiskonna moraalne tasakaal.
Obama ja Romney piikide ristamine, mille käigus tuleb istuval presidendil veenvalt põhjendada ka pisut tormakalt väljendatud toetust homoabieludele, ootab alles ees. Eks siis jumal koostöös ameerika rahvaga otsusta, kelle südames voolab rohkem kõlbelist verd.
