Paistab, et Emakeele selts on kõige mõjukam ja ühtlasi despootlikem selts Eestis. Hiljuti vastu võetud keeleuuendused panid vabariigi kihama ning algasid arutelud selle üle, mida võiks õigekirja reeglistikus veel kohendada ja kellel on ikkagi õigus ametlikku keelenormi kehtestada. Küllap lisab peatselt avaldatav ÕS-i värskeim versioon arutlustele hoogu juurdegi. Võibolla ja mistahes vajasid kahtlemata „legaliseerimist“. Pisikesed tühikud ning lühikesed sidekriipsud külvavad tihtilugu hirmsat pahandust, õrn liberaalsus teeb aga kirjutava inimese elu kergemaks.
Hoopis enam tekitab küsimärke (õhku, mitte paberile) otsus loobuda ajaloosündmuste nimetamisel suurest algustähest. Jah, meil pole ametlikku ajalookirjutust, mis nõuaks suurustlemist, kuid ometigi on võõristav kirjutada näiteks: „Lembitu langes muistse vabadusvõitluse ühes rängemas tapluses – madisepäeva lahingus.“ Või: „27. novembril 1918 otsustas Ajutine Valitsus astuda vastu Vene vägedele ning sellega sai alguse vabadussõda.“ Väike algustäht oluliste sõdade või lahingute nimes justkui kahandab toodud ohvrite väärtust. Pealegi – kui mina veel koolis käisin, öeldi tahvli eest, et nimed kirjutatakse suure algustähega, väikese tähega kirjutame nimetused. Kas vabadussõda on nüüd sõja nimetus? Vist küll... Suur algustäht peaks olema preemia mõjukale sündmusele ja selles osalenud inimestele, olgu nad kangelased või kaotajad.
Tekstist ei ole võimalik alati üheselt aru saada, kui räägitakse lihtsalt jäälahingust, pärtliööst, verisest pühapäevast, talvesõjast, juulirevolutsioonist või suurest paugust. Päris keeruliseks läheb, kui jutuks tuleb „lahing Britannia pärast“ (ei ole sama, mis Britannia lahing). Nõndanimetatud piiripealsed juhtumid – araabia kevad, külm sõda, anšluss ja laulev revolutsioon – võiks lõdva randmega kirjutada hoopis nii: Araabia Kevad, Külm sõda, Anšluss, Laulev revolutsioon… Vikipeedia toimetajad pole praegu igatahes uue moega kaasa tormanud ja vabadussõda on endiselt Vabadussõda. Näib uhkemalt, eks ole?
Muide, siinkohal oleks paslik teha üks ettepanek: nimest tuletatud kalendritähtpäevad võiks edaspidi kirjutada suure algustähega. Kooliõpilased armastavad oma kontrolltöödes ja kirjandites ikka kirjutada Jaanipäeva kõrgest lõkkest ning ägedast Jüriöö jooksust. Tulgu emakeelt valvavad seltsid-instituudid neile vastu! Siis ehk algab aega, mil võib taas südamerahus kirjutada ka Pärtliöö veresaunast ja Madisepäeva lahingust.
