Niipea, kui kõikvõimas päike asub kõledaid paepaljandikke UV-kiirtega pommitama, kõrvaldavad põhjamaalased ihult üleliigse rõivakoorma. Siin-seal luidetel sirutatakse luikvalged jäsemed pikalt välja ning suvemõnud võivad alata. Nõnda, nagu küpsevad grillirestil vorstikesed, küpsevad õndsa päikeseratta all suvitajad.
Vahemereline jume on tsiviliseerituse märk. Toores lihakäntsakas kuulub metsiku looduse valda, ta ei kõlba süüa. Lõõmava tule ehk maagiliselt puhastava elemendi abil töödeldud liha on „kultuuristatud“, sellisena asetub ta tsivilisatsiooni ja sobib suhupistmiseks. Ka päevitamine on kultuuristav tegevus. Valgenahalisus näib ebanormaalsena, haiglaslikuna. Tervisest pakatav inimene peab olema jumekas, kergelt rusketes ja pruunides toonides. Kultuursema väljanägemise nimel lähevad käiku kõikvõimalikud abinõud: nii pruunistavad kreemid, talvised lõunamaareisid kui ka see väikekodanlik imeseadeldis, mis nahaarstides sügavat ahastust tekitab – solaarium.
Päikest pole alati sel viisil kummardatud. Enne Esimest maailmasõda seostati päevitunud nahka matslusega. Laiaäärelised kübarad, kindad ja päevavari olid pikka aega kõrgemast klassist naiste kohustuslike aksessuaaride nimekirjas. Päikesest hoiduti nagu kuradist. Sõja järel kasvas aga nähtavalt allergia sinivereliste ja kogu aristokraatia vastu, uueks ideaaliks kujunes peaaegu märkamatult keskklassi kultuur. Samas tõusis au sisse kerge talupoeglikkus. Kes oli päevitunud, see oli ka tööd teinud, ta polnud vaid siidipatjadel lamanud ja (sõna otseses mõttes) oma nahka hoidnud. Igaühel ei olnud siis ega ole ka praegu õnne otse päikese all leiba teenida, seega tuli välja mõelda teine moodus, kuidas kultuursemat palet omandada. Väljapääsuks said rannad. Mis olekski lihtsam, kui liivale pikali viskuda ja peaaegu iseenesest kultuuristuda?
Rand on muutunud järk-järgult vabaduse oaasiks, kus ei kehti samad sündsusreeglid, mis mujal. Klassikaline liivarand paistab ebahariliku paigana. Tegemist on avaliku alaga, kus võib ilma igasuguse häbitundeta poolpaljalt (nudistide rannas muidugi täiesti paljalt) ringi lipata. Rand vabastas inimesed kristlike sajanditega juurdunud moraalikammitsatest, mis sundisid ihu kui piinlikku objekti võõra pilgu eest varjama. Teise maailmasõja eel mähkisid naised oma rinnad kõvasti kinni ning mõned mehed kandsid uhkelt supeltrikood, kuid sõjakõmina vaibudes kadusid needki trendid. Saabus bikiinide ja speedo’de aeg.
Ameerika filmitööstus lohiseb veel traditsioonide lõa otsas: endiselt leidub võtteplatse, kus mehed jumestatakse kuldpruuniks, naised seevastu puuderdatakse lumivalgekesteks. Ehk tahetakse sellega näidata teatud naistegelaste süütust ja puhtust – tugevad kangelannad ja naissoost pahategijad satuvad harva ekraanile näost kaametena.
Väljaspool kinolina pole neitsilikkus moes. Lumivalgekese õrn pale räägib tänapäeva inimesele pigem ebaküpsusest. Nii vaimselt kui füüsiliselt jõuline, ettevõtlik ja iseseisev kodanik on praegu kehtiva ühiskondliku värvikoodeksi järgi ennekõike pruunikas ning rõivastumisstiili valides peab loomulikult hoolitsema ka selle eest, et õige toon selgelt välja paistaks.
