Nii olevat ohanud üks vanamutt, kes jäi pühapäevasel jumalateenistusel orelist kolm salmi maha. Nagu igas naljandis, peitub siingi terake tõtt. Ajaga on ütlemata keeruline kaasas käia, kui tehnika pöörase kiirusega täieneb, tarkvaraprogrammid lakkamatult uuenevad ja suhtluskanalid killustuvad. „Progress“ ja „innovaatilisus“ võivad olla ju üdini positiivse tähendusega mõisted, kuid kas mõte jõuab tehnikale järele? Muutuste tihedas tuisus kipuvad hägustuma inimlikud põhiväärtused – need vaimu turgutavad tarkused, mida põlvest-põlve edasi antud. Kuidas muudab digiajastu inimese arusaama iseendast ning oma kohast siin hiiglasliku Päikese-nimelise elektripirni all?
Virtuaalmaailma mõjusid uuriv psühholoog John Black kirjutas 1985. aastal: „Meie lapselapsed leiavad, et ühiskonnas on lihtne hakkama saada ilma raamatuteta, kuid on võimatu toime tulla ilma arvutita.“ Neid sõnu ümbritseb prohvetlik aura, kui võtta arvesse, et kaheksakümnendate keskel võis personaalarvuti leida vaid igast kümnendast inglise majapidamisest. Mobiil ja sülearvuti pole enam tehnilised vidinad, vaid kromanjoonlase uued kehaosad. Internetist on saanud inimese kuues meel. Sellist evolutsiooni ei osanud papa Darwingi ette näha!
Inimesed on endiselt uudishimulikud sarnaselt meie kaugetele esivanematele, kes ronisid puu otsast alla ja tahtsid kibedasti teada, mida kõike leidub silmapiiri taga. Jah, nüüdki tahetakse teada, kuid alati ei taheta tunda. Tihtilugu unub, et tunded, need mõõdetamatud ja programmeerimatud sähvatused kusagil teadvuses, eristavadki inimest masinast. Võtke inimeselt võime ennast tunda, kaasa tunda, valu ning rõõmu tunda – ja ta moondub psühhopaadilikuks Frankensteini koletiseks.
Hiljuti teisele poole Linnuteed rännanud ulmemeister Ray Bradbury teatas juba eelmise sajandi keskpaiku: täitke inimese pea tohutu hulga faktidega ja ta tunneb ennast võitmatuna. Veelgi enam: ta tunneb, et ta mõtleb! Aga kas ta tunneb end rohkem inimesena?
150 aasta eest polnud telefoni, kuid inimesed said kõik jutud ära räägitud. 80 aasta eest polnud telerit, kuid selletagi leiti meeldivaid ajaviitevõimalusi. 25 aastat tagasi polnud üleilmset netti, Facebook’i, blogisid ega miljoneid pornosaite – ja maakera pöörles ikkagi! Kas homo sapiens teiseneb drastilise kärmusega liigiks nimega apparatus stupidus?
Kuid ei! Ürgseid instinkte nii lihtsalt läbi ei lõigata. Kui soojust kogunud meri loksub sama sõbralikult nagu vaaraode ajal, kui rohetavad puukroonid õõtsuvad sama tüünelt nagu Aleksander Suure lapsepõlves ja vastnopitud maasikad maitsevad sama magusalt nagu Prantsuse revolutsiooni päevil, tõmbab robotki juhtme seinast ning astub inimesena suve nautima. Tunnete vastu ju kah ei saa.
