Suur nelik on selgunud. Saksamaa, Portugali, Hispaania ja Itaalia mehed kuuluvad tänavuste vutisellide paremikku. Pindala ja rahvaarvu poolest liigitub vaid Portugal, Pürenee äärel seisev üksiklane, keskmike hulka. Milles seisneb varem EM-i hõbedale ja kaks korda MM-i poolfinaali sõudnud ibeerlaste säärane edu? Esiteks määrab turniiride stsenaariumi muidugi loos, kuid puhtalt Fortuuna armust ei jõua keegi tippu. Meeskonna ühtsus, mängijate füüsiline tase, palli valdamise võime ja treeneri taktika on samuti olulised võiduretsepti koostisosad, ent neistki alati ei piisa. Ka esindustiimi ülalhoidev tugistruktuur rahvusliku jalgpalliliidu kujul ei ole ainumõeldavaks kuldseks sillutiseks edule. Ehkki jalgpall võiks olla koostöö sünonüüm, teostatakse ühised sihid isiklike ambitsioonide ja oskuste kaudu. Meeskonna iseloom koosneb üksikute mängijate iseloomudest, eduloo alusmüür laotakse mitmetest vastandlikest elulugudest.
Jalgpall on portugallaste rahvuslik spordiala, olümpiamedalite ja tennisekarikate nimel higi ei valata. Venib portugali põnn rohuliblest pikemaks – ja juba jääb talle miskit ümmargust varba ette. Ligemale poole sajandi jooksul on Portugalis küpsenud maailma parimad pallivirtuoosid. Palun väga: Eusébio, Pauleta, Luis Figo, Cristiano Ronaldo… Mis seob neid peale puna-rohelise lipu? Oletatavasti sügav isiklik motivatsioon, soov end tõestada. Kuuekümnendate aastate vutijumal Eusébio sirgus õige armetutes oludes. Poisipõlves polnud tal korralikke jalavarjegi, koolitarkust õnnestus tal koguda väga napilt. Luis Figo ja Cristiano Ronaldo pärinevad töölisklassi perest. Piibellik lugu vaese mehe utetallest paistab seega endiselt kehtivat. Jõukus pärsib kiusatust edasi pürgida. Kel elu niigi mõnus nagu mesilasel pärnaõie peal, ei tunne ka vajadust pingutada. Kellele vähe antud, peab enama saavutamise nimel võitlema.
Prantslaste, inglaste ja hollandlaste rahvuskoondisse kuuluvad tippklubides leiba teenivad pallihundid, kes suudavad hooaja vältel lüüa ahhetamapanevalt palju kauneid väravaid. Sõpruskohtumistel ja suurturniiridel mängitakse rahva eest, sageli klubikaaslaste vastu. Eks sellistes vastasseisudes saa tihtilugu otsustavaks mängija vaimne vorm. Kas multi-kulti riikide hästimakstud pallurid leiavad üleüldse mahti mõelda isamaalistele ideaalidele? Kahtlane… Portugallaste südi esinemine erinevates lahingutes, nii suurte kui väikeste konkurentide vastu, peegeldab aga kahtlemata nende tugevat mentaliteeti, rahvuslikku uhkustunnet. Turniiri alustatakse ikka tasa ja targu, pisut häbelikult, mõnikord kaotusega, seekord jõuti isegi EM-i 16 vägevama sekka play-off’i tagaukse kaudu – kuid kui lõunamaised emotsioonid kontrolli alla saadakse, läheb juba lõbusamalt. Mitte ainult väike inimene ei pea ennast tõestama, vaid ka väike rahvas. Seda kinnitab teiste seas tšehhide, horvaatide ja kreeklaste tragidus.
Aga kapten Cristiano? Kas tema rolli meeskonna kooshingamise tagamisel pole alahinnatud? Sakslastel ja itaallastel puudub praegu säärane staar (ja kõmulehtede lemmikpoiss) nagu Cristiano Ronaldo. Õigupoolest on ta vaid eredaim täht Portugali plejaadides. Magnet, mis tõmbab rohelisel murul rassivate atleetide ponnistusi uudistama ka need, kes muidu vutist ei hooligi. Tema meisterlikud pallitrikid ja ülevoolav emotsionaalsus võivad ju pealtvaatajate meelt lahutada, kuid ühtlasi on ta tõestanud, et jalgpall ei ole pelgalt süütu mäng, siin heideldakse väga kõrgete panuste peale. Need kuumad pettumuspisarad, mida Cristiano Ronaldo 19-aastase noormehena kodusel turniiril hõbemedalit (!) kaela saades valas, liigutasid paljusid. Ta ei suutnud kordagi palli väravasse põrutada. Ta oli kodumaad alt vedanud.
