Rändame alustuseks 7.-8. sajandi Guatemalasse. Vägev maia kuningas Hasaw Chan K’awil oli murest muserdatud, kui jaaguarikujulised surmavaimud tema noore abikaasa hinge jäädavalt röövisid. Ta lasi naisele püstitada uhke püramiidja hauatempli. Igal kevadisel ja sügisesel pööripäeval tõuseb päike kuninga templi tagant, nõnda et selle vari embab täpselt kuninganna hauda. Sel moel hõõgub nende armutuli pikkade sajandite kiuste edasi.
Tuhatkond aastat hiljem juhtus teisel pool maakera, Kirde-Indias, sarnane lugu: Šahh Džahan käskis ehitada oma kolmanda naise Mumtaz Mahali mälestuseks kõige kaunima palee, mida eales nähtud. Valgest marmorist, mäekristallist ja paljudest erinevatest vääriskividest Taj Mahali käiakse endiselt imetlemas kui hämmastavat arhitektuurilist meistriteost ning ülistust surma võitvale armastusele.
Valgustaja Voltaire pidi oma igihaljaid lokke keerutades möönma, et tema küll täpselt ei tea, kus asuvad armastuse juured. „On olemas tuhat meelepetet, mida kõike nimetatakse armastuseks,“ kirjutas ta „Filosoofilises sõnaraamatus“. Tark mees hoidub noist asjust, mis tal üle mõistuse käivad. Ometi on armastust akadeemiliselt pooleltki uurida ja mõtestada püütud, ehk piisab, kui nimetada vaid mõnda julget pealehakkajat: Helen Fisher, Erich Fromm, Fritz Riemann, Walter Trobisch, John Alan Lee. Öeldakse, et armastus kahe inimese vahel on tõeline vaid siis, kui armastatakse nii iseennast kui teisi enda ümber. Juurde lisatakse, et armutäius sisaldab hingelist, ihulist ja mõistuslikku kiindumust. Apostel Paulus kiidab armastust esimeses kirjas korintlastele väga ohtrasõnaliselt, andes mõista, et ilma armastuseta pole lihtsurelik tuhkagi väärt. Jah, Temast on üüratult palju kõneldud, luuletatud, kirjutatud, maalidele ja filmilindile jäädvustatud, kuid… on ta ikka olemas?
Mõned ürginstinkte usaldavad „suhtespetsid“ leiavad, et see, mida naiivselt armastuseks peetakse, on kõigest poeesiaga maskeeritud suguiha. Paljud lihtsalt ei taha tunnistada, kui tugevalt loomalik lihahimu neid tegelikult mõjutab. Selle varjamiseks hakatakse romantilist roosamannat kokku keerama. „Mu kõhus lendavad liblikad!“ – see on üks viis, kuidas ilusasti öelda, et serotoniini ja suguhormooni tase organismis on seksuaalse erutuse tõttu tõusnud. Tähendab, Voltaire pani täppi. Kõhtu kolinud liblikad on vaid üks tuhandest meelepettest. Ka sumedad kuuvalged ööd, roosi siidsed kroonlehed ja küünlavalgus kuuluvad suguiha siivsa maskeeringu hulka. Füüsiline armastus on hõlpsalt tõestatav, vereproovide ja ajulaineuuringutega kinnitatav. Kuid hingeline armastus ei allu teaduslikele meetoditele. Ülim armastus nõuab usku.
Naised usuvad armastusse rohkem kui mehed. Juba tol kaugel ajal, kui ühed koopas kükitasid ja teised mammuteid jahtisid, tunnetas meessugu maailma pigem füüsiliselt, selgelt viie meelega. Naistele jäi meel number kuus – intuitsioon ja sellega kokkulaulatatud hingejõud. Vabandage mu jõhkrat üldistust, kuid sageli paistab, et samal ajal kui seitse meest kümnest võrdsustab armastuse seksiga (või vähemalt erootilise naudinguga), õhkab naise hing ikka romantika järele. Ei romantiline, jumaldav ega neurootiline armastus kuulu mehe jaoks mõistetavate nähtuste hulka. Mehe silmis on armastus eristamatu UFO-dest ja kummitustest. Ta ei leia kosutust mitte lille-, vaid leivalõhnast. Naise armastus väljendub paljudele meestele kaetud lauas ja pestud särgis. Rääkimata juba eelmainitud voodimõnudest. Käest kinni on ju tore jalutada, suudelda ka – see aga tähendab kõigest möödapääsmatut soojendust kiremängule.
Ent Hasaw Chan K’awil ja Šahh Džahan poleks oma kallimaid imetlusväärsete ehitistega meeles pidanud, kui nad poleks uskunud hingelisse armastusse, millel on võime kesta igavesti ja vahest paar päeva kauemgi. Mehe armastus ei pruugi olla vähem tõeline kui naise oma. Armastus taotleb surematust, korda ja ilu – need omadused peegelduvad selgelt Taj Mahalis ja Guatemala pööripäevatemplis. Iga mees ei saa raiuda oma tundeid valgesse marmorisse, kuid ta võib neid näidata pisikeste argiste kallimale suunatud tähelepanuavalduste kaudu, sest armastus on haruldane varandus, mida peab tükkhaaval edasi kinkima ja päev-päevalt investeerima, et ta igavikulist kasumit teeniks. Kõrgeima taseme armastus, olgu ta nii üürike kui tahes, muudab inimest, tema mõtlemist ja elusihti. Vahel toob ta ekstaatilist rõõmu ja tüünet hingerahu, vahel ka muret, armukadedust ja meelekibedust. Usk sisaldab alati riski, ei ole ka armastuseusk erandiks.
Kas armastus pole mitte soov hoolida – luua ja säilitada kõike seda ilusat, mis hallid argipäevad elamisväärseks muudab? Jah, vastaksin mina. Jah! Kes hoolib, see ei hävita. Ka orhideesid kastetakse ja väetatakse, et nad ikka õisi näitaksid. Armastus töö, isamaa, lähedaste – ja selle kõige-kõige kallima eluseltsilise vastu algab iseendast, oma tahtest muutuda paremaks ning vaigistamatust kiusatusest luua, jätta endast jälg universumi tähetolmu. Olgu loominguks lapsed, laulud või lillepeenrad – kaunimad neist sünnivad puhtast armastusest.
