Mulle ei meeldi habet ajada. Mingil tumedal põhjusel hakkasin mõtlema, et just selle lausega võiks alustada üht tulevast raamatut. Säärane ulakas mõte langes pähe juba aastaid tagasi ja leidis ajust pehme vaokese, kus idaneda. Nõnda sibasingi mõnda aega selle pikajuurelise kinnismõttega ringi, vähimagi aimduseta, mis jutt sinna tühise lausejupi otsa võiks tekkida.
Tõttöelda plaanisin kunagi kirjutada loo Tartu särisevast noorusest, stiilipuhta tudengiromaani, umbes nagu „Jäälätted“. Ainest selleks puistas vana Elu ise mitme kamalu ja kibuga ette. Noki ainult kullaterad välja ning istuta raamatusse! Pärast „Kaljude ja kameeleonide“ valmisnikerdamist tuli tegeleda kõiksugu vaimu kurnavate sehkendustega, mistõttu jäi mu pisike ilukirjanduse vabrik ligi pooleks aastaks seisma. Alles vastu 2009. aasta jaanipäeva sain mahti maha istuda ja mõningad mõtted sirgeks siluda. Siis, esimesi visandeid ja katkendeid paberile jättes, oli juba selge, et Tartu vaimurikas miljöö pälvib raamatus küll väärt kõrvalrolli, kuid tudengiromaani ei sünni. Pigem üks armastusjutt, korraga nii klassikaline kui ootamatu, tükati suhkrune ja tükati soolakas.
Silmade ees lahtirullunud linale kerkisid üksteise järel inimesed – tuttavad ja võõrad. Nõudsid, et neist kirjutataks. Sisemuses tärganud kripeldused ei andnud rahuraasugi. Minu eluteega oli lühikese aja jooksul ristunud mitmeid teisi eluradu. Neil uitas häid hingi, kes minuga koos oma rännakut jätkasid. Nad sammusid saabastes, milles mina polnud iial käinud. Nad vestsid lugusid, millelaadseid ma polnud eales kuulnud. Üks noist lugudest, selline kibedamat sorti, oligi vedruks, mis lennutas mu kirjutuslaua taha, kus valmis raamat armastuse ja aususe lahutamatust liidust. Raamat poisist, kes armastab… aga mitte nii, nagu teised.
Iga loominguline lend, olgu see kõrge või madal, annab võimaluse heita maailmale sutike teistsugune pilk. Tihti sunnib kaval õhuvool tegema ettekavatsemata saltosid, mõned neist tulevad aga üsna lõbusad. Nõnda juhtuski, et habemeajamisest sai raamatus peaaegu rituaalne tegevus. Sellega seoses oli mugav juttu teha mehelikkusest, noore mehe enesemääratlusest ja tema emotsionaalsest segadusest sotsiaalsete soorollide ahelais. Kui mees tunneb teise mehe vastu midagi… midagi… noh, väga erilist, suurt ja tähtsat – midagi sellist, mis ta südametombu pekslema paneb, ta jalust nõrgaks võtab ja meele ühtaegu nii mõnusalt magusaks kui talumatult valulikuks muudab, siis… on ta ikka õige mees?
Kunagi ennemuiste – siis, kui inimesed veel libahunti jooksid ja päikeserebu ümber lapiku maa tiirutas – arvasin minagi, et samasooliste vahele siginenud armutulukesed on väga haruldane nähtus. See oli kõige suurem viga, mida raamatut kirjutama asudes tegin. Sulejooksutamise kõrvalt uurisin homoseksuaalsuse ajalugu, teemasse puutuvat ilukirjandust ja kunsti, vaatasin läbi vähemalt tosinkond geifilmi, lugesin meediasse poetatud arvamusavaldusi, sirvisin vikerkaarelippudega ehitud netilehekülgi, vestlesin asjatundjatega, tuhnisin ja tustisin. Kolme sõnaga: sain kõvasti targemaks. Loole punkti pannes pidin tunnistama, et homoseksuaalsus pole midagi erilist, see on nii tavaline, nii loomulik – kuulge, millest siin üldse kõnelda?! Kuid mõningatest asjadest tuleb ikkagi kõnelda, päris otsekoheselt ja häbitundeta.
Meie seas on inimesi, kes näivad elavat paradiisis. Neil on justkui kõik olemas, kuid puudub üks tähtis ja müstiline X, mingi kübe või killuke, mida õieti sõnadessegi panna ei oska, kuid milleta ka elada ei saa. Lihtsalt ei saa ja kõik! Sellele mõeldes turgatas pähe kiuslik küsimus: „Miks päike ei paista paradiisi?“ Gert paistab õnneliku noormehena, sente pole ta kunagi lugema pidanud. Ometi koormavad teda tõsised hingevaevad, vastuseta jäänud küsimused möödanikust. Segastele mälestustele pakuvad palsamlikku leevendust eredad unistused. Aga kuidas need tegelikkuseks pöörata, kui tema ümber keerleb lõputu maskiball, kus keegi pole päris siiras? Kas võtta see risk ja heita mask maha, näidata iseennast, oma tõelist olemust? Gert on veendunud, et tema sees tormlevad hinged saavad rahu ainult teise mehe sitkete käte vahel. Ta leiab mehe, kellest hoolida, teadmata, millise ootamatu pöörde see tema kopitavasse ellu toob. Mõistuse ja tunnete duellid ei jää kunagi viiki. Seekord peab mõistus alistuma.
Eitamata seda, et Gerdi ja minu soontes voolab promillike sarnast seerumit, olen pikalt kõhelnud, kas nii naiivset või lausa sõgedalt idealistlikku inimest saab üldse olemas olla. Palun väga – Gert usub igavesse armastusse (täielik idioot!), tahab jääda igas olukorras ausaks (nagu imbetsill!) ning on valmis loobuma ühe nipsuga kogu maisest varast, sealhulgas mersudest ja iPodidest, hingeliste hüvede nimel. (Skiso!? Kutsuge kiirabi!) Kuid kas noorukile, kel emapiima maik veel suus, polegi enam naiivsusest krudisevad ideaalid lubatud? See, kes silmad pilvede poole hoiab, näeb ja märkab ikka rohkem kui too, kes kopikaid otsides ainult jalge ette vahib. Ilma idealistideta oleks maakera juba ammu mudamülkaks trambitud.
Raamatu reklaamteksti põhjal võib jääda mulje, nagu üritaks ma skandaalifanfaaride saatel paljastada Taaralinna põrandaaluse homoliikumise, mis on ajanud oma patused haarmed kõikjale – isegi lugupeetud rahvusülikooli sammaste vahele. Oh ei! Ilma paanikata, palun. Ma ei kirjutanud seda raamatut kunstilistel ega meelelahutuslikel eesmärkidel, ei eputamiseks ega provotseerimiseks. Mulle lihtsalt tundub, et taolist raamatut oli väga vaja. Kellelegi. Kusagil. Miskipärast. Ühtedele lohutuseks ja teistele lepituseks. Kes otsib siit roppust, pornot või vägivalda, peab pettuma. Ei valata siin tsisternide kaupa verd ega spermat (ainult mõni milliliitrike seda ja teist), kedagi maha ei lööda ning põlema ei pisteta. Kes tahaks aga vaadata ilma ja inimesi ühe toreda nooruki silmade läbi, võtku raamat julgelt pihku. Loodetavasti saab ta osa samasugusest lihtsate asjade keskelt tärganud rõõmutulvast, millest jutustajagi.
Kui kirjutatust kriitiline pilk üle lasta, tuleb möönda, et „Päikseta paradiis“ ei kõlbakski kandma homoromaani silti. Õigupoolest on see lugu kiirelt sulama kippuvast noorusest, ränkraskest üksindusest, õpitud abitusest ja õpitavast õnnekunstist, iseenda ja kalli hingerahu otsingutest. Lugu unistustest, millest mõni võib osutuda nii vägevaks, et päästab kellegi elunatukese. Ja loomulikult kõneleb see lugu armastusest – tabamatust, püsimatust, vahel salalikust ja etteaimamatust, kuid kahtlemata kogu inimolemust kroonivast armastusest.
Maailma pole vaja ilustada. Piisab vaid, kui murda ümbritsevast mõni tükike ja see esile tõsta. Räägitakse küll sellest, mis on vaataja silmades ja tollest, mida ei maksa patta panna, kuid ometi peab iga skeptilisimgi irvhammas möönma, et ajaloo tormakast arengust hoolimata on iluideaalid jäänud hämmastavalt püsivaks. Argipäeva karmis rutus, lihtsate tõdede ja valede lõputus ringtantsus, jääb sageli palju kaunist märkamata. Ilu ei kuulu aga Tõe ega Vale hõlma alla. Ta on neist üle.
Hapratiivaline päevapaabusilm langeb siilikübara õhetavale õielehestikule – kas pole see ilus? Lõõmates üle lõunakaare veerenud päikesesõõr vajub videviku saabudes varjulise metsa kaissu ning puhkab seal, ise roosa pilvevahu sisse sulades – kas pole see ilus? Väsinud mees poeb oma kalleima inimese käte vahele ning uinub rahumeeles nagu palverändur kivikastellis, laskmata end segada veidi karedat habet kogunud lõuast, mis head-ööd-suudluse käigus ta õlga riivab – oh taevas, sa põrgu! Kas pole see siis ilus?!
