Mihkel on surnud ehk igal oinal oma pidupäev

Vanarahva jaoks tähendas mihklipäev olulist punkti aastaringis. Mihklipäev või kasupäev, nagu maausulised seda nimetavad, oli lõikuspüha, pralle ja pruuli aeg. Vaadati üle, mis salve ja sahvrisse sai kogutud, tehti käkke ja kakke, lõõritati leelot ja trambiti tantsida. Suilised pääsesid sel päeval kohustustest priiks ning karjased asusid kooliminekuks viisakamaid pastlaid vuhkima. Oinastel polnud enam pikka pidu, küll aga inimestel. Mihklipäevast algas vanarahva pulmahooaeg, sest kes too ikke nõnna ullike on, et kibedal tööajal hakkab tanu alla kippuma!

Peaingel Miikaeli järgi nime saanud tähtpäeva on pühitsetud suurte pidudega mitmel pool Õhtumaades. Mingil määral seostub mihklipäev sügisese pööripäevaga, ühe olulise pöörangu ajaga. Miikael, kelle tiibu katsid taevaste vägede ülemjuhataja pagunid, sai kristliku legendi järgi jagu kõrgist inglist Luciferist, kes upsakuse eest maa peale heideti ja seal enesele saatana sarved kasvatas. Miikael võttis sisse koha inimlike pühakute reas, olles muide ka Eestis üks menukamaid kohapühakuid. Kihelkond Lääne-Eestis kannab ju Mihkli nime, kõnelemata väiksematest küladest ja Miikaeli nimel pühitsetud kirikutest.

Lärmakas praasnik juhatas sisse vaikse hingedeaja. Kuid egas esivanemaidki mihklipäeval viina- või õllesortsust ilma jäetud. On teada, et 17. sajandi lõpus peeti Urvastes mihklipäeval kalmuaias joomingut surnute mälestuseks, mis polnud tol ajal kindlasti mitte juhuslik joodikute temp, vaid taotluslik, süstemaatiline komme, mille levila ulatus peaaegu üle kogu Eesti. Elavad ja surnud moodustasid vanarahva jaoks ühise kogukonna. Surnutega tuli hästi läbi saada, sest nende tegevusest Manala mail sõltus siinne viljasaak ning karjaõnn.

Ühes aegadega muutuvad kombed ja praeguseks on iidne suur pidupäev sootuks unustatud, vaid nimepäevalistel Mihklitel-Mikkudel oleks põhjust toobrit tõsta. Üleüldine linnastumine ja sellest johtuv elulaadi muutus on mihklipäeva traditsiooni hävitanud. Tibusid ei loeta enam sügisel, vaid pigem varasuvel, mil algab puhkuste periood. Jaanipäevgi on kardetavasti säilinud üksnes seetõttu, et see langeb kokku Võidupüha ja koolilõpetustega, kuuludes seega suviste grillipidude sarja. Kellel olekski enam põhjust lõikuspüha pidada, kui isegi sellised delikatessid nagu kurgid ja tomatid, millest me esivanemad ei osanud unistatagi, aasta läbi poelettidel kükitavad? Pisike avatud maailm ei lase rahvuslikel traditsioonidel jätkuda. Praegu me veel ei tea, millised olulised tähtpäevad on saja aasta pärast kasutuks muutunud.

Rändajad

Hiljuti leidis Põlvamaal ühe nurjatu nimega külakeses, sääl vana postitee veeres enesele koha mõtlik-tõtlik rändur, Ihamaru ahasveerus. Skulptor Mati Karmin on kinkinud Eestimaale järjekordse sõnumiga monumendi, mis paigutub vabalt samasse ritta, kus seisavad juba Juri Lotmanile pühendatud omapäraselt sürrealistlik mälestusmärk, Tartu turuhoone kõrval ruigav priske notsu ja mõistagi ajatut nooruslikku armuõndsust põlistavad Suudlevad Tudengid.

Kuid peatugem hetkeks sel postiteel ja vaadakem toda rändavat meest, kel mütsilätu silmil, paun tähtsa korrespondentsiga üle õla ja vägev roigas sammu kinnituseks käes. Keda ta meenutab? Kas pole see mitte toosama Perno Postimees, kes 155 aastat tagasi maarahva eestlasteks teretas? Või hoopis Tartu Toomemäel nukralt palja kirikuskeleti kõrval hetkeks peatunud Kristjan Jaak? Ehk kübeke mõlemast… ja igast inimesest? Eesti kirjanduse silmapaistvad rändajad väärivad jälgimist ja mäletamist. Nipernaadi, kes vürtsitas oma rännuteel kohatud naiste elu magusate muinaslugudega; Ekke Moor, kes pidi pool ilma läbi rändama, et leida iseennast; rahutust südamest liikvele piitsutatud rändurid Ernst Enno luules, kes väsimatult otsivad – ikka kodu, õnne, rahu ja muud hääd, mida elu ju pakkuma peaks (Igavene rändaja). Ja muidugi Juhan Liivi üksiklane, kes tuli linnast. – Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt. Lumesadu. Jalad väsind. Läbi, läbi näljane. Betti Alveri sule alt paisunud tuulelapsed uitavad endiselt ringi, lendavad üle aegade Assamalla, üle Kääpa ja Künnivao. Kõigil neil on oma sõnum, nõnda on nemadki postiteelised.

Hiina vanasõna ütleb, et kõik teed sünnivad kõndimisest. Edasi liikuma peab, lihtsalt peab, sest kes liigub, see püsib elu juures – elu kannul ja kukil. Ühel või teisel põhjusel on ikka rännatud, harva ilma sihita. Sõnum paunas võib olla vahest väga oluline, tulevikku loov kirjasõnake, kuid postivedaja tragöödia seisneb selles, et ta ei saa alati teada, milliseid sõnumeid ta edasi kannab. Me rändame oma teel, punktide A ja B vahel, kaasas tundmatu geneetiline kood, roosale krepile kribatud soovunelmad, pärgamendile maalitud tahteavaldused ja paks patakas koltunud kirju, mille esivanemad meile on kirjutanud. Kellele need kõik lähevad? Eks Toonela ametnikele, küll neil jätkub mahti lugeda ja arutada. Rändaja asi pole pead murda, mida tema kandam väärt on. Hoidku vaid jalg sellel teel, mis tema ette pandud.

Aeg naeratada

Mõtlen mõnikord: kui vana peaks inimene õieti olema, et mitte nukrutseda? Et olla kord juba päris õnnelik. Jäädavalt. Alatiseks. Nii õnnelik, et isegi õnnetus ei tee õnnetuks?

Silvia Rannamaa „Kasuema“

Eesti sajandipikkune filmikultuur ei ole vaatajaile pakkunud just ülearu palju noorsoofilme. Viimasest ajast meenuvad koolide kohustuslikku filmiprogrammi lülitatud „Klass“, mingil määral liigitub samasse žanrisse „Mina olin siin“. Varasemast kultuurkihist leiame veel nii pärleid („Kevade“) kui prahti („Andruse õnn“). Oma aja nägu on nad kõik. „Kevade“ on tõusnud noorsoofilmide põlatud vallast hoopis kõrgemale, üldiselt kasutatakse žanrit kõne alla võttes pigem selliseid sõnu nagu valus, kurb, jõhker, traagiline või suisa rõve.

Värskelt ennistatud ja ETV-s esitletud „Naerata ometi“ kuulub küll valusate, kurbade ja traagiliste kilda, kuid miskit laustülgastavat tänapäevane vaataja sealt enam ei leia. Võib arvata, et kaheksakümnendate keskel, kui see Silvia Rannamaa „Kasuemast“ inspireeritud linalugu rohkelt tähelepanu pälvis, vapustas filmi vägivaldsus paljusid. Lastekodu pesuruumis kaklevad õnnetu saatusega tüdrukud on kahtlemata hoopis häirivam vaatepilt kui Paunvere jõe ääres saksa jõmmidega aatelist taplust pidavad Kentuki poisid.

Polegi vahet, kas lugu hüljatud lastest leiab aset kuuekümnendatel, nagu Rannamaa jutustuses, kaheksakümnendatel või 21. sajandi teisel kümnendil. Probleemid säilivad samal kujul. Kui „Naerata ometi“ valminuks aastal 2012, näeksime ekraanil lihtsalt rohkem verd, ilmselt ka välkuvaid noaterasid, oksendavaid joodikvanemaid ja ohtralt paljast ihu koos ühe pornograafiasse kalduva seksistseeniga Mari ja Robi (või siis Tauri) vahel. Ent Leida Laiuse ja Arvo Iho ühine teos mõjub endiselt kõnekana. Moodsale filmile omaste ekspressiivsete liialduste asemel näeme psühholoogilist pinget. Ja kõik see, mis jääb ütlemata-näitamata, mõjub vägevalt. „Naerata ometi“ andis nõukogude läppunud õhus hääle lastekodu asukatele.

Tänapäeval ei ole enam lastekodusid, nüüd räägitakse ametlikus kõnepruugis asenduskodudest. Suurtest teedest ja suurest kärast eemal seisev Tilsi, kus film üles võeti ning mis praegu püüab pilku moodsa külastaadioniga, milletaolist pole paljudes linnadeski, annab vanemateta lastele endiselt pelgupaika. Ühel või teisel põhjusel orvuks jäänud lapsed otsivad samuti kohta elus, olles sunnitud oma unistusi püüdma ehtsa kodusoojuseta. Raske on mõõta inimese hinges haigutavat lünka, mille on sinna jätnud puuduvad vanemad.

Sageli kujutletakse lastekodulapsi depressiivsete, üksildaste ja äärmiselt tagasihoidlikena. Vahest liigagi sageli. Kuid oma tutvusringkonnast näidet tuues võin öelda, et ka orvuna sirgunud lapsest võib saada õnnelik pereinimene, kes kasvatab järeltulijaid turvalises kodusoojuses, millest ta ise ilma jäi. Inimene, kelle kohta võib häbenemata öelda, et ta on tööalaseltki edukas. Mälestused varakult lahkunud emast ja viinakuradi sarvede otsa sattunud isast ei kao, isegi kui sinikad paranevad ja solvangud ununevad. Leevendavaks palsamiks on siin aga inimlik siirus, hool ja ausus.

„Naerata ometi“ on üks neist filmidest, mille lõppedes tahaks kangesti teada, mis tegelastest edasi saab. Mis võis saada filmi-Marist? Me ei tea sedagi, mis sai raamatu-Kadrist. Hulkur Rasmus Lindgreni samanimelisest raamatust leidis pärast mitmeid seiklusi päris oma kodu. Nõnda jääb üle loota, et ka Mari, Kadri ja tema saatusekaaslased jõuavad viimaks koju.

Midagi naeratusetaolist virvendas sellel hommikul minust läbi, kuigi ma oleksin valust ulguda tahtnud. Armastus äratas selle minus, ja ma tajusin selgesti, kuidas elu hakkas mulle juba oma esimesi teadlikke ülesandeid andma…

Uudishimu teeb õnnelikuks

Võttes ühte lausesse kokku kahe tarmuka koolipapa – Mauruse ja Wikmani – fundamentaalsed tarkused, tasub uue õppeaasta hakul rõõmsalt nentida: eestlane peab õppima nagu hull, sest iga eestlase siht saab olla vaid surematus. Hullumeelset õppimist sellesinase surematuse nimel annab aga mitut moodi korraldada. Loovuse arendamine, individuaalne lähenemine, tugevad põhikoolid, puhtad gümnaasiumid ja õpetaja töö väärtustamine on märksõnad, mis peegeldavad haridusvalla moodsat kurssi. Rääkimata e-koolist ja e-õpikutest. Esmane küsimus polegi vahest see, kuidas 21. sajandi koolis õpetada, vaid mida õpetada ja mida – kahjuks! – õpetamata jätta.

Liiguvad kuuldused, et uude gümnaasiumi õppekavva pole vanadel egiptlastel ja mesopotaamlastel asja. Neile piisab etteastest põhikooli programmis. Kreeklased-roomlased olevat tähtsamad. Kindlasti saab üht-teist kokku tõmmata ka kirjanduses, matemaatikas, füüsikas ja bioloogiaski. Pole aga õpetajat, kes ei laseks end häirida oma valdkonna nudimisest. Kooliuste taga nõuavad tagatipuks sisselaskmist ettevõtlus- ja religiooniõpetus.

Gümnaasiumilõpetaja peab teadma, kust raha tuleb ja kuidas ise äri ajada, kuulutavad majandusteadlased. Selleks, et arendada noortes terveid väärtushinnanguid, kõlbelist ellusuhtumist ja endassesüüvivat filosoofilist mõtteviisi, peab neile õpetama usundilugu, teatavad teoloogid. Õpilastele oleks vaja rohkem arvutiõpet, lisavad infotehnoloogid. Oleks vaja rohkem täppisteadusi, hõikavad insenerid. Oleks vaja riigikaitset ja kodanikukasvatust, arvavad isamaalased. Jah, ühel vaesel hingel, kes tahab ennast intelligentseks vormida, on vaja lõpmatult palju teada, mõista, osata… Kuid kas kool saab seda kindlustada? Lõppude lõpuks peavad moodsas gümnaasiumis õpilased olulisemad valikud iseseisvalt langetama. Nõnda ka tulevases elus.

Üks mu headest õpetajatest, kes tavatses käsitleda oma ainet võrdlemisi vanamoodsas vormis – tuubime ja kordame –, ütles ikka, et õpetaja peaks olema eelkõige teejuht, kes õpilasi käekõrval õigete teadmiste, väärtuste ning eluviisini juhatab. Inimeses endas peab olema uudishimu, tahtmist aina enam ja enam teada. Uudishimu on kütus, mille toel ajumootor üleüldse suriseb. Kui australopiteekused, meie kauged esivanemad, poleks tahtnud näha, mis kõik leidub ja toimub silmapiiri taga, ja kui homo erectus poleks selga sirgu ajanud, et tundmatute sihtide poole teele asuda, kükitaksime endiselt koopas, ilma interneti ja nanotehnoloogiata. Uudishimu, kallid sõbrad! Ainult uudishimu maailma ja elu, iseenda ja ligimese vastu aitab edasi. Viimaks viib see (vaimse) rikkuse, (hea) kuulsuse ja ehk isegi sulaselge õnneni.

Nõnda tuleb välja, et see, milliseid mõttesaadusi õppekavad sisaldavad, pole kah ülemäära tähtis. Kes huvitub ümbritsevast, teab ja mõtleb nagunii. Ta uurib ja mõistab. Kes aga mõistab, see ka hoolib. Kes hoolib, see ei hävita kõike väärtuslikku. Kui jätkuks vaid suure vaimuga õpetajaid, kes suudaksid õpilasi sütitada ja inspireerida, süstida neisse pisi-pisikese uudishimupisiku, mis tooks kasu paljudele. Sest õnnelik on rahvas, kelle seas on rohkem neid, kes tahavad pigem teada kui neid, kes tahavad ainult saada.

Jeesus Kristus Homostaar

Neljasaja aasta eest istus inglise kuningatroonil James I, sügavale ajalukku sööbinud valitseja, kelle kõrgeaulikud kiiksud, nende hulgas omasooiharus, polnud alamate jaoks mingi saladus. Vastupidi, James olevat lausa kelkinud, et ta armastab Buckinghami krahvi „nagu Jeesus armastas Johannest“. James polnud vahest kõige eeskujulikum monarh, kuid piiblit tundis ta hästi ning leidis pühakirja ridade vaheltki tarkuseterakesi põhjendamaks oma ebaharilikke käike. Jeesuse ja tema noorukese lemmikjüngri palav kiindumus on motiiv, mida on sajandeid kasutatud viitena Kristuse sallivale loomule. Euroopa ja Ameerika usklike homoseksuaalide jaoks on Jeesusest kujunenud eelarvamustevaba armastuse võrdkuju – seda nii õrritavas, parajalt iroonilises kui ka täiesti tõsimeelses võtmes.

Jeesus oli juutide seas teisitimõtleja. Ta sõbrustas maksukogujate ja prostituutidega, mistõttu pole raske kujutleda, et ka „mehepilastajad“ ja „lõbupoisid“ võinuks tema kaaskonda kuuluda. Jeesus ütleb Matteuse evangeeliumi kaudu mitmetitõlgendatavad sõnad: „On ju abieluks kõlbmatuid, kes nõnda on sündinud emaihust, ja on kohitsetuid, kes on inimeste kohitsetud, ja on kohitsetuid, kes on ise end taevariigi pärast kohitsenud. Kes suudab taibata, taibaku!“ (Mt 19:12) Homoseksuaalsuse kaitseliinilt vaadatuna tähendaks „abieluks kõlbmatud, kes nõnda sündinud emaihust“ kõiki viljatuid, nende sekka saaks mugavalt liigitada ka omasooiharad – juhul, kui suudame taibata.

Igal juhul võib Uut Testamenti tõlgendada nõnda, et homoseksuaalsus kui nähtus iseeneses pole negatiivne, küll aga tormakad seksuaalsuhted. Mees võib armastada meest ja naine naist ka kristlastena – tõsi, ilma seksita. Abieluväline suguelu on pühakirjas taunitud, kuid armastuse jagamist lausa nõutakse.

Johannese nime kandva evangeeliumi lõpuosast võib lugeda järgmist: „Peetrus pöördus ja nägi kaasa tulemas jüngrit, keda Jeesus armastas, kes ka õhtusöömaajal oli nõjatunud tema rinnale ja küsinud: „Issand, kes on su äraandja?““ (Jh 21:20). Seda lõiku on mõningad usuliberaalid mõnuga tsiteerinud tõendina Suure Õpetaja ja noore apostli kireromaanist, juhul kui Johannese evangeeliumi autoriks arvata toosama Jeesuse soosik Johannes, kes endast kolmandas isikus räägib. Siiski tuleb nentida, et kui Uues Testamendis räägitakse Jeesuse armastusest, ei mõelda erootilist armastust, pigem „vennalikku“ või „sõbralikku“ ning kellegi rinnale nõjatumine tähendab antiikkirjanduse kontekstis tema kõrval lebamist. Akadeemiliselt poolelt on valanud õli tulle aga Websteri ülikooli professor Bob Cross, kelle sõnutsi oli Jeesuse ja Johannese läbikäimine „pederastlik suhe vanema ja noorema mehe vahel. Kreeka lugeja oleks sellest aru saanud.“

Eriti magusaks suutäieks neile, kes Jeesust homoks peavad, on Markuse salaevangeelium. Sellest väidetavalt spirituaalsemast evangeeliumivariandist ei ole säilinud muud kui kaks viidet Aleksandria Clementi käsikirjas, mis olevat avastatud läinud sajandi keskel Jeruusalemma lähedalt Mar Saba kloostrist. Jättes kõrvale teaduslikud vaidlused, kas tegemist on autentse materjali või võltsinguga, kujutavad kaks Clementi töös esinevat evangeeliumilõiku Jeesuse tulist suhet rikka Betaania noormehega. Toosama nooruk sobib suurepäraselt kokku olemasoleva Markuse evangeeliumi kahe katkendiga, esimene neist pärineb Jeesuse kinnivõtmise stseenist: „Ja üks noormees järgnes talle; sellel oli seljas linane rõivas paljal kehal; ja nad võtsid ta kinni. Aga tema jättis linase rõiva maha ja põgenes ära alasti.” (Mk 14:51–52) Teine katkend esineb Jeesuse ülestõusmise kirjelduses: „Nad läksid hauakoopasse ja nägid paremal poolel noore mehe istuvat, pikk valge rüü seljas, ja nad kohkusid väga. Aga too ütles neile: „Ärge kohkuge! Te otsite Jeesust Naatsaretlast, kes oli risti löödud; ta on üles tõusnud, teda ei ole siin. Näe, siin on paik, kuhu ta oli pandud!”” (Mk 16:5–6)

Markuse salaevangeelium kõneleb sellest müstilisest noormehest rohkem. Ühel õhtul tulnud nooruk õpetaja juurde „kandes linast rõivast palja ihu peal. Ja ta jäi temaga sel õhtul, kui Jeesus õpetas talle Jumalariigi saladust.“ Teises Clementi fragmendis mainitakse veelkord noormeest, „keda Jeesus armastas“. Öist toimingut, mis sisaldab pühendamist Jumalariigi saladusse ja armastust, mis seob kaht meest, on lihtne libistada tänapäevasesse tähendusvälja. Ka suudluses, mille Juudas Jeesusele annab, osatakse praegu näha vaid erootikat. Meestevaheline armastus saab nõnda kroonitud pühaduse oreooliga ning nende tõlgenduste sadulas olemegi jõudnud põhjuseni, miks Lunastajast on nüüdseks kujunenud muuhulgas gei-ikoon.

Avalikult omasooiharust tunnistanud popstaar Elton John teatas 2010. aasta veebruaris Ameerika ühes loetumas ajakirjas Parade: „Ma arvan, et Jeesus oli kaastundlik, üliintelligentne gei, kes mõistis inimlikke probleeme. Ristil andestas ta inimestele, kes ta risti lõid. Jeesus tahtis, et me oleksime armastavad ja andestavad.“ See mõtteavaldus levis kulutulena mitmel pool maailma meedias ning tekitas taas ägedaid sõnalahinguid kristluse rajaja identiteedi üle. Kuna nüüdisajal räägitakse niivõrd kõva häälega Jeesuse seksuaalsusest, sunnib see ka kristlike väärtusi teise pilguga üle vaatama. Kristlus peaks olema salliv usk, rõhutatakse aina enam. Üheks kinnituseks ristiusu liberaliseerimisest on tõik, et anglikaani kiriku ja Skandinaavia luterlike koguduste õpetajateks nimetatakse kapist välja tulnud homoseksuaale. Erandid on muutumas tavaliseks nähteks.

Kui ühiskond on jõudnud niikaugele, et aktsepteerida teatud liberaalseid väärtusi, nõutakse seda ka kirikult. Geikristlased ei ole enam nõus langetama valikut, kas olla avalikult homo või tõsine usklik. Nad võitlevad õiguse eest olla mõlemat. Moodsas popkultuuris kerkib selle võitluse peegeldusena esile teoseid, mis ehitavad – piltlikult öeldes – geiklubisse kabeli.

Silmapaistvaks juhuks, mis homoseksuaalsed ja kristlikud elemendid sotsiaalseks sõnumiks põimib, on Rootsi kunstniku Elisabeth Ohlson Wallini fotoseeria „Ecce homo“. 1990. aastate teisel poolel loodud tosin taiest, mis kujutavad Jeesust geina, on inspireeritud kunstniku AIDS-i surnud sõpradest. Ohlson Wallin põhjendas mitmel pool Euroopas esitletud tööde valmimist viha ja trotsiga, mida tekitasid temas kristlaste väited, nagu oleks homoseksuaalsus Jumala karistus. „Tahtsin näidata, et armastus on kõigi jaoks,“ kaitses kunstnik oma lähenemist. „Ecce homo“ kasutab gei-teema avamiseks evangeeliumide motiive ning sisaldab näiteks tööd, millel jalgrattal Jeruusalemma saabuvat Jeesust tervitavad värviliste õhupallide ja vikerkaarelippudega varustatud homoparaadilised. Teine töö viitab ristimisstseenile, kus alasti Jeesus seisab suletud silmil vees, samal ajal kui „Ristija Johannes“ teda intiimselt puudutab. Pildil „Mäejutlus“ räägib Jeesus teda ümbritsevate meestega, kes õpetajat andunult kuulavad. Ohlson Wallini vahest ühel sisendusjõulisemal taiesel lamab AIDS-i surnud Jeesus Neitsi Maarja põlvedel. Nõnda on kunstnik tabaval moel edasi arendanud keskaegset pietà žanrit.

Näitused leidsid laialdast vastukaja ning paiskasid liikvele usufanaatikud, kes püüdsid väljapanekuid rüüstata ja ähvardasid kunstnikku surmaga. „Ecce homo“ pildiseeriat võis näha ka 1999. aastal Pärnus, iga-aastase aktinäituse „Mees ja naine“ raames. Siingi ei õnnestunud kirikuautoriteetide kriitikast pääseda. Andres Põder, kes karjatas toona Pärnu Eliisabeti kiriku kogudust, leidis, et „Pärnu linn ei peaks olema koht, kus eksponeeritakse näitust, mida ristirahvas taunib” ning palus kohalikul linnavalitsusel piltide näitamine keelata. Näituse korraldaja Mark Soosaar eitas kellegi usuliste tunnete solvamist, soovitades puude taga metsa näha ning käsitleda skandaalset fotoseeriat moodsa kunstina, millel on midagi olulist öelda.

Küllap lisab lähitulevik veel hulga näiteid nüüdisaegsest kujutavast kunstist ja kirjandusest, aga ka teatrist, filmist ja popmuusikast, milles käsitletakse Jeesuse „uut olemust“. Nõnda pannakse proovile sajandeid püsinud tabud. Jeesuse kujutamisel homona või biseksuaalsena rõhutatakse nii tema inimlikkust, millega kaasneb loomulikul viisil seksuaalsus, kui ka tema kuulutatud piiritu, eelarvamustest vabastatud armastuse sõnumit. Seda kuvandit poleeritakse konservatiivsete kristlaste kiuste ning tuleb tunnistada, et meieni jõudnud Jeesuse sõnade ja tegevuse taustal ei olegi tema seadmine homoõiguslaste käilakujuks kohatu.

Samal teemal:

Vaid embus liidab kokku meid

Naiste armastusest imelisem

Toit ei ole nautimiseks

Kadrioru õukonnast on juba peaaegu poole tosina aasta vältel väljastatud hulk toitumisalaseid nõuandeid, mis mõnel vee varal elaval kodanikul silmeesise lausa mustaks võtnud. Soovitused eelistada eestimaist kõhutäidet pole kindlasti kurjast ning ka proua Ilvese sõjakäike E-aineid täis topitud viinerite ja kommides varitsevate transrasvade hukkamiseks ei saa kuidagi pahaks panna. Lood kisuvad keerulisemaks.

Meedias on nii mõnigi väärt soovitus tublisti võimendunud, kogudes külge trobikonna sapiseid netikommentaare ja muutudes seejuures lihtrahva toitumisharjumuste taustal naeruväärseks. Nõnda jääbki kollases võis praetud meediatooteid tarbides mulje, nagu oleks Evelin Ilves prantsuse kuninganna Marie Antoinette’i reinkarnatsioon. Erinevalt giljotiini all lõpetanud Marie’st ei ole aga Evelin soovitanud kehvikutel leiva puudumise korral kooki süüa. Jutt käib endiselt tervislikust ja täisväärtuslikust toitumisest, mida – tõsi küll – õhema rahakotiga alati ei saavutata.

Avalikud protestid proua Ilvese sõnavõttude vastu pole ju õigupoolest tekkinud mahevastasusest. Inimesed on hoolimata oma sissetulekust igati huvitatud puhtast kodumaist päritolu toidust. Rikkamatel on lihtsalt rohkem valikuvõimalusi. Kui näpud põhjas ja lähim tööots Helsingis, saabki nälg majast välja aetud ainult allahinnatud viineritega.

Nädalapäevad tagasi sündinud vabariiklik sahin toidu nautimise teemal kuulub hoopis teise ooperi kolmandasse vaatusesse. Kel leiba on, võib seda nautida, kuid kõige parema koka nimi olevat ikka Nälg. Sellega seoses lubage vesta üks lühike tõestisündinud lugu. Keegi Somaalia nooruk, kes Soome sattununa esmakordselt suurde toidupoodi astus, oleks äärepealt lõpetanud närvivapustusega. Ta polnud eales näinud korraga nii palju söödavat – riiulid maast laeni täis! Jahmatusest toibununa küsis ta oma tugiisikult, kuidas inimesed üldse suudavad otsustada, mida sealt endale osta. Tõepoolest – küll sel õnnetul on raske, kes peab kõik lettidele laotatud hea ja parema ära proovima. Vabadus võib osutuda orjuseks. Halvimal juhul kõhuorjuseks.

Toidu nautimine saab võimalikuks tänu üleküllusele. Niipea, kui toidu hankimine pole enam elutähtis probleem, hakatakse sellega mängima. Ultrapeene menüüga restoranid ja hasartselt kirjastatavad kokaraamatud on taolise nähtuse üks osa. Toit ei ole aga nautimiseks, vaid eluspüsimiseks. Mis tähtsust sel on, kuidas kartul taldrikul serveeritakse või mis lurriga alla loputatakse? Peaasi, et kartul kõhtu täidaks. Olulised on kilokalorid, energia põletamiseks vajalik küttematerjal.

Eks komme toiduga mängida pärine vanadest kuningakodadest, kus ööbikukeelte nautimise kõrval tegeldi ka verepilastusega. Kõikvõimalikud veini-, juustu- ja pastakultuurid kuuluvad kulukate harrastuste valda, sisaldades muuhulgas ka pisukese snobismi, vastandumaks müstilisele matslusele, mida me maal oi-oi kui palju leidub.

Keegi ei peaks tundma ennast seepärast vähem inimesena, et ta toiduga mõnuleda ei saa. Kui söögid seedekulglasse vohmitud ja vitamiinid-mineraalid välja sõelutud, võib rahus edasi elada ning vahest ka millegi kasulikuga tegeleda. Näiteks toidupanga vabatahtlikega liituda.

Geenid või kombed?

Roomlased olevat öelnud, et terves kehas pesitseb terve vaim. Selle tõestuseks vurasid antiikaja marmorstaadionidel ringi hobukaarikud ja gladiaatorid välgutasid mõõku. Kui tumepunased verejoad tulise areeniliivaga kohtusid, oli rahvas rahul. Jajah, tsirkuses ununeb igapäevane leib. Rahvas vajab kangelasi, kellele täiest kõrist „Hurraa!!“ hüüda, aga tahab seejuures näha ka luusereid. Ülendamist ja alandamist läbisegi! Sangaritele jagatavad loorberilehed närtsivad paraku kiirelt. Täna lauldakse oode, homme nõutakse ristilöömist. Tippspordis, kus teoreetiline kehakultuur, massimeelelahutus ja üksikisiku eneseteostus lahtiharutamatuks umbsõlmeks tõmmatud, juhtub seda päevast-päeva.

Kolmekümnendad nüüdisaegsed olümpiamängud „imede saare“ pealinnas Londonis andsid eestlastele järjekordse ajendi vaielda oma rahvusliku spordiala üle. Missugune on siis see kõige õigem, see ehteestlaslik...? Maadlus, aastakümneid koomas püsinud kandidaat, seisab jälle rivis. Martin Kleini ja Heiki Nabi hõbedaid lahutab priske sada aastat, nende vahele mahub terve kuhi matisangarite autasusid, Pajusalu topeltkuld päris tipus. Unustage tennisereketid ja kossupallid, jalgrattad ja sõudepaadid, odad ja kettad! Olgu kreeka-rooma, judo või sumo – eesti jurakad jäävad maadlema, sest nii on juba üle sajandi kombeks olnud. (Naismaadlejate ergutuseks tõi teater Endla tänavu suvel välja tüki „Seljatas sada meest“. Niisiis, daamid, võtke õppust!)

Kuid on sel üldse tähtsust, millist ala teistele eelistada? Kõikvõimalike „rahvuslike“ nähtuste otsimine näitab trööstitut identiteedikriisi. Miks peab tingimata olemas olema rahvuslik kala, ülikool, teater jne? See, mis rahvust kõige paremini iseloomustab, kujuneb aja jooksul iseeneslikult välja. Tuleb ainult jälgida ja märgata. Pisirahvad Kariibi mere saartel ei pea tühja-tähja pärast ajurakke piitsutama – nemad teevad endiselt vägitegusid sprindirajal, ent kui mõnel teiselt alalt tuleb kuldne sähvatus, võivad nemadki segadusse sattuda. Nii juhtub vist justkui kogemata odaviskes võiduni jõudnud Trinidadi ja Tobagoga. Enamasti on aga iga asi siin maamunal juba kenasti paigas. Kas inimangerjas Michael Phelps suudab oma 18 kuldmedaliga ameeriklased läbinisti basseinirahvaks pöörata? Vaevalt küll, USA aasta tippsündmuseks jääb endiselt Super Bowl. Hindustani asukad ei murra truudust maahokile, uusmeremaalased ragbile ega islandlased käsipallile.

Mustanahaliste jooksuedu taga pidavat olema geenid. Kergejõustikustaadioneid iseloomustav apartheid – neegrid jooksurajal, valged väljakul – ei paista siiski igavesti püsivat. Tippspordis sõltuvad tulemused tuhandetest pisiasjadest alates sportlase geneetilistest eeldustest ja treeneri metoodikast kuni ilmaolude ja lihtlabase õnneni välja. Ala, mis kuulutatakse suurejooneliselt rahvuslikuks, peaks leidma trobikonna heldeid sponsoreid, ent kui noistsamust pisiasjust mõjutatud tulemusi ei sünni ja medalid jäävad noppimata, kaob ka publikuhuvi ning toetajate raha. Nagu eespool öeldud: täna oled kangelane, homme luuser. Rahvusspordiala peaks aga järjekindla jonnakusega arendama ja poputama, laskmata end ka luhtumistest segada.

Olümpiamängud hoiavad elus kõrgemaid inimlikke ideaale. Ka tillukesel Eestimaal pingutavad sajad sportlased iga päev selle nimel, et saada paremaks – või koguni parimaks. Õnne on vähestel, kuid unistus olümpiamedalist hoiab lihased pingul ja vaimu selge. Londonis kahesaja neljast tõrvikust moodustunud tuli on kustunud, kuid varsti läidetakse see Rios uuesti – ja ühes sellega hõõguvad edasi unistused medalitest.

Staadionipoliitika

Bütsantsi keisri Justinianuse jalgealune õõtsus nagu soos, kui rahulolematus tema alamate seas aina kasvas. Mässukatsed lämmatati juba eos, kuid siiski leidus vägevas Konstantinoopoli linnas üks koht, mille üle keisril täit voli polnud. See oli suur hipodroom, kus korraldati rahva meelisüritusi – sõjavankrite võiduajamisi. Kahel põhilisel võistkonnal, kes jagunesid sinise ja rohelise värvi kilda, olid omad poolehoidjad ja sponsorid. Võistluste vaheaegu kasutati sageli poliitiliste avalduste tegemiseks.

532. aasta algul ühinesid konkureerivad võistkonnad viimaks keisri vastu ning nõudsid tema tagasiastumist – või tagandamist. Ülestõus oli puhkenud. Suurt kavalust rakendades õnnestus Justinianusel pool rahvast ära osta, vastuhakkajatega asus tegelema sõjavägi. Siniste ja roheliste „partei“ värvidele lisandus areenil kolmas, veripunane. Hipodroomil leidis oma otsa mitukümmend tuhat inimest. See peaaegu 1500 aastat tagasi toimunud juhtum illustreerib ilmekalt, kui tihedalt sport ja poliitika võivad põimuda. Lihtsast meelelahutuslikust vaatemängust saab äikselises õhkkonnas traagiline arveteklaarimine.

Sarnane olukord tekkis 1990. aasta kevadel õmblustest kärisevas Jugoslaavias, kui Belgradi Red Star kohtus Zagrebi Dinamoga. Marurahvuslikud serblaste fännid ründasid horvaate nugade ja tribüünilt lahtikistud istmetega. Esialgu õnnestus korravalvuritel vaenupooled eraldada, kuid peagi järgnes horvaatide vastulöök. Politseinike haardest läbi murdnud fännide vahel algas võigas kähmlus. Tulemus: üle 60 pealtvaataja sai vigastada. Dinamo kapten Zvonimir Boban tõusis aga rahvuskangelaseks... sest ta virutas ühele horvaate ahistanud politseinikule.

Omamoodi asju aetakse värviliste rõngaste all. Olümpiamängud pole pelgalt maailma suurimad, vaid ka kõige poliitilisemalt häälestatud spordipidustused, ehkki igat järku olümpiakomiteede presidendid väidavad järjekindlalt vastupidist. Kuidas saakski mõni üritus olla läbinisti apoliitiline, kui seal osalevad (peaaegu) kõik riigid üle kogu planeedi? Olümpiamängude elustamisest saati võistlevad suurriigid ülemvõimu nimel: kogutud medalite arv võrdub riigi tähtsusega maamunal. Esimestel olümpiatel võistlesid amatööratleedid, mistap ka näiteks ambitsioonikad Austria-Ungari ja Saksa keisrid jälgisid nende ponnistusi leige uudishimuga.

Ajapikku kasvas rahvaspordiüritus millekski enamaks, muuhulgas ka meelelahutuslikuks ja äriliseks hiigelprojektiks. Külma sõja lahingud USA ja Nõukogude Liidu vahel jätkusid olümpiastaadionidel, ujulates ja korvpallihallides. Nüüdseks on ühe punariigi vahetanud välja teine – Hiina. Kaks majandushiidu. Demokraatia vs. türannia. Lääs vs. Ida. Võitlus kestab. Veresaun Müncheni olümpial ja Londoni terrorihirm peegeldavad lakkamatut hea ja kurja võitlust ka väljaspool spordiplatse. Bütsantsis või Jugoslaavias toimunu kordusetendus pole ühelgi juhul välistatud. Võit – see on võim.

Väikestele jääb rohkem osalemis- kui võidurõõmu. Ent Eestimaaltki on saja aasta vältel võrsunud 21 olümpiavõitjat. Ka meie jaoks on olümpiamängud osa välispoliitikast. Me näitame, et oleme olemas ja et pisirahvaski võib teha vägevaid tegusid. Igaüks jahib ju aupaistet. Olümpia kui spordivõistluste kroon demonstreerib kestvat olelusvõitlust riikide, rahvaste ja ideede vahel. Citius, altius, fortius!

Naiste armastusest imelisem

Mõned lood püsivad elus lõpmata kaua. Tuli on õginud papüürusrulle ja vesi sulatanud savitahvleid, kuid lood vapratest kangelastest ja hiigelhingega armastajatest jäävad. Võtame näiteks müütilised pajatused kuulsast Uruki kuningast Gilgamešist, kellest vesteti lugusid juba 4000 aastat tagasi. Gilgameši eepos, mis jõudnud meieni tosinal savitahvlil, sisaldab mõningatel hinnangutel ka esimest teadaolevat viidet meestevahelisele armastusele… või, noh, suurele sõprusele.

Kui türanni kommetega, ent osaliselt jumalik Gilgameš oma alamad välja vihastas, saatsid jumalad talle vastaseks loomaliku Enkidu. Kahe kange jõukatsumine lõppes viigi ja sõprusliiduga. Üheskoos võideti hirmus seedrimetsa koletis Huwawa ning taevane härg, kes jumalate plaani kohaselt Gilgameši tema eksimuste eest tapma pidi. Sündmused võtsid traagilise pöörde, kui Gilgameš jumalanna Inanna armuavaldustele ei vastanud. Taevast kupatati Enkidu peale tõbi, mis peagi ta elutõrviku kustutas. Murest murtud Gilgameš jäi head sõpra taga leinama ja asus surematuse taime otsima. Eepose lõpuosas jutustab Enkidu vaim Gilgamešile allilma trööstitusest.

Homoerootikat võib selles iidses Mesopotaamia loos näha vaid tubli fantaasia korral. Kuid kui üks mees saadab võimsa armujumalanna pikalt ja valib selle asemel teise mehe seltsi, siis küllap tahtsid muistsed sumerid sellega midagi öelda…

Kreeklased olid konkreetsemad. „Iliasesse“ kätketud lugu Trooja sõja sangarist Achilleusest ja tema kallimast Patroklosest peegeldab selgelt hellenlikku hoiakut paiderastia suhtes. Kõiki säilinud müüte, mis sisaldavad Olümpose jumalate kuumavaid romansse omasoolistega, ei jõuaks ära nimetatagi. Ühe tuntuma ja kaunima taolise müüdi keskmes tegutsevad Apollon ja Hyakinthos.

Paljud kreeka noorukid harrastasid kettaheidet, nõnda ka Hyakinthos, kuninglikku päritolu nägus noormees, kelle ilu lummas ära isegi jumal Apolloni. Omavahel võisteldes kaldus Apolloni ketas kõrvale (ühe versiooni kohaselt oli selle taga armukade Läänetuul) ning see tabas Hyakinthose otsaesist. Haav oli liiga sügav. Noormees suri ahastava Apolloni käte vahel. Edasine sündmuste käik kordab suuresti Adonise müüti: Apollon kaupleb Hadeselt välja lepingu, mille järgi tohib Hyakinthos kevadest sügiseni veeta aega maa peal, kuid talvel peab kolima allilma, põrmu nätsutavate surnute manu. Teise variandi järgi lõi Apollon Hyakinthose maistest jäänustest hunnitu lille.

Ühe kuulsama „homoloo“, mille sisu pärast on nüüdisaja õpetlased ohtralt ragistanud, leiame hoopiski – oh üllatust! – piibliraamatust. Riskides kirikuvande alla sattumisega, tuleb jutustada Iisai pojast Taavetist ja Sauli pojast Joonatanist.

Kolm tuhat aastat tagasi mürises heebrealaste ja vilistite vahel ohvriterikas sõda. Jumalast märgitud karjapoiss Taavet jäi kuningas Saulile silma vilistite vägimehe Koljati tapmisega. Kui kuningas vahetas vapra ja ka välimuse poolest õnnistatud noorukiga mõne sõna, kuulis seda pealt tema poeg Joonatan. „Ja kui ta kõneluse Sauliga oli lõpetanud, siis oli Joonatani hing nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma hinge. /…/ Ja Joonatan tegi Taavetiga liidu, sest ta armastas teda nagu oma hinge. Ja Joonatan võttis ära oma ülikuue, mis tal seljas oli, ja andis Taavetile, nõndasamuti oma muud riided ühes oma mõõga, ammu ja vööga.“ (Esimene Saamueli raamat, 18:1-4) Saulile ei olnud Joonatani ja Taaveti soe läbisaamine meele järele – vahest ka seetõttu, et teda piinas kuri vaim. Ehkki Saulil oli pidev kiusatus Taavetit surmata, jäi viimane ometi suuremeelseks ega tõstnud valitseja vastu kätt.

Teine Saamueli raamat algab tragöödiaga. Taavetile tuuakse sõnum Joonatani hukkumisest Gilboa lahingus. Leinava mehe itkulaul paljastab kuulaja südant pitsitades ehk liigagi palju: „Mul on sinu pärast kitsas käes, mu vend Joonatan! Sa olid mulle väga kallis! Naiste armastusest imelisem oli su armastus minu vastu!“ (2 Sa 1:26) Vaata, tõlgi ja tõlgenda neid sõnu nii- või naapidi – ikka on raske nõustuda nende ajaloolaste ja teoloogidega, kes väidavad, et Taavetit ja Joonatani sidus kõigest vennaarm (või nagu moodsas popkultuuris viimastel aegadel öeldakse: bromance).

Järagem mõnd magusa üdiga küsimusekonti. Miks kasutatakse Piiblis kahe nimetatud mehe sõprusest kõneldes sõna ahava, mida kõlbaks pruukida vaid mehe ja naise romantilise liidu puhul? Ahava tähendab ennekõike puhast armastust. Miks rõhutatakse Taaveti ja Joonatani omavahelist tugevat kiindumust, kuid ei märgita ainsagi lausega, et karjapoisist Iisraeli kuningaks saanud mees oleks armastanud kasvõi ühtki oma hilisematest seaduslikest naistest? Miks jääb ülaltoodud piiblikatkendist mulje, nagu oleks Joonatan armunud Taavetisse esimesest silmapilgust? Mehed sõbrunevad tava kohaselt läbi ühiste katsumuste, lahingutes või veinipeekri taga. Ja kuidas on võimalik, et müütiline valitseja, kes on kristlaskonnale pärandanud pühadusest nõretavad psalmid, jättis endast maha ka homoerootilised nutuvärsid? Piibli koostajaid see vastuolu nähtavasti ei häirinud. Kas raevukas Jehoova, kes hävitas hämmastavalt suure geipopulatsiooniga Soodoma ja Gomorra linnad, oleks valinud juutide juhiks homoseksuaali? Kuid miks ka mitte, kuningatele on ju alati rohkem lubatud kui lihtrahvale.

Taolisi homolugusid käsitledes tuleks siiski kriitikameel sisse lülitada. Me ei saa ega võigi teada, mida mõtlesid sumerid või juudid oma muistsetest kuningatest pajatades. Me ei tea, mida mõtles või tundis ajalooline Taavet, ammugi Gilgameš. Neist inimesist on saanud müüdid ja müütidest leiab igaüks seda, mida ta just parajasti otsib.

Apolloni ja Taaveti armulood on inspireerinud paljusid kunstnikke ning kirjamehi. Vaadake Michelangelo töökojast tulnud kuulsat Taaveti kuju! Vaadake sama tegelast Donatello poolt pronksi valatuna! Heitke pilk Giovanni Battista Tiepolo, Aleksandr Kiselevi ja Jean Broci maalidele, mis kujutavad Hyakinthost Apolloni käte vahel hääbumas! Et soomused langeksid silmilt! Näete? Paksu sordiini alla surutud homoerootilised fantaasiad leiavad väljundi erinevates kunstiliikides, hoolikalt valitud sõnades ja piltides, ning nõnda saab Suur Tabu ehk See, Millest Ei Tohi Rääkida ikkagi hääle, mille kaja ulatub soodsa tuule korral üle aastatuhandete.

Ei mingit „Vabadussõda“!

Paistab, et Emakeele selts on kõige mõjukam ja ühtlasi despootlikem selts Eestis. Hiljuti vastu võetud keeleuuendused panid vabariigi kihama ning algasid arutelud selle üle, mida võiks õigekirja reeglistikus veel kohendada ja kellel on ikkagi õigus ametlikku keelenormi kehtestada. Küllap lisab peatselt avaldatav ÕS-i värskeim versioon arutlustele hoogu juurdegi. Võibolla ja mistahes vajasid kahtlemata „legaliseerimist“. Pisikesed tühikud ning lühikesed sidekriipsud külvavad tihtilugu hirmsat pahandust, õrn liberaalsus teeb aga kirjutava inimese elu kergemaks.

Hoopis enam tekitab küsimärke (õhku, mitte paberile) otsus loobuda ajaloosündmuste nimetamisel suurest algustähest. Jah, meil pole ametlikku ajalookirjutust, mis nõuaks suurustlemist, kuid ometigi on võõristav kirjutada näiteks: „Lembitu langes muistse vabadusvõitluse ühes rängemas tapluses – madisepäeva lahingus.“ Või: „27. novembril 1918 otsustas Ajutine Valitsus astuda vastu Vene vägedele ning sellega sai alguse vabadussõda.“ Väike algustäht oluliste sõdade või lahingute nimes justkui kahandab toodud ohvrite väärtust. Pealegi – kui mina veel koolis käisin, öeldi tahvli eest, et nimed kirjutatakse suure algustähega, väikese tähega kirjutame nimetused. Kas vabadussõda on nüüd sõja nimetus? Vist küll... Suur algustäht peaks olema preemia mõjukale sündmusele ja selles osalenud inimestele, olgu nad kangelased või kaotajad.

Tekstist ei ole võimalik alati üheselt aru saada, kui räägitakse lihtsalt jäälahingust, pärtliööst, verisest pühapäevast, talvesõjast, juulirevolutsioonist või suurest paugust. Päris keeruliseks läheb, kui jutuks tuleb „lahing Britannia pärast“ (ei ole sama, mis Britannia lahing). Nõndanimetatud piiripealsed juhtumid – araabia kevad, külm sõda, anšluss ja laulev revolutsioon – võiks lõdva randmega kirjutada hoopis nii: Araabia Kevad, Külm sõda, Anšluss, Laulev revolutsioon… Vikipeedia toimetajad pole praegu igatahes uue moega kaasa tormanud ja vabadussõda on endiselt Vabadussõda. Näib uhkemalt, eks ole?

Muide, siinkohal oleks paslik teha üks ettepanek: nimest tuletatud kalendritähtpäevad võiks edaspidi kirjutada suure algustähega. Kooliõpilased armastavad oma kontrolltöödes ja kirjandites ikka kirjutada Jaanipäeva kõrgest lõkkest ning ägedast Jüriöö jooksust. Tulgu emakeelt valvavad seltsid-instituudid neile vastu! Siis ehk algab aega, mil võib taas südamerahus kirjutada ka Pärtliöö veresaunast ja Madisepäeva lahingust.

Vaid embus liidab kokku meid

Antiik-Kreeka klassikaline ajajärk… Teatri, skulptuuri, filosoofia ja matemaatika kõrval õitses sel imetabasel ajal ka armastuse kunst. Platon, üks õhtumaise mõtteloo peamisi arhitekte, püüdis armastuse olemust lahti seletada teoses „Pidusöök“ (Symposion), kutsudes kujutluslikult kokku seitse silmapaistvat Ateena kodanikku. Iga kõneleja esitab oma arusaama armastusest. Täiusele kõige lähemal seisab neist mõistagi Platoni imetletud õpetaja Sokrates, kes esitab teravmeelse kiidukõne filosoofilisele armastusele. Sügav kiindumus algab tarkusest, annab ta mõista. Armastatakse ikka hea pärast, ihaletakse midagi, mis pakub naudingut. See, mida peetakse heaks, on ühtlasi ilus – ja vastupidi. Voorusliku hinge ilu osutub aga väärtuslikumaks füüsilisest veatusest.

Kuidas armastus üldse tekkis? Platon pajatab Aristophanese suu läbi mõistujutu ammusest ajast, kui inimesed jagunesid meesteks, naisteks ja mõlemasoolisteks. Igal isendil oli neli kätt, neli jalga ning kaks vastassuunda pööratud nägu. Karistuseks ülbuse ja mässumeelsuse eest lõikasid jumalad nad pooleks. Sellest ajast peale otsivad kõik üksikud pooled taga teist omasugust, et temaga ühtida ja saavutada taas iidne terviklikkus.

„Pidusöögi“ tähelepanuväärsus ei ole peaaegu kahe ja poole tuhande aastaga tuhmunud. Vastupidi! Esiteks rõhutab Platoni kirjutis peenel moel armastuse vaimset mõõdet. Teiseks pannakse paika erinevad armastuse liigid ja järgud, mida ei tohiks üheks püdelaks pudruks kokku keeta. Kolmandaks võrdsustatakse selgelt hetero- ja homoseksuaalne armastus. Aristophanese mõistujutu järgi lahutati mõlemasoolised olevused meheks ja naiseks, meessoost alginimestest said geid ja naissoost isenditest lesbid. Antiikkreeklaste arusaam homoseksuaalsusest ei läinud karvavõrdki kokku umbes samal ajal välja kujunenud juutide arvamusega, mis sätestati Moosese raamatutes. Ehkki Euroopa vaimulaadi on ühepalju mõjutanud nii Kreeka filosoofide kui Piibli tõed, jäi suhtumist homodesse mõjutama juudikristlik pool.

Vana-Kreekas oli, nagu „Pidusöögistki“ järeldub, üleüldiseks seksuaalse sättumuse normiks biseksuaalsus. Samas tuleb nentida, et mõisteid nagu „homoseksuaal“ või „gei“ tol ammusel ajal ei tuntud, need on viimase paarisaja aasta jooksul käibele tulnud. Teiseks tasub meeles pidada, et ülimuslikuks homoerootilise armastuse vormiks peeti suhet täiskasvanud mehe (erastes) ja nooruki (eromenos) vahel. Taolist kiindumuslikku liitu nimetati ametlikult pederastiaks – toona veel positiivses tähenduses. Tava kohaselt võttis vabade kodanike hulka kuuluv kreeka mees enda hoole alla mõne oma sõbra poja, et talle eluks tarvilikke oskusi õpetada ning vormida temast meheideaalile vastav hellen. Mees pidi olema kaunis nii kehalt kui vaimult, mistõttu peeti oluliseks mõlema arendamist.

Suurema osa päevast veetis õpetaja koos lemmikpoisiga gümnaasiumis – iga Kreeka linna südames asuvas õppekompleksis, mida ehtisid tavaliselt erinevate jumalate kujud. Tähtsaim nende seas oli armujumal Eros. Mis seal imestada, gümnaasium pidi lausa särisema erootilisest maskuliinsest energiast. Gümnaasium pärineb sõnast gymnos, mis viitab alastusele, sest füüsiliste treeningute ajaks heideti ült kõik toogad ja tuunikad. Gymnopaidiai oli iga-aastane Spartas toimunud festival, kus kohalikud noorukid näitasid, mida nad on „lahke onu“ käe all õppinud – ja tegid seda loomulikult alasti. Noorukeid treeninud mehed olid enamasti abielus, soovitavalt pidi neil olema ka lihaseid lapsi.

Tugevaid meestevahelisi suhteid peeti koguni riikliku julgeoleku garantiiks. Platoni mõtte kohaselt peavad barbarid homoseksuaalsust häbiväärseks, sest nad on despoodid, demokraatia põhineb aga jäägitul sõprusel ja füüsilisel ühtsusel. Kreeka sõjaväes heitlesid kallimad külg-külje kõrval vaenlase vastu, sest kallima kohalolek lisas võitlustahet. See praktika on kristalselt jäädvustatud müütilises loos Trooja sõja kangelasest Achilleusest, keda lahingutes saatis ta ustav kilbikandja ning armastatu Patroklos. Ihuline ramm rajanes teadagi vaimsel väel, mis sisaldas ka sugulist erutust ja mille alused pandigi paika gümnaasiumis.

Tänapäeval on homoseksuaalsus üle aegade ulatuva piibelliku mõju tõttu endiselt tabuteema. Meestevahelist kiindumust peetakse naeruväärseks, vastikuks või suisa võimatuks. Vähe sellest – mees ei tohi isegi teise mehe kehailu kiita. Kes söandab ilusa silmapaari või ümara biitsepsi suunas komplimendi poetada, polegi õige isane. Oh häbi! Kuid mõtteviisidki loksuvad aastatuhandete rahututel lainetel sinna-tänna. Ehkki meheks olemise tingimused on ajas teisenenud, ei saa Erose salalikku väge kaotada. Ta püsib ka Suure Tabu kiuste.

Samal teemal:

Tuhat meelepetet

Tuhat meelepetet

Mõtisklus Suurest Tundmatust, mida paljud on tundnud

Rändame alustuseks 7.-8. sajandi Guatemalasse. Vägev maia kuningas Hasaw Chan K’awil oli murest muserdatud, kui jaaguarikujulised surmavaimud tema noore abikaasa hinge jäädavalt röövisid. Ta lasi naisele püstitada uhke püramiidja hauatempli. Igal kevadisel ja sügisesel pööripäeval tõuseb päike kuninga templi tagant, nõnda et selle vari embab täpselt kuninganna hauda. Sel moel hõõgub nende armutuli pikkade sajandite kiuste edasi.

Tuhatkond aastat hiljem juhtus teisel pool maakera, Kirde-Indias, sarnane lugu: Šahh Džahan käskis ehitada oma kolmanda naise Mumtaz Mahali mälestuseks kõige kaunima palee, mida eales nähtud. Valgest marmorist, mäekristallist ja paljudest erinevatest vääriskividest Taj Mahali käiakse endiselt imetlemas kui hämmastavat arhitektuurilist meistriteost ning ülistust surma võitvale armastusele.

Valgustaja Voltaire pidi oma igihaljaid lokke keerutades möönma, et tema küll täpselt ei tea, kus asuvad armastuse juured. „On olemas tuhat meelepetet, mida kõike nimetatakse armastuseks,“ kirjutas ta „Filosoofilises sõnaraamatus“. Tark mees hoidub noist asjust, mis tal üle mõistuse käivad. Ometi on armastust akadeemiliselt pooleltki uurida ja mõtestada püütud, ehk piisab, kui nimetada vaid mõnda julget pealehakkajat: Helen Fisher, Erich Fromm, Fritz Riemann, Walter Trobisch, John Alan Lee. Öeldakse, et armastus kahe inimese vahel on tõeline vaid siis, kui armastatakse nii iseennast kui teisi enda ümber. Juurde lisatakse, et armutäius sisaldab hingelist, ihulist ja mõistuslikku kiindumust. Apostel Paulus kiidab armastust esimeses kirjas korintlastele väga ohtrasõnaliselt, andes mõista, et ilma armastuseta pole lihtsurelik tuhkagi väärt. Jah, Temast on üüratult palju kõneldud, luuletatud, kirjutatud, maalidele ja filmilindile jäädvustatud, kuid… on ta ikka olemas?

Mõned ürginstinkte usaldavad „suhtespetsid“ leiavad, et see, mida naiivselt armastuseks peetakse, on kõigest poeesiaga maskeeritud suguiha. Paljud lihtsalt ei taha tunnistada, kui tugevalt loomalik lihahimu neid tegelikult mõjutab. Selle varjamiseks hakatakse romantilist roosamannat kokku keerama. „Mu kõhus lendavad liblikad!“ – see on üks viis, kuidas ilusasti öelda, et serotoniini ja suguhormooni tase organismis on seksuaalse erutuse tõttu tõusnud. Tähendab, Voltaire pani täppi. Kõhtu kolinud liblikad on vaid üks tuhandest meelepettest. Ka sumedad kuuvalged ööd, roosi siidsed kroonlehed ja küünlavalgus kuuluvad suguiha siivsa maskeeringu hulka. Füüsiline armastus on hõlpsalt tõestatav, vereproovide ja ajulaineuuringutega kinnitatav. Kuid hingeline armastus ei allu teaduslikele meetoditele. Ülim armastus nõuab usku.

Naised usuvad armastusse rohkem kui mehed. Juba tol kaugel ajal, kui ühed koopas kükitasid ja teised mammuteid jahtisid, tunnetas meessugu maailma pigem füüsiliselt, selgelt viie meelega. Naistele jäi meel number kuus – intuitsioon ja sellega kokkulaulatatud hingejõud. Vabandage mu jõhkrat üldistust, kuid sageli paistab, et samal ajal kui seitse meest kümnest võrdsustab armastuse seksiga (või vähemalt erootilise naudinguga), õhkab naise hing ikka romantika järele. Ei romantiline, jumaldav ega neurootiline armastus kuulu mehe jaoks mõistetavate nähtuste hulka. Mehe silmis on armastus eristamatu UFO-dest ja kummitustest. Ta ei leia kosutust mitte lille-, vaid leivalõhnast. Naise armastus väljendub paljudele meestele kaetud lauas ja pestud särgis. Rääkimata juba eelmainitud voodimõnudest. Käest kinni on ju tore jalutada, suudelda ka – see aga tähendab kõigest möödapääsmatut soojendust kiremängule.

Ent Hasaw Chan K’awil ja Šahh Džahan poleks oma kallimaid imetlusväärsete ehitistega meeles pidanud, kui nad poleks uskunud hingelisse armastusse, millel on võime kesta igavesti ja vahest paar päeva kauemgi. Mehe armastus ei pruugi olla vähem tõeline kui naise oma. Armastus taotleb surematust, korda ja ilu – need omadused peegelduvad selgelt Taj Mahalis ja Guatemala pööripäevatemplis. Iga mees ei saa raiuda oma tundeid valgesse marmorisse, kuid ta võib neid näidata pisikeste argiste kallimale suunatud tähelepanuavalduste kaudu, sest armastus on haruldane varandus, mida peab tükkhaaval edasi kinkima ja päev-päevalt investeerima, et ta igavikulist kasumit teeniks. Kõrgeima taseme armastus, olgu ta nii üürike kui tahes, muudab inimest, tema mõtlemist ja elusihti. Vahel toob ta ekstaatilist rõõmu ja tüünet hingerahu, vahel ka muret, armukadedust ja meelekibedust. Usk sisaldab alati riski, ei ole ka armastuseusk erandiks.

Kas armastus pole mitte soov hoolida – luua ja säilitada kõike seda ilusat, mis hallid argipäevad elamisväärseks muudab? Jah, vastaksin mina. Jah! Kes hoolib, see ei hävita. Ka orhideesid kastetakse ja väetatakse, et nad ikka õisi näitaksid. Armastus töö, isamaa, lähedaste – ja selle kõige-kõige kallima eluseltsilise vastu algab iseendast, oma tahtest muutuda paremaks ning vaigistamatust kiusatusest luua, jätta endast jälg universumi tähetolmu. Olgu loominguks lapsed, laulud või lillepeenrad – kaunimad neist sünnivad puhtast armastusest.