Lähme Ahju!

Septembri viimasel päeval avati Tartus vanas peopanemine paigas uus tulise nimega ööklubi: Ahi. Mnjah, kui lähiümbruses veel pisut ringi vaadata, võibki uskuma jääda, et tegemist on Heade Mõtete Linnaga, kus eesti meel ja keel isegi tänavapildis ei kiratse. Näljaseid-januseid kostitavad Kuum Tass, Suudlevad Tudengid, Kapriis, Tige Tikker, Moka, Neljas Aste, Ristiisa pubi, Krooks, Trepp! ja lihtsalt üks väike Köök, tantsida saab klubides Maasikas, Tallinn ja Atlantis, ostelda Taskus ja Eedenis. Ei mingeid Privésid, Überblingeneid või Solariseid (erandeid muidugi on, aga salgame need praegu maha). Eesti keel on ilus, rikas ja muhe ning mitmed Tartu ettevõtjad ei karda seda ka uhkusega näidata.

Niisiis, käime kõigepealt Taskus ja lähme siis Ahju!

Natuke nalja

Viie aasta eest sai Taani ajaleht Jyllands-Posten maailmakuulsaks naljalehena. Tosin karikatuuri, mis väljendasid õhtumaiste kunstnike nägemust islami rajajast Muhamedist, tekitasid oriendis paraku viha-, mitte naerukrampe. Mis neis pildikestes siis nii kohutavat oli?

Jah, MEIE jaoks siin usuleiges maailmanurgas pole neis tagasihoidlikes taiestes küll miskit jumalavallatut. Pealegi, meil on sõnavabadus, millest "kaltsupead" (lugeda eriti põlglikult) aru ei saa. Rääkimata kõrgelt arenenud huumorisoonest.

Võiks küsida, mis kärbes ärgitas taanlasi taolisele Allahi-vastasele teole? Polnud see ju naiivne kihk natuke pulli teha? Karikatuuri põhituum on satiir, pilke taha peidetud kriitika. Kõnealuste pildikeste adressaat on aga mõnevõrra hämar. Kas kritiseeriti islamit kui usku, pingeid külvavaid moslemite kogukondi Euroopas või pelgalt äärmuslasi, kes Koraani sõnumit väänates püha sõda kuulutavad ja nõdrameelsemaid endi seast turule verd valama saadavad? Arvestades, et Õhtumaa asukad, sealhulgas üdiilmalikud skandinaavlased, ei vaevu taipama (või usaldama) rahumeelt väärtustavaid islamiusu aluseid, ei ole viimane variant just veenvaim.

Moslemeid võõristatakse, sest neid kardetakse. Kõik tundmatu tekitab hirmu. Islami vähesest tundmisest võrsunud hirmuõhkkond on Õhtumaades pika ajaloolise traditsiooniga. Hirmunuid ei rahusta ka tõik, et kuigi moslemeid elab meie armsal koduplaneedil umbes sama palju kui Indias inimesi, leidub fundamentaliste nende seas vaid kõige rohkem nõnda palju, kui Eestis tartlasi. Aga need, kes kõige rohkem lärmi teevad, pälvivad ka enim tähelepanu. Must-valge maailmakäsitlusega fundamentalistide tegevus on läänes piisava uudisväärtusega. Keda huvitaks miljonid idüllilises harmoonias elavad islamiperekonnad?

Islami ja lääne ühiskonnal on mitmeid ühiseid väärtusi, elajalikud (ja taaskord siinmail palju tähelepanu võitvad) kombed nagu kividega surnuksloopimine ei kuulu islami-, vaid kohalike, raskestihääbuvate traditsioonide hulka.

Muidugi ei pruugi taanlasele meeldida araablase kombed ja ta tunneb vajadust nende üle nalja heita. Seejuures on kõige lihtsam kasutada juba sissetöötatud stereotüüpe (moslem=terrorist vms). Suure hurraaga vabadust kuulutades kiputakse aga ära unustama, et ka vabadusel, olgu ta nii venitatav kui tahes, on piirid. Kas see tähendab tõepoolest sõnavabadust, kui ma ütlen, et

1) Ansip on persevest või

2) Pistke Savisaar põlema!

Ei, esimesel juhul on tegemist labase solvanguga ja teisel juhul viha õhutamisega. Tavaelus säilitatakse viisakus isegi siis, kui vastase seisukohad isiklikega üheski punktis ei kattu. Muhamedi pilkamine on moslemite jaoks pühaduse teotamine, lihtsamalt öeldes: ebaviisakas. Aga kui lääne inimene ainult taolises keeles kõnelda oskab, vastavad moslemid samaga - põletavad Dannebroge ja eitavad holokausti. On ju naljakas?

Soome sild

Kui pöörata pilk meie esimese poetessi portreega rahapaberile, mis peagi kaduviku hõlma vajub, õigemini selle tagaküljele, leiame sealt pankrannikut uhtuva merelaine ja unelevad read Lydia Koidula luuletusest "Unenägu", mis kuulub tsüklisse "Soome sild". Esimesi tõestusi lembusest, mida väike piinatud orjarahvas oma sugulashõimu vastu tunneb.
Soomlasi on sageli olnud põhjust eeskujuks seada. Eesti Nokiat otsitakse endiselt ja kardetavasti jäädakse otsima. Mida kõike kodumaise Nokia kandidaadiks ka seatud pole – alates Skype’ist lõpetades laulupeoga. Kultuurikontaktid Soomega on tihedamad kui ajaloo poolest lähemate kaaslaste Läti ja Leeduga. Muidugi, Nõuka-aja ning soomlaste mainimine ühes lauses võib tekitada vastakaid reaktsioone. Ühest küljest negatiivse mekiga „soometumine“ ja teisest küljest Soome televisiooni toniseeriv mõju Põhja-Eesti inimestele, millest andis aimu ka vaimukas dokfilm „Disko ja tuumasõda“. Üle lahe ulatunud „Dallas“, „Knight Rider“ ja „Emmanuelle“ õõnestasid ENSV punaseid alustalasid nagu termiidid. Igal Nõukogude Eesti kodanikul pidi olema isiklik soomlane, kes kapitalistliku lääne tavaari raudse eesriide taha sokutas. Soomlane oli tugiisik, sanitar, tõrvikukandja.
Nüüdisajalgi ei ole Soome suure venna kuvand tähendust kaotanud. Ikka vastupidi. Piisab, kui mainida selle sajandi kirjanduspanoptikumi kõige kuumemat kuju – Sofi Oksanen. Pooleldi eesti verd, kuid keele ja meele poolest ikkagi Soome kultuuriruumi kuuluv Oksanen võttis eesti rahva valutavad minevikuteemad ja tõstis need „Puhastusse“ põimituna lausa maailmakirjandusse välja. Siinkohal võiks küsida, kas mõni täisverd Maavalla kirjanik ei suudaks seda saavutust korrata? Miks peaks eesti ajaloost kirjutama soome keeles? Lähiminevikule on tinti kulunud ju küll ja küll, kuid suurem osa tekste küüditamisest, metsavendadest ja koputajatest on jäänud kas ajaviiteromaani tasemele või osutunud liiga süvapsühholoogiliseks, et massideni jõuda. Viimasega pean silmas Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse und“ ja „Katkuhauda“.
Oksanenil on aga annet vajutada õigeid nuppe – nii raaliklahvistikul kui reklaamikampaanias. Kõhedusttekitavalt paljude mainekate auhindadega ülekullatud „Puhastus“ on tugev romaan, mis räägib mitut lugu korraga, sidudes Eesti ajaloost kedratud niidid näiliselt ideaalse läänemaailma moodsate probleemidega. Tulemuseks on vägistatute oopus, mis kõnetab ka neid, kes minevikuvarjudest suurt palju ei huvitugi. Enesemüümine, kas siis julgeolekuorganite või kupeldajate läbi, saab „Puhastuse“ olulisemaks ivaks. Saksa, prantsuse või ameerika lugejale, kes ühe pisiriigi ajaloolisest profiilist vähimatki ei jaga, jäävad romaani lugematud udupeened vihjed nagunii tabamatuks, kuid loo kont on pikemaks järamiseks-järelemõtlemiseks küllalt jäme.
Oksanen annab hääle anonüümsetele inimestele, keda totalitaarne võim puruks litsuda üritas. Ta ei jää aga ainult minevikku sorima, vaid annab eestlastele nõu ka tuleviku tarbeks. Koos Imbi Pajuga koostatud artiklikogumiku „Kõige taga oli hirm“ lõpetab Sofi Oksaneni enda esseistlik artikkel „Dekolonisatsiooniajastust“. See kirjatükk pole enam poputus, vaid kriitika. Hea sõber ei kiida valimatult, ta ütleb ka seda, mis tema meelest kehvasti on. Oksanen leiab, et Eestis saadakse läänelikest liberaalsetest väärtustest, sealhulgas sõnavabadusest mõnikord üsna omamoodi aru.

Oksaneni hinnangul peetakse Eestis näiteks feminismi ja homoseksuaalsust lääne jaburuseks. Nõukogude ajast päritud ja paratamatult eestlaste ajudesse tambitud väärtushinnanguid tuleb aga korrigeerida ning radikaalsete "nii lihtsalt on"-käsitluste asemel enam mõistuspõhist diskussiooni arendada. See on märk arenenud demokraatiast. Miks ei võiks Eesti lisaks majanduslikule ja tehnoloogilisele eesrindlikkusele püüelda ka moraalse edumeelsuse poole, küsib Sofi Oksanen ning tema mure ja nõuanne on siirad.
"Puhastuse" aluseks olnud näidend on nüüd Vanemuise lavale Eesti publiku ette jõudnud ning Aliidet kehastav Marje Metsur vaatajaskonnalt väga palava vastuvõtu saanud. Kuid kas Aliide pole mitte veetilk, milles terve meri, see tähendab Eesti rahvas, peegeldub? Pole see ju ainult ühe inimese, vaid kogu rahva puhastuse lugu. Uued ajad nõuavad vana prahi väljaviskamist, veriste ja roojaste plekkide mahapesemist. Just realistlik ning elujaatav maailmavaade on kõige hapram siid, mida kuratlikult keeruline, kuid mitte võimatu puhtaks pesta.

Eesti lugu vajab edasi rääkimist. Kuuldavasti on järgmine romaan eestlastest Sofi Oksaneni peas juba küdemas.

Vaimukas!

Nii nagu nõiad pidavat volbriööl Blocksbergi mäele kogunema, et seal kolleegide seltsis pidutseda ja üksteisele vägevamaid trikke näidata, sulgevad teadlased ühel ööl aastas labori- või kabinetiukse, et rahva sekka minna ja seal vägevamaid trikke näidata. Nõnda siis vurasid üritustevankrid tänavugi üle Eesti ja Euroopa, valgustades, vaimustades ning vallatledes.

Teadlaste Ööl kaigub kaks olulist sõnumit: teadus on kõikjal ja teadus ei ole kuiv. Just traditsiooniliste, "omaenese tarkusest" sündinud zombie-faktide surmamine ongi osa teadlaste tööst, mida taevast kukkunud targad mõistagi aplausiga vastu ei võta.

Ka ETV tehniliselt väga keerukas pooleteisetunnine otseülekanne oli ühtaegu muhe ja hariv, interaktiivne ja meelelahutuslik. Eriliseks maiuseks pean muusikalisi vahepalu nelja teadlastest koosneva bändi esituses, tuntuim ja tunnustatuim neist Pop Idiot, kuid üllatusväärseim - vähemalt minu jaoks - Jaan Pärn ja Pahad Seemned. (Nende intelligent-satiiriline lugu "Väärikus" ühes stiilse pildireaga pani mind paugupealt kaasa svingima.) Ühe katkematu kaadrina üles võetud musavideodes nähtud etüüdid kinnitasid meie teadusinimeste sügavat andekust, et mitte öelda geniaalsust.

Teadlane pole fanaatik, ta mõistab nalja ja oskab seda ka ise teha. Tihtipeale sünnivadki kõige briljantsemad teooriad või leiutised naljaga pooleks. Tähendab ju eesti keeleski vaimukas ühtaegu nii naljakust kui vaimurikkust. Teadlaste Öö ongi omalaadne vaimurikas mess, kus teadlased oma ideid, olgu siis rohkem või vähem praktilisi, demonstreerida saavad. Nanotehnoloogia uskumatutest imedest (ning sealhulgas mitte ainult saates tutvustatud ja vaatajaile enim meeldinud määrdumatust ülikonnast) on põhjust kindlasti veel rääkida, nagu ka pöörase kiirusega arenevast geneetikast ja materjaliteaduse erinevatest tahkudest. Teadusüritusi, ma julgeks koguni öelda teaduspropagandat, võiks kindlasti rohkem olla, seda nii noorte kui vanade rõõmuks. Lõppude-lõpuks on teadlased ju rahva teenistuses.

Ja Teadlaste Öö pole ainus aeg, kui imed sünnivad. Teadlased teevad imesid iga päev.

Otsime sõnu!

President on kutsunud rahvast üles uute sõnade otsingule. Missiooni koodnimeks "Sõnaus".
Sõnaus on ilus vana, ent ununenud sõna, mille leiame Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatust tähenduses ’koosolek, arutelu; võlumine, nõidumine’. See on tabav vaste uute sõnade loomise võistlusele. Sõnu on eesti keelde toonud paljud tuntud keelemehed, neist ehk säravaim on Johannes Aavik, kelle 130. sünniaastapäeva tänavu tähistame, ent sõnaloomet on harrastanud ka paljud teised keeleteadlased ja keeleärksad inimesed, sisuliselt kogu rahvas.
/.../ Seekordse võistluse eesmärk on aidata kaasa eesti keele väljendusvõime avardamisele riigi ja ühiskonnaga seotud teemadel. Töörühm on pakkunud 11 mõistet, mille tähistamiseks eesti keeles kas sõna praegu pole, on ainult keerukas sõnaühend või võõrsõna, või tekitab segadust olemasoleva sõna mitmetähenduslikkus.
Väljapakutud mõistete seast võib leida mitmeid puhtalt inglisepäraseid tsitaatsõnu, mis tõepoolest lausa kisendavad eesti maavillase vormi järele, kuid on neidki, mille puhul uue vaste otsimine tekitab küsimärke. Kolmas sektor ja avalik-õiguslik pole nüüd küll nii kohutavad sõnamonstrumid, et nad eesti keele valdajaid hirmutaks. Avalik-õiguslik on piisavalt eestipärane sõna, mida argikasutuses tihti ei kasutata ja ametlikus asjaajamises kõlbab viisakalt välja kirjutada, milleks seda siis lühemaks või suupärasemaks teha? Kolmanda sektori asemel võib rääkida kodanikuühendustest. Kumba eelistada, on maitseküsimus. Ka humanitaarabi on keeles piisavalt kodunenud ega tekita tavakasutuses häirivaid võrdlusi või seoseid "reaalabiga". Öelge siis lihtsalt inimsusabi!
"Pikk ja raskesti hääldatav infrastruktuur" on midagi, mille asemel saab öelda toimevõrk, kuid pikki ja raskestihääldatavaid sõnu on eesti keeles veel tuhandeid, näiteks morfoloogia, zooloogia, apoloogia, antropoloogia, arheoloogia, parfümeeria, internetifoorum, depressioon, rekreatsioon, klaustrofoobia, musofoobia, klinofoobia, fotomontaaž, kirikuvitraaž, telerežissöör, impressionism, ekspressionism, sürrealism, põlisšamanism... jne, jne, jne. Kuidas jääb nende asendamisega?
Rööpvormi poliitikale (ala töötulemusena) on keeruline leida ja ei tundu mõistlik, et see võiks ka laia kasutusse minna. Proov ei tee muidugi halba.
Eelmine, 8 aasta eest toimunud sõnaus, mis peamiselt euromõistetele vasteid otsis, läks kahjuks suures osas lörri. Ei ole kuulnud, et ühtki Eesti ametnikku oleks Balkanile mestima saadetud või meie riigiisad räägiksid täisleppimatusest riigireeturite vastu. Raha projektide jaoks küsitakse miskipärast ikka struktuurifondist, mitte tõukefondist. Väga hea sõna lähimus võiks veel kasutusse tulla, seni pole vastavat mõistet tähistav nähtus meedias palju jutuks olnud. Eelmise sõnavõistluse mahlaseim vili oli kahtlemata sõna "lõimima", mille rahvas ja ajakirjandus hästi vastu võtsid, kuid mõned jõmmid eelistavad ikka jäärapäiselt "integreerimist". Sama lugu üleilmastumise ja globaliseerumisega. Ei ole see võõram sõna ühegi mõõdu järgi parem või täpsem.

Enamasti puudutavad otsitavad sõnad ametnikkonna töövaldkonda, mistõttu nende käibelejõudmine ja käibel hoidmine sõltubki ametnikest. Üldsust mõjutab omakorda väga tugevalt meedia ning selleks, et rahvast uute sõnade sees suplema õpetada, läheb tarvis ajakirjanike avatud keelemeelt ja soovi eesti keelt elavdada.

Pede - ilus eestikeelne sõna?

Mõni aeg tagasi leidsin ühest netikommentaariumist tähelepanuväärse, ehkki asjatundmatu arvamusavalduse, mille kohaselt on sõnad "homo" ja "gei" võõrapärased ning ainus õige nimetus nonde teatud sorti hälvikute kohta on "pederast". Homofoobiat leidub selles seletuses rohkem kui filoloogiat.

"Homo" tuleneb ladina keelest ja tähendab liitena "sama" või "ühesugune" (nt sõnas homogeenne), aga esineb ka inimese liiginimes homo sapiens (tark inimene; homo homini lupus est), argikasutuses on "homo" homoseksuaali lühend. "Gei" pärineb inglise keelest ja tähendas see algselt "lõbus" või "vallatu". Eesti keeles kõlbab mõistet kasutada ennekõike homomehe kohta.

"Pederast" pole aga kaugeltki eestimaisem sõna kui eeltoodud. Selle juured on kreeka keeles, mida soome-ugri keelte hulka kuidagi mahutada ei saa. Paiderastia tähendab poiste armastamist, mistõttu võiks "pederasti" või "pede" kasutada pigem noore ja vana homomehe suhte puhul. Negatiivne varjund ei luba siiski "pederasti" tolerantsiga kohitsetud keeles pruukida. Kõige eestikeelsem sõna homoseksuaali tähistamiseks on seega OMASOOIHAR. Homopõlgurite kõrvadele võib see aga paraku liiga kaunilt kõlada.

Tantsud vikatimehega

Tallinna Niguliste kirikus Antoniuse kabeli seinal ripub seitsme meetri pikkune keskaegse kunsti meistriteos, fragment Bernt Notke maalist „Surmatants“ („Totentanz“). Teost võib pidada hindamatuks, kuid selle ilma vääringusse ümber arvestades on tal hinda vähemalt 250 miljonit eurot. Arvatavasti Lüübekist pärinev maal oli algselt 30-meetrine. „Surmatantsu“ vasakus ääres on kujutatud jutustaja ja torupilli mängiv isikustatud Surm, kes esineb kogu maali läbiva tantsiva skeletina. Esimese tantsu keerutab Surm paavstiga, temale järgnevad keiser, keisrinna, kardinal ja kuningas. Figuuride alla on paigutatud moraalitseva alatooniga tekst. Surm kutsub iga maalil nähtavat tegelast tantsule ja kuigi kutsutavad püüavad ära öelda, annab Surm neile oma teravmeelse vastuse ning pöördub järgmise väljavalitu poole. Viimases värsis kutsub Surm tantsule piiskopi, kuid selle koha peal maal katkeb.
Hävinud Lüübeki „Surmatants“ olevat kujutanud veel järgmiste ametite või seisuste esindajaid: abt, rüütel, munk, linnapea, preester, aadlik, arst, liigkasuvõtja, vikaar, kaupmees, kirjutaja, käsitööline, erak, talupoeg, nooruk, neitsi ja väike laps. Seega on „Surmatantsu“ kui žanri puhul tegemist läbilõikega hiliskeskaegsest sotsiaalsest hierarhiast. Omapärase ja ka tänapäeval väga efektsena mõjuva allegoorilise žanri moraal näib olevat lihtne tõdemus, et surm ei säästa ühtegi seisust, ei vaest ega rikast, noort ega vana. Kes tantsule võetakse, sellele on hingekell löönud.
Žanri tekkimisele aitasid kindlasti kaasa pidurdamatud katkuepideemiad ja mitmed teised haigused, millele ravi enamasti leida ei osatud. Kunst on läbi aastatuhandete peegeldanud ajastu mõttemalli, nõnda räägib ka tantsiva surma motiiv kaasaegsele vaatajale sajanditetagustest hirmudest, mille kõrval ei puudu siiski mõningane hulk musta huumorit. Ja mis jääbki vaesel surelikul muud üle kui nalja visata. See ju inimlikkuse tunnus.

On kahetsusväärne, et kunstiguru Linnar Priimäe aastatetagune idee kujundada Tallinnast Surmatantsu-linn tormakalt maha laideti. Keskaegne miljöö ja haruldase maali paarisrakend võimaldanuks Tallinnat hoopis originaalsemalt tutvustada kui üsna sisutühi tunnuslause "Sounds good". Surmaga seonduv erutav temaatika suutnuks eduka välismaise meediakampaania tuules tekitada Tallinna suunale paljudeks aastakümneteks lakkamatu turistidevoolu. Ja kujutaks vaid ette, kuidas kõik need erinevast rassist ja rahvusest külalised lahkunuks siis isikliku väikese vikatimehekujulise suveniiriga, mida kaminasimsile Eiffeli tornikese, jaapani netsuke ja bumerangi kõrvale paigutada. Nõnda meenutaks Surm oma igipõlist kohalolekut, kui ta diivanil lösutavatele heaoluühiskonna asukatele otsekui Vergiliuse sõnadega sosistab: "Elage! Ma tulen varsti!"

Rääkimata lood Gruusiast

„Kes määras surma augustisse?“ Selle prohvetliku luulerea toob kuuldavale Andrei Nekrassovi filmi „Vene õppetunnid“ algusminuteil dokumentaalteose kaasautor Olga Konskaja. Nemad kahekesi tegid lõikavalt ausa filmi Vene riigi valedest ja õõvastavast vägivallast, mida valede taha varjatakse. Andrei ja Olga elavad eheda empaatiaga kaasa grusiinide kannatustele, sattudes sellega omal maal riigireeturite nimekirja. Kuid just valskust ja koledusi lahates rõhutab nende film üldinimlikke väärtusi.
Osseedi neiu teatab väikese kohviku laua taga, et ta vihkab grusiine, ajupestud poisikesed võrdlevad Gruusiat natsi-Saksamaaga, Kremlimeelses tele-eetris avaldab keegi „ekspert“ arvamust grusiinide „patoloogilise“ kurjuse üle. Lihtsad gruusia inimesed Lõuna-Osseetias ja Abhaasias aga kinnitavad nagu ühest suust, et kui suur naaber poleks küünised vahele toppinud, elaksid kõik rahvusgrupid sõpruses ja üksmeeles. Koos purustatud grusiinide asulatega Lõuna-Osseetias ja Goris on purustatud ka need lootused.
Gruusia vasturünnakus hukkunud 2000 tsiviilisikut, mida vene ametlik meedia on järjekindlalt, ja nagu selgub, ka tulusalt kedranud, osutub ülepaisutatud blufiks. Tšinvali, „magav linn“, mida grusiinid pommitasid, ei maganudki tol saatuslikul augustiööl. Vene pool oli rünnakut juba kaua ette valmistanud ja linnaelanikudki suuremas jaos evakueeritud. Sellest tulenevalt küsivad ka Nekrassov ja Konskaja: kui grusiinide tule – ennekõike enesekaitsetule – läbi hukkus ligi paar tuhat inimest, siis kuhu jäid kõik need tuhanded haavatud, kes rünnakutega oleks loogika järgi pidanud kaasnema? Ometi on vene võim suutnud isegi lääneriigid oma valesid uskuma panna. Venemaad süüdistada ei ole lihtne, sest gaasitorud on ikkagi nende käes. Tühja sellest, mis kaugel Kaukaasia mägedes toimub, peaasi, et Õhtumaa asukatel gaasi jätkuks!
Lisaks kahe aasta tagusele augustisõjale puudutab „Vene õppetunnid“ ka Beslani pantvangitragöödiat – ainulaadset juhtumit, kus riigivõim tapab omaenda koolilapsi. Eriti sisendusjõuliseks osaks filmist on naised, kes elasid üle 1993. aasta sõjaõudused Abhaasias ja said nüüd võimaluse kaamera ees suu puhtaks rääkida. Nõnda paljastuvad jätkulood vene sõdurite võigastest kangelastegudest võõral maal: läbipekstud õpetaja, mahalastud munk; väikesed tüdrukud, keda korduvalt vägistatakse; kaevu heidetud, lakke riputatud ja kõikvõimalikel elajalikel viisidel piinatud süütud inimesed… Kõige südantlõhestavamaks pildiks naine, kelle 17-aastane poeg ema silme all valatud kuulirahes murdus, ja kes ise ellu jäeti, et teda hiljem jõhkralt piinata ning toppida talle suhu ühe teise ohvri peast välja urgitsetud silm. Nüüd on Abhaasia „iseseisev“ riik, sisuliselt Venemaa territoorium, ja ellu mõistetud ema ei pääse isegi pärast kõiki neid aastaid ja kannatusi poja hauale.
„Vene õppetundide“ üks olulisemaid sõnumeid on küllalt selge: Venemaa on korraldanud Gruusia aladel ulatusliku genotsiidi ja õhutab endiselt viha grusiinide vastu. Ometi on see kõik jäänud inimõigustest ja liberaalsetest väärtustest jutlustavas läänes peaaegu märkamata. Kuidas ometi?
Püha Jüri, Gruusia kaitsepühak, tappis kuulsa legendi järgi kohutava lohemao. Kas suudab ta vaigistada ka kahepäise kotka valeliku kriiskamise? Baltimaad võivad selles lahingus väikest, aga väärt tuge pakkuda. Hea, et „Vene õppetundide“ autorid on ise venelased, olgu nad Putinimaal kasvõi lindpriid. Niikaua, kui südametunnistus kahtlema sunnib, pole tõde veel maha maetud.

Unustatud Ümera

Tänavu juulis tähistasid leedulased suurejooneliselt Tannenbergi/ Grünwaldi/ Žalgirise lahingu 600. aastapäeva. Pidumissad, konverentsid ja rollimänguetendused haarasid peaaegu kogu maa, uhkus oma rahva üle täitis leedulasi põlvepikkusest põnnist tudiseva raugani. Kuni 18. sajandi lõpuni oli Leedu ajalugu hoopis erinev Eesti ja Läti omast. Küllap pole seetõttu meil võimalik kunagi päris täpselt aru saada katoliku-usku leedulasest, kelle rahvusliku indentiteedi kroonijuveeliks on suurriigi minevik. Oh see armas mineviku-Leedu, mis ulatus Läänemerest Musta mereni ning mida valitsesid õilsad ja vaprad vürstid...

Eks meilgi heietatakse kaugest kuldsest priiusepõlvest, milles leidub küll rohkem muinasjuttu ja soovunelmaid kui kirjasõnaga kinnitatud tõiku. Leedu kuldajastu on aga ehtne, paremini dokumenteeritud ja tänapäevale juba ainuüksi sajandite poolest lähemal. Kuid maarahvalgi on oma muistne võidulahing, mis rahvuslikku uhkustunnet peaks toitma ja mille ümmargust tähtpäeva oleks põhjust just praegu meenutada. Ümera jõe triumfist möödub täpselt 800 aastat. Milline mütakas arv!

Selles, et juubelipidustuste asemel kuuma suve järgne vaikus Maavalla kamarale on laskunud, ei maksa süüdistada vähepatriootlikku või väheromantilist valitsust. Ümera lahingu tähistamist pärsivad mitmed ajaloolised mälulüngad. Esiteks pole teada lahingu pidamise täpset kuupäeva. Sündmused Ümera jõel olevat toimunud millalgi hilissuvel. Samuti ei ole teada ühegi osalenud Eesti vanema nime, kes vääriksid kohta leedulaste suurvürsti Jogaila ja tema onupoja Vytautase kõrval Balti vägevate sõjardite Valhallas. Kui suur eestlaste võit õigupoolest oli, on samuti selgusetu. Vangi võeti ligikaudu 100 vaenlast, enamik neist tõenäoliselt läti hõimudest. Ümera lahingut ei anna mastaabilt kindlasti leedulaste Tannenbergiga võrrelda, pigem võiks Valmiera lähedal toimunut pidada eestlaste peenikese (sõja)kavaluse musternäidiseks. Ajaloo vigurid paiskasid eesti maleva samasse kanti ka seitsesada ja üheksa aastat hiljem, Vabadussõjas. Tookordki naasti kilbiga.

Ka väikesed ja tähtsusetud võidud on vajalikud. Pole rahvast, kes tahaks jääda igaveseks luuseriks. Kui juba võitlust peetakse, tuleb kuskilt kasvõi moraalne võit välja pigistada. Nõnda on Ümeratki kangekaelselt meeles hoitud. Tartust võib leida väikese tänavajupi, mis kannab kuulsa lahingu nime. Selle ja Riia tänava vahele surutud pood kannab sama nime veel ainult rahvasuus. Ajalugu tunneb ka Ümera-nimelisi kolhoose. Muidugi kuuluvad siia listi kuulus jutustus, mitmed uurimused ja teadusartiklid.

Ajaloolaste hinnangul on Ümera lahingu peamine tähtsus Eesti muinasmaakondade liitmine, ühise eesmärgi teadvustamine. Samas paistab, et otsene vajadus Ümera meelespidamiseks puudub. Eestlase rituaalses mälus on kaugete aegade hämariku sündmustest olulisemal kohal hoopis kaotus, märterlik alistumine - Jüriöö ülestõus, mille meenutuseks tulesid süüdatakse ja jookse sörgitakse. Ehk ongi nii mõttekam. Milleks kudrutada asjadest, millest me suurt midagi ei tea? Pidupäevi on Maavalla rahval teisigi. Ärgu siis Ugandi meeste vaimud pahandagu, et nende vägitegu Ümera jõe kaldal järeltulevatele põlvedele üle mõistuse käib.

Mida hiied kõnelevad

Eesti rahvausundis ei tunta inimese rajatud kultuslikke templeid, nende asemel on eestlased pühade paikadena austanud mitmesuguseid looduslikke objekte – metsasalusid, kive, veekogusid ja allikaid. Mälestus muistsetest pühapaikadest on vaatamata katoliiklikule ning eeskätt luterlikule hävitustööle kandunud kaasajani. Alles on jäänud „hiiemäe“ mõiste, kohanimedest Püha (küla) Pühajärv, Pühajõgi jt. Mitmed teadaolevad hiiekohad (neid on üle poole tuhande) pole siiski enam parimas seisus. On unustussejäetuid ja lausa hoonestatuid, kuid järjest enam hakatakse muistsetele kultuspaikadele tähelepanu pöörama ning pühalik aura nende ümber on taastumas. Pole võimatu, et püha tammik seisis ka tänapäeva Tallinna südames Tõnismäel – kohas, kus veel hiljuti valvas kurikuulus Pronkssõdur.
Eesti hiiesalusid nimetatakse juba Henriku Liivimaa kroonikas, kuid keda või mida hiites austati, on jäänud ebaselgeks. Säilinud pärimused mainivad hiite asukatena hiie noormeest, -neitsit, -hobust ja -koera. Põhja- ja Lääne-Eestis olid peamiselt levinud hiiemetsad, Lõuna-Eestis austati ka üksikuid puid.
Hiis ei ole alati tähendanud püha salu või pühapaika üldisemalt, kunagi võis tegemist olla hoopis jumaluse nimega (soomlaste Hiisi). Ka mõisted „hiid“ ja „hiis“ on ühiste juurtega. Arvatavasti tähendab Hiiumaa just „hiite maad“ ega seondu hiidudega. Huvitaval kombel on vanimas piiblitõlkes semiidi viljakusjumalanna Ištar eestindatud samuti Hiieks. Võib-olla austasidki muinaseestlased hiies mõnd jumalannat, kes vastutas sigivuse, seksuaalsuse ja armastuse eest. Mõistagi pole ühtki allikat, mis kinnitaks Eesti Veenuse olemasolu, aga samas ei ole ka allikaid, mis taolist fantaasialendu pidurdaks. Siinne rahvas on unustanud oma Zeusi, Hermese ja Dionysose – kas nende jälgi ei oleks mõttekas otsida näiteks muistsetest pühapaikadest?
Hiied võisid olla matusepaikadeks ja teateid sellest, et surnuid hiide maeti, leidub veel Rootsi ajast. Arheoloogilised andmed seda siiski ei kinnita. Kindlamalt võib väita, et hiites viidi läbi ohverdusi kohaga seotud haldjatele. Hiied võisid olla ümbritsetud aia või taraga, et eraldada seda „vähem pühast“ inimeste maailmast. Kui vee-elementi peeti pühaks, siis pole välistatud ka tule austamine lõkkeplatsil. Kas hiies ka lauldi ja tantsiti, on raske öelda, aga välistada seda ei saa. Erinevaid usulisi praktikaid võis olla teisigi. Rahva mälus püsisid hiiekohad sajandeid, mistõttu polnud need ilmselt vaid vähestele väljavalitutele mõeldud pühad alad, vaid kõigile ligipääsetavad.
Tänapäeva maausulised pajatavad, et hiies käidi nõu pidamas, kohut mõistmas, tantsimas, surnuid matmas ja mälestamas ning loomulikult ohverdamas. Hiied olid riituspaigad, kus haldjatelt-jumalustelt kaitset ja hingejõudu (ehk tänapäeva mõistes õnne) paluti. Tõenäoliselt suhtuti hiide kui sõpra, keda ei tohtinud pahandada ning kellelt kingituste teel võis abi välja meelitada. Suhtumine loodusesse nagu võrdväärsesse partnerisse paistab meie rahvausundis hästi silma ning kindlasti tuleks hiisi edaspidi kohelda rahvapärandit säilitavate reservaatidena. Olgu usuga haldjaisse kuidas on, kuid eesti rahva juured peituvad ikkagi hiies.

Homovürstinna uued võrgutused

Kylie Minogue'i uusim üllitis kannab hellenite armastusjumalanna nime. Juhus või mitte, kuid absoluutselt piiritu, isegi sugudevahelisi piire hülgava armastuse sõnum kuulub Kylie repertuaari nagu lilleõiekene dändi rinda.

Geide üks lemmikleedisid Püha Madonna tiirleb endiselt orbiidil, Cheri täht on kustunud, Lady Gaga supernoovana sähvatanud. Pisike austraallanna püsib visalt konkurentsis. Ta ei ehi end uhkete sulgedega ega küünrakõrguste koturnidega. Maitse, stiil, malbus - need sõnad iseloomustavad Kylie' kõige täpsemalt.

Ka "Aphrodite" avasingel "All the Lovers" õrritab ja erutab. Baby, it hurts if love is really good... Kylie' lauludes korduvad nagu kiuste udupeened vihjed seksile ja lakkamatu tantsupidu. Can't you see there's so much here to feel... Kylie pind on vaatamata sisemisele himurusele liiga uje, et teda noorsoo ärasolkimises võiks süüdistada. Groteskset geiteemat kultiveerivad pigem Adam Lambert või Scissors Sisters, Kylie on sattunud omasooiharate ikooniks puhtjuhuslikult, läbi muusika. (Sedasama võib öelda ABBA ja laiemalt kogu eurodisko kohta.) "Geilikku" muusikat ei fänna ainult geid, lesbid ja transseksuaalid. Geilik peenutsemine ühes sellega kaasneva õrna armastuse ja raju seksiga on nooruslik trend, loomulik jätk üsna lühikeseks jäänud hipide liikumisele. Olla gei on viimane mood, nagu ütles blondeeritud nimitegelane mulluses skandaalikomöödias "Brüno".

Ootaks huviga, mil mujal ilmas nii levinud homoteema jõuab ka siinsesse popmuusikasse. Ühiskonna praeguse häälestatuse juures pole veel keegi julgenud võtta riski siduda oma artisti-imago vikerkaarevärviliste lippudega. Sajandi algusest meenub küll grupp Viies Element, kuid nende tähelend jäi üsna üürikeseks. Vana kala Rolf Junior võiks seda sugugi mitte väikest ja hämarat nišši hästi täita, kuid seni on temagi neis asjus pigem madalat profiili hoidnud ning piirdunud peamiselt ekstravagantsete kostüümide ja väikeste puusanõksudega. No mis siin põdeda?! Gaas põhja, puritaanid põrgu! Moega tuleb kaasas käia.

Või nagu Tema Hiilgus Kylie kümme aastat tagasi raadioeetrites kuulutas: "Su disko vajab sind!"

Pidu, vaikus ja lendav prantslane

Eestlaste õuel on kergejõustiku EM-i järel vaikus. Võinuks olla pidu, kuid kaks kõige "jamamat" kohta medalisaajate joone all ei anna selleks just põhjust. Kui veidi naabruses ringi vaadata, ei oleks isegi nutt liiast. Läti ja Leedu naised päästsid oma maa au ning viisid Barcelonast kirkaima medali koju - vastavalt kaugushüppest ja maratonist. Soome leppis ühe pronksiga (kolme aasta tagune maailmameister Tero Pitkämäki!) ning Rootsi sai viimasel võistluspäeval Holmi ja Bergqvisti tuules kõrgushüppehõbeda, sedapuhku Emma Greeni nimele. Olgu, lohutagem end sellega, et rootslaste ja soomlaste koondised olid Eesti omast poole suuremad, nii et üht medalit nende puhul väga suureks õnnestumiseks pidada ei saa. Kõrvutagem neid või Aserbaidžaaniga, kes oli välja pannud vaid viis sportlast ja lõikas võistluspõllult ühe pronksi või Horvaatiaga, kes tuli Hispaaniasse 12 atleediga ja lahkus 2 kullaga. Nõnda kaubeldakse kasuga... Aastad pole aga vennad ja kui "meie omad" ikka trennis käivad ja tahtmist teritavad, võime rõõmustamise mõnele tuleviku võistlusele ajastada.

Tänavuselt EM-ilt jäi siiski kõige eredamalt meelde ja küllap ka ajaloo annaalidesse üks mees: prantslane Christophe Lemaitre, kolmekordne Euroopa meister. Kiireim valge mees planeedil Maa. Kui panna siia kõrvale ka heledanahaline 100 m naiste tšempion Verena Sailer, tähendab see pidu rassistide õuel. Ja miks mitte pidutseda, kui valge rassi jaoks on sprindidistantsid aastakümneid kehvad medalialad olnud. Oli seegi vist vaikus... enne tormipuhangut?

Noorukese Lemaitre'i puhul on tegemist kahtlemata taevast langenud talendiga, kelle tipptulemused on vaatamata Barcelonas korraldatud kübaratrikile kindlasti alles ees. Ehk pole lendaval prantslasel head šanssi ega isegi pisukest lootuskiirt jamaika ja ameerika ässade vastu, kuid kui Lemaitre mõttes inimvälgu Usain Bolti kõrvale stardipakule seada, võib juba praegu nahal erutusvärinaid tunda. Tõehetked on lähedal. Kui ainult Lemaitre ülemaailmsetel tiitlivõistlustel selle kõige jamama kohaga leppima ei peaks...