Rootsipunase aiavärava alla on vesi uuristanud toreda koopa. Üks matsakas kumalane, väike Karlsson, lendas võrinal üle värava ja maandus lopsti keset koobast. Ta ukerdas vähe ringi, katsus seinu, mõõtis põrandat ning vaatas oma terava liitsilmaga läbi kõik sopid ja nurgad. Ta otsis endale korterit. See värtealune koobas polnud aga piisavalt hea - kehv ehitusmaterjal, napilt ruumi, puudulik katus. Vihmapiisk pole suurem asi ehitaja. Kumalane sumistas pahaselt, tõmbas kuus jalga konksu ja võristas edasi. Õnneks on soodsa hinnaga kinnisvara mujaltki saada, ilm ju nagu maasikas!
Suviselt soe mai on nurmedel õievaiba lahti rullinud. Kastanitele on kerkinud sajad vandlitornikesed, uudishimulikud mardikad vahivad sealt välja, kissitavad ergava päikese poole. Juba roosatab viirpuu, leeder on valges vahus ja sirelid lõhnavad kreemjalt, kui nina õitsvasse kobarasse torgata. Heitsin neile õnnenäljas pilgu ja näe - kaua ei tulnudki otsida! Siinsamas, silmakõrgusel pillerdas viie lehega sireliõis. Esimest korda elus leidsin sirelitest õnne!
Õhtupäikeses hõljuvad võililleseemned. Tuul kannab neid oma laial turjal, viib uutele viljakatele maadele. Lepavõsas siristavad lehelinnud ja murueide tütred. Piiritajad on ka platsis, kiusavad kuldnokapreilit, kes alles hiljuti emaks sai. Nõuavad tema pesakasti endale.
Päike, va salakaval kommionu, määrib šokolaadi inimeste nahale. Kes julgeb luud-liikmed nelja seina vahelt välja tuua, saab kohe pangitäie sulavat Bitterit kaela. Keegi ei pahanda. Miskipärast tahavad pea kõik vaniljekarva lihtsurelikud kakaopruuniks saada.
Juba koguneb rahvas randa. Riided muutuvad üleliigseks. Mööda kohisevat mereäärt liugleb poolpaljas sireen, veenuslik näitsik. Ta paistab üksildane, kuid päikeses kümblevate kuttide janustele pilkudele ta tähelepanu ei pööra. Jah, mõni näkiline on nagu šokolaadijäätis - pruun ja magus, aga kohutavalt külm.
