ja kolmas on enese südame hääl
Need Ernst Enno värsid on mul viimastel päevadel vaibumatult meeles mõlkunud. Tõepoolest, ööbikud laksutavad kõikjal – päeval ujedamalt, öösel lausa ekstaatiliselt. Väikeste lindude maikuised serenaadid on magus tõestus sellest, et mõned laulud ei muutu. Poeedid saavad ka tulevikus ööbikuid värssidesse panna ning vaikne kevad, mille eest maailma poole sajandi eest hoiatati, pole vähemalt meie maile jõudnud.
Kirjanduses kipuvad ööbikud olema melanhoolsed, aga väga õilsad linnud. Sageli on nende elujupikenegi traagilise kulu ja lõpuga. Wilde’i ööbik võiab oma ihuverega kahvatu roosi punaseks. Õrn ööbik tuntud rahvalikus laulus ei taha sugugi hõisata mõisa roosipuul, kus tema esivanemaid on tapetud – talupoja akna all olevat parem laulu lüüa. Anderseni muinasjutus suudab aga Hiina keisri valdustes pesitsev üllas ööbik isegi surma valitseja rinna pealt minema peletada. Oh jah, selles laulus peab olema nimetamatu nõiavägi, mis paneb püramiide ja pilvelõhkujaid loonud suure olendi tillukest sulelist imetlema.
Ööbik ja toomingas on paras paar. Neil on kombeks oma ilu üheskoos näidata, üks keelega, teine õitega. Ei mina tea, miks ööbikud toomingaid armastavad, vahest joovastava lõhna pärast. Aga koos kuulutavad nad kevade triumfi ja suve peatset valitsusaega. Toomingas ise on põhjamaiselt tagasihoidlik olevus. Pole tal ambitsiooni aasta läbi eputada ega hallaööde eel näljaseid sahvtiste viljadega kostitada. Tema kössitab omaette metsaservas, vahest ainult pobiseb tasakesi, kui õrn tuuleiil teda ülemeelikult nügib. Kuid paariks nädalaks aastas on ta üle metsa kutt. Siis ei saa ükski teine taimeline ette näidata sellist Armani kuube ja Hugo Bossi aroomi nagu tema. Nood kaks tagasihoidlikku hinge – ööbik ja toomingas – leiavad teineteist igal kevadel. Vana arm ei roosteta, ütlevad selle kohta robotid.
Ilm on täis teisigi armunuid. Varesed askeldavad hoolsasti pesapuul, kus alles mõne nädala eest kärarikast soolaleivapidu peeti. Kireuimas sajajalgne jälitab üht musta mardikat (kas ta siis ei tea, et loodusseadustest tulenev seisusevahe ei luba neil abielluda?). Pööningul talvitunud vapper hiir otsustas saepuru kasukalt maha pühkida ja proovida õnne vallalise põldhiirepreiliga. Metskitsepaar jalutab valgusküllases männikus. Kumalane kurameerib noorukese võilillega. Ainult üksildasel oraval ei jää üle muud, kui kallistada mullust kuusekäbi. Küll pisikese olendi hing peab sel päikselisel päeval palju igatsust taluma!
