Häid suvistõpühhi!
Lehekuu lõpp, juhhuu! Kõik ilm om täüs häitsmid, egä tooni ja suurusõga. Uibu ja vislapuu uhkõndasõ pruudirõivin, õdagukägu kukk näile õnnõ. Üts tsirgusilmäpuhm sinetäs õkva värte man, tõnõ, viil suurõmb, vana uibu all. Kastanidõ ja tsirelidõ vaihõl kohisõs peris tsirgusilmämeri. Üüse käävä päkätsi sääl tsuklõman.
Kinnisvara hinna läävä mugu ülespoolõ, a kastaniriigin tuust kiäki ei hooli. Egä keväjä nõsõsõ naide laiu lehti pääle jäl vahtsõ elevandiluust tornikõsõ, kost saava kortõri vai hotellitarõ kõik mehiläse, sitigu ja tsibiläse. Säält om ümbretsõõri hää vällä kaia. Lauda takast paistus ilmadu suur punt kirekärelilli. Naidõ mälsä hõng või esiki siili pääst segi ajja.
Kompostiunigun võtseva võimu hindä kätte tapukikkahaina. Jahumarapuu valõtas helde päävä käen. Oravits viil ei häitse, a joba hällütäs nuppõ. Pedäjidõ alla omma kokku kogunu trobikund mõtsmaasikid. Tsillukõsõ Kaval-Antsu! Puha häitsme küllen, a üttegi marja ei olõ ma naidõ poodist viil saanu. Kohe naa kõikaig jääse?
Paar ildas jäänü Rakvere rõibõt aja kapstamaa veeren iks viil nõna pistü. Ei tiiäki, mille säändsele tülütegijäle Rakvere liina perrä nimi panti. Kõik halv tüküs innemb Vene- ku Virumaalt tulõma. Selle võinu taa rummal hain olla hoobis Moskva vai Pihkva rõibõ.
Pia egä puu ja puhm om joba kinäste lehen. Lepp ja kõiv ja haab – kõigil sündsäle hammõ sälän ja püksu jalan. Tamm om laisk puu, kiä lätt lehte aigupiten. Lask hinnäst uuta, timäl ju aigu om. Üldäs, et keväjä omma ossa hiirekõrvun, a ma ei näe tan joht määnestki hiirt vai kõrva. Värski lehe paistusõ hoobis ku paradiisitsirgu pudsaja.
Sisaski, Mõtsaimä tütre, pidävä üü läbi laulupitu. Naidõ viisivakan om hulga laulõ kodumõtsast ja pesäpuiõst. Sisaskidõ hümn om muiduki „Õrn ööbik”. Ku iistläisi laulupidun kantas kõgõpäält ette „Koit”, sõs sisaskidõl on taa perämine laul. A mõni väikene sisask om sääne staar, et tsoldsutas esiki kesk päivä. Üts hõiskas siinsaman raa otsan, haara vai peiu.
*
Täämbä omma suvistõpühä. Seo ilma aigu naid inämb õigõlõ ei peetä, a vanast olli suvistõ küländ tähtsä pühä – jõulu, jaani ja lihavõttõ perän nelländä kottusõ pääl. Suvistõpühhis tuudi tarrõ noorõ kõo, käüdi kerigun, minti kiikma ja tetti piimäst ni munnõst parõmbat süüki. Mõnõl puul peeti leeripitõ, mille kesken olliva noorõ, ellu astja inemise. Noorõ kah häitsese parhilla ku tulihaina, kuis muidu!
Ristirahva jaos omma suvistõ kerigu sünnüpäiv, pühä vaimu vällätulõmisõ aig. Esäst ja pojast tetäs pallu juttu, a pühäst vaimust suutumas vähä. Om kiäki tedä nännü vai kuuldnu? Kas mõni tark tiid, mis värvi omma timä häitsme?
Mõtli, et tuu suvistõpühhis tarrõ mõnõ kõoossa, edevanõmbidõ viisi. Sõs lei käega: mis näid kõivõ iks inämb vaivada, mahla sai seo kevväi joba lastus. Kasugu rahun! Tõiõ tarrõ hoobis neli tsireliossa, illusa lilla. Õnnõhäidsend ei nakka ma naidõ hää hõnguga tsaukõ seest otsma. Ku õnn taht, sõs tulõ tä esi.
*
Jahumarapuu – viirpuu
Kirekärelill – piibeleht
Oravits – kibuvits
Piimähain – võilill
Tapukikkahain – vereurmarohi
Tsirgusilm – meelespea
Tulihain – tulikas
Uibu – õunapuu
Vislapuu – kirsipuu
