Kuhu kevadekuulutajad jäid?

Loodus muutub üha vaesemaks

Visnapuu ütleb oma teada-tuntud luuletuses: see aasta tuleb kevad teisiti. Tiu-tiu ja teisiti! Tahaks poeedile pisut vastu vaielda. Kõik kevaded tulevad teisiti, ükski neist ei kordu. Viimastel aegadel tuleb kevad lonta-lonta, vana ja hallina. Vaikse ja väsinuna. Lumikellukesed ja sinililled on tal ikka vöö vahel, mõned võsaülased ka. Ent ometi on ta tänavu vaesem kui mullu.

Pixabay

Meenutan lapsepõlve. Sellest polegi kaua aega möödas. Rõõmsalt kollased paiselehed, mis kraavipervedel ja tiigi veeres õitsesid, olid alati esimeste kevadekuulutajate seas. Ma pole neid enam aastaid näinud. Kuhu nad kõik kadusid? Kas on nende hävingus süüdi lambamokad ja muruniidukid? Või metaan ja süsinik?

Ka sipelgaid on väheks jäänud. Kunagi oli lõunapoolne metsaserv täis sipelgarahva pilvelõhkujaid. Elu kihises mändide all. Kui mul oli mõnikord kevadel nohu, võtsin kuulda vanarahva soovitust ja pillasin taskuräti sipelgapessa. Kohemaid asus trobikond väikesi sõdureid tundmatut sissetungijat oma salarelvaga ründama. Tõstsin siis räti pesast, rapsisin sipelgatest puhtaks ja nuusutasin. Teravalõhnalist hapet täis pritsitud taskurätt tegi nina lahti ja jube mõnus oli olla.

Ja jänesekapsad...! Oh jeerum, kuidas neid sai lapsena õgitud. Metsaalune rohetas neist, head hapukad. Nüüdseks kõik kadunud, ainult maitse mõlgub veel meeles. Kuldnokki, neid vigurivänte, kes vidistavad, näuvad, hauguvad ja piiksuvad, on samuti vähemaks jäänud. Vikipeedia ütleb, et kuldnokkade sigivusele võib hukatuslikult mõjuda antidepressantides leiduva aine sattumine loodusesse. Kurb lugu. Inimene oma musta masendusega mürgitab neid imetoredaid linde, kelle laul peaks olema juba iseenesest antidepressant. Puhas ja kõrvaltoimeteta veel pealegi.

Lõoke lõõritab laisemalt ja vahvad hundinuiad, mis mulle lapsena hullult meeldisid, pole enam ammu veest villpehmeid päid välja pistnud. Marlene Dietrich hakkab krabiseva grammofonihäälega laulma: kuhu küll kõik kullerkupud jäid, mis on neist nüüd saanud? Jah, ka neid pole enam pikka aega silma jäänud.

Aga mesilasi ma väikese poisina ei kannatanud. Lausa pelgasin neid. Kippusid mind kogu aeg nõelama. Nüüd igatseb kõrv mesilaste sumina järele. Ei kuule seda enam nii sageli. Ammusest ajast seisab aianurgas kirsipuu all üks mesitaru. Võõpasin selle paar aastat tagasi lõbusalt oranžiks. Ükski kodutu sülem pole seda kõigi mugavustega linna üles leidnud. Ega vist leiagi.

Õnneks ujub tiigil pardipaar. Inimesi nad ei karda. Lootust pisiperele neil vist pole, läheduses üürib korterit rebane. Pardimunad on tema maiusroog.

See kevad tuli jälle teisiti. Prääks-prääks ja teisiti.