29. mai 2017

Lilled katavad kõike

Kui tuled San Franciscosse,
kanna kindlasti juustes lilli.

Nõnda laulis viiekümne aasta eest Scott McKenzie. 1967. aasta maikuus esmakordselt avalikkuse ette jõudnud laul "San Francisco" sai peatselt hipide hümniks. Võtame paar kilo pikki juukseid, raamime need kirju paelaga, lisame lohvakad vikerkaaretoonides rõivad, unustame jalanõud, riputame kaela päevinäinud kitarri - ja ongi üks tore hipi valmis.

Tagantjärele tunduvad need elukad, kes muinasjutulisest rahust jutlustasid, rahale ja kullakarvalistele asjadele sülitasid ning seejuures ennenägematut vabameelsust ilmutasid, äärmiselt naiivsed. Eks kuuekümnendad olidki naiivsuse ajajärk. Hipide sünnipaik asub seksrevolutsiooni, psühhedeelse muusika ja sõjatüdimuse ristteel.

Olles küll vaieldamatult lihtsameelsed (aga seda on noorsugu ju igal ajastul), peegeldus hipide tegevuses puhtinimlik vastuseis surmale ja hävingule. Topime püssitorud lilli täis. Siis püsib lootus, et sõda ei puhke. Mida muud üks pisike mutukas ikka teha saab.

1968 tõi maamunale palju armastust ja mässu. Armastus ongi vahel mäss hukatuse vastu. Päikeselisele armastuse suvele eelnes lootusrikas Praha kevad. See kevad tuli teisiti. Veriselt. Praha tänavatele veeresid tankid, lootus inimpalgeliset sotsialismist purunes. Õhku jäi mässajate ülev loosung: "Te võite lilled puruks tallata, kuid ei suuda peatada kevadet!" Paraku tuli idabloki rahvastel oodata uut kevadet veel paarkümmend aastat.

Mis jõud see õieti on, mis paneb inimesi ennast lilledega ümbritsema? Uste kõrval ripuvad lopsakad amplid petuuniate ja virkliisudega, peenardel naeratavad roosid, liiliad ja gladioolid, aknalaudadel uhkeldavad orhideed, säntpooliad ja pelargoonid. Lilled sobivad nii hällipäevaks kui ka pulmadeks, põngerjad alustavad kooliteed, sügisõied pihus, ja astuvad aastaid hiljem iseseisvasse ellu, lõhnavad kimbud süles. Kas pole nii, et need õrnad, värviküllased olendid, keda nii väga enda lähedal hoida tahame, sosistavad meile iga päev oma salapärases, ent ikkagi mõistetavas lillekeeles: "Memento mori!" Ära unusta, et sa sured.

Tosin aastat enne seda, kui hipid hakkasid lilli juustesse pistma, kirjutas Peter Seeger laulu, mis Marlene Dietrichi suu läbi sai üle ilma kuulsaks: "Kuhu küll kõik lilled jäid?" Nagu selgub, toob neiu õied tuppa, mehed lähevad sõtta ja viimaks on maa jälle lilli täis. Elu käib üha ringiratast, surm on vaid lühike vahepeatus. Lilled saadavad meid igal pool ja igal sammul.

Lõppsõna saab Erich Maria Remarque, kes võtab inimese, igavese lillelapse, kibemagusa saatuse tabavalt kokku: 

"Lilled katavad kõike. Isegi haudu."