Vahel on kasulik matsi moodi mõelda
Kevad tekitab minus imeliku tungi kraamida ja tuustida. Ehk veidi tolmutada. Korda luua. Seekord võtsin ette ühe koduse raamaturiiuli ja asusin aastate jooksul riiuleisse settinud kirjavara inventeerima. Kogemata leidsin kopsakate proosaköidete vahelt ühe luulekogu, mille olemasolust mul seni aimugi polnud: Hando Runneli "Laulud eestiaegsetele meestele", ilmunud Loomingu Raamatukogu sarjas aastal 1988. Oli perestroika ja glasnosti aeg, öölaulupidude ja ärkamise aeg. Mina õppisin samal ajal kõndima. Lugemisoskuse omandamiseni jäi veel mitu aastat.
Mu vanaisa oli väga lugemishimuline mees, ta tellis ka Loomingu Raamatukogu. Seda Runneli raamatut, mis tema põlvkonnale pühendatud, vanaisa kahjuks enam ei näinud. Usun, et talle oleks meeldinud.
Suur osa eestiaegsete meeste lauludest tegelevad nonde teemade ja tunnetega, millest tuli aastakümneid vaikida. Oma riigi kaotamise traagika, võõrvõimu vägivald ja ebaõiglus. Varjamatu viha ja põlgus venelaste vastu. Nii mõnedki värsid kõlavad päevakajaliselt praegugi.
Iga rahvas on väeti,
kui ta ringutab rahus,
targaks saab tema tõesti
alles veres ja vahus.
*
Kõikidest jäävustest
jäävam on valu.
Rõõm vahel ründab
ta mõõtmatuid alu.
*
Kas suudab tõemuna veereda vastumäge?
Kas on tal enda veeretamiseks võimalust ja väge?
*
Palju hunte haual ulus,
palju kurbi päevi kulus,
kuni laste meelest suri
mälestus, et mets on kuri.
Runnel on maarahva laulik. Ta ei peenutse, vaid ütleb otse välja. Aga ikkagi poeedi suuga, selgete ja puhaste kujunditega. Vahel on kasulik matsi moodi mõelda ja öelda. Mats ei tunne kombeid, see tähendab – ei tunne häbi. Ta võib väljendada end sellisena, nagu on. Pealegi ei saa igaüks parketi peal tippida, mõni peab sita sees ka paterdama. Parketil elades jääb palju kuulmata ja kogemata. Alles sita sees mõistab inimene, mis on elu.
Mäletate Sitakoti Matsi? Kullamaa kiriku juures on tema haud, rõngasristiga ja puha. Pärimuse järgi kogus ta kõikjalt hobusesõnnikut ja vedas selle oma põllule. Saagid olid tal vägevad, rukkipead suured ja rasked. Viimaks kogus ta viljakasvatusega nii palju raha, et ostis end pärisorjusest vabaks. Kõige tipuks kinkis ta kirikule kroonlühtri. Sitt, haisegu nii võikalt kui tahes, väetab taime, rahakotti ja hinge!
*
Tänavu nägin esimest liblikat – lausa kirjut – juba kevade esimesel päeval. Lumelaiud pole veel igal pool sulanud, kuid valged, kollased ja kirevad mutukad mõõdavad maailma oma väikestel tiibadel, kuulutades looduse lõplikku võitu talve üle. Sookured on ka Egiptimaalt tagasi, kruuksuvad mis hirmus. Tedred peavad pulmapidu. Karudki müttavad ringi. Nii on see alati olnud ja jääbki olema.
Aga mida teatavad meile meediakanalid? Kõik on muutunud, miski pole enam endine. Head ajad on möödas. Kibe kuulata sellist juttu, eriti neil, kes pole "häid aegu" iial tunda saanudki. Raadio röögib, telekas teatab, ajaleht ahhetab, sotsiaalmeedia solgitorud pahisevad: kogu ilm on pahupidi! Sool kaob, benss kallineb, leiba ei jõua enam ostagi. Üks katk kadus ja teine varsti platsis, kurjem kui eelmine. Koerast saab kass ja taadist eit!
Kas peaks seda uskuma? Ei usu! Kuulake ise, tihane hüüab põõsal täpselt nii nagu tuhat aastat tagasi:
"Sitsikleit, sitsikleit!
Minul on ilus sitsikleit!"
*
Me elame ikka veel eesti ajal. Juba kolmkümmend aastat jutti. Oleme eestiaegsed mehed ja naised. Ei tea, kas saja aasta pärast kirjutab mõni uus Runnel või koguni Koidula vihikutäie lihtsaid laule, mis pühendatud meile? Aeg näitab.
Näidaku hästi!
