Mets lõhnab magusalt. Toomingad õitsevad. Soe mahlakuu on puud varakult haljendama pannud. Iga samm krõbiseb, praksub ja sahiseb. Täpselt viisteist aastat tagasi pistsin mulda kümneid ja kümneid okaspuumudilasi. Vaevu põlvepikkustest kuuskedest ja mändidest on sirgunud uhked mürakad. Omatahtsi on nende seltsi astunud üks kena kask ning pronksjate lehtedega kibuvits. Hulk lepavõsukesi uudistavad aralt rohetades käbidega ülekülvatud metsaalust.
Kunagi oli siin karjamaa, kus müttasid Tähik, Mustik, Kirsi, Kellu, Mirri ja kes kõik veel. Nüüd on see Reinuvaderi ja Haavikuemanda luksuslik apartement. (Või restoran - kui viimane saab esimese õhtusöögiks.) Ja näh, anonüümseks jääda sooviv põder jättis talvel ühe kinnikasvanud sipelgapesa sisse oma võimsa sõrajälje. Ei tea, mis ta siit otsis?
Pedajate otsas kõlgub tihti orav, selle metsa kuulsaim trapetsiartist. Vana vigurivänt pätsas ära kõik tammetõrud, mida mullu sügisel metsa alla külvasin. Alles hiljuti sai kusagilt loetud, et vanasti tähendas "raha" eesti keeles oravanahka. Käbikuninga nahk oli sedavõrd hinnas. Mõistagi võisid orava nahast kasukat lubada endale vaid purujõukad ülikud. Alles palju hiljem hakati ka münte ja paberkupüüre rahaks nimetama. Mis oraval viga - tal raha kogu aeg seljas!
Istutasin sel põuasel kevadel juurde kaksteist kuuske. Leidsin nad karjakopli servast, kaskede ja pajude alt. Vooderdasin iga kuusejuntsu uue elukoha kompostist toodud rammusa mullaga, väetiseks puistasin lõkkeasemelt kokkukraabitud tuhka. Vihmavee asemel pidid nad kustutama janu roostekarvalise ojaveega. Hea, et pisike ojajupats siinsamas lähedal voolab.
Päikesekiired kiiguvad noorte kuuskede okstel. Kuused on ristitud ja õnnistatud. Õhkkond on rõõmus ja pidulik, kõlab lehelindude tervituslaul. Männikoore alt immitseb imeliselt lõhnavat vaiku, olgu see uutele igihaljastele seltsilistele kingituseks.
Näe, kollane liblikas tuli kuuskede katsikule!
