Vastu sügist on üks mu koduaia õunapuudest otsustanud end õitega ehtida. Ise on ta väärikale vanusele vaatamata üsna kidurakene, sattus ta ammusel ajal ju veesoone peale. Nüüd aga arvas ta, et aitab kiratsemisest küll, köidame õunad oksa külge ja seome õied latva – nii on kõigil ilusam.
See lõikuskuu lõpupäevil õitsev õunapuu tõi mõttesse daamid, kes kaduva noorusega leppida ei suuda ja elusügise lähenedes ennast kunstlikult kohendavad. Aga vääramatult lähenev sügis paneb mõned taadidki perutama nagu noored täkud – jäägu sinnapaika see vanaeit, kelle vaarituste peal mitukümmend aastat sai paisutud, siledaid näitsikuid ju terve ilm täis, neid mõnus näppida!
Sügis paneb paljusid hulle tempe tegema. Varsti lumi maas, jää heidab end üle järvede, õige elu jääb justkui seisma. Põhjamaa inimene ihkab päikest ja kui selle kiired tasapisi kokku kuivavad, algab meeleheitlik võidujooks ajaga. Tahaks veel natuke seda õiget elu. Tahaks veel! Raske on mõelda, et peagi tuleb jälle kasukate ja käpikute sisse pugeda. Mida veel teha, enne kui pikad ööd päevi alla neelama asuvad? Tohutult oleks teha, aga aega ei anta ning järgmisest kevadest lahutab meid ainult pisut vähem kui igavik.
Tänavune suvi oli ilus. Nagu kevadki. Võib-olla kaob ta lõpuks teiste ilusate suvede vahele, koos sulavad need üheks päiksekullakarvaliseks mälestustetombuks, mis lubab hallide juuste aegu õhata: kord olin ma nii õnnelik! Ilu jääb. Kirjeldamatu ja tabamatuna, aga ta jääb kusagile kuklasse hästi turvatud ja valgustatud vitriini.
Imelikul kombel jäävad kurvad raamatud paremini meelde kui lõbusad. Mälestustega on hoopis vastupidi. Olgu mälestus süngemast süngem – mõni rõõmukübe suudab teda ikka varjutada või siis vähemalt vallatu sädelusega tähelepanu endale võita. Varjud püsivad meil nagunii kannul, valgust tuleb ise hoida ja koguda. Kes on elus, küünitab valguse poole.
Vahest polegi see õiekimp õunapuu ülemisel oksal mingi eputuse märk ega vanaeide maitsetus? Omal üllatuslikul viisil sirutab kidur puu taevasse mõned õied, et pidada meeles kevadet – seda kaunist, mis oli ja seda kaunimat, mis alles tuleb.
