Veed ei voola veel. Aga pajud, kes ennast ikka vesisemate kohtade lähedale on sokutanud, näitavad juba esimesi urbi. Esialgu üsna häbelikult, mis neist uttedest ikka välja lasta, kui hanged alles täismehele põlvini. Pajupilli lõikamise aega annab vist päris kaua oodata. Öeldakse, et alles esimene kõuekärgatus ehmatab pajul koore lahti, siis hea oksast muusikariist väänata.
Tuuled on vinged ja lumevallid sulavad visalt. Tänavused külvid kipuvad hilja peale jääma. Aga mis seal ikka. Päike käib kõrgelt ning tema võim näib igatahes murdmatu. Kevadet ei keela keegi. Tema tuleb omasoodu, kahlab kasvõi läbi hangede ja poetab siia-sinna valge jääkirme alla kahvatuid kellukesi.
Õhus on priiust. Alles äsja tähistati koguni priiuse põlistamise päeva. Imelik ja samas pööraselt uhke nimetus ühele kõledavõitu kevadpäevale. Mõnus on mõtelda, et me saame elada õnnistatud maal, kus priius on igaveseks põlistatud. Ehk on see vaid terendus, illusioon ja meelepett? Priius püsib nõnda nähtamatu ja kuuldamatuna, et vahel tekib küsimus, kas ta on üldse olemas. Küsime lindudelt, nemad teavad.
Linnud hakkavad tagasi tulema, esimene kuldnokk käis juba katuseharjal vilistamas. Miks ta tagasi tuli? Siin on ju nii külm. Tema tahab aga ikka kodumaad näha, tahab siin pesitseda ja sulgida. Nõnda teevad mõned inimesedki, kes koos rändlindudega lahkuvad ja kõledatest ilmadest hoolimata naasevad. Nemadki teavad, mis on priius. Nad naudivad seda.
Priiust märgatakse siis, kui suu janutama kipub. Nõnda värvitu, lõhnatu ja vaikselt vulisev on priius – nagu vesi. Esimeste urbadega pajud kummardavad ikka vee poole. Nad teavad, mis vesi väärt on. Pääseks ta vaid rutem voolama. Kui jää ainult praguneks…!
