Läinud aasta aprilli hakul kirjutasin nõnda:
„Oh rõõmu, kevad jälle käes! Ja mitte ainult käes, vaid ka näos ja südames. Pajuokstel turnivad pisikesed uted, teevad „mää!“ ja kiikavad päikese poole, mis pöörase heldusega valgust üle tuhmide maakumeruste valab. Juba piiluvad naadi-idud kulu alt välja. Tihased aga jätavad talvised putkad, kus priilt pekki ja päevalilleseemneid pakuti, sinnapaika, et suveks taas lepa otsa kolida.
Külades ja linnades kougitakse viimsed pangaautomaadid seinte seest välja. Aga pungaautomaat asub igal kevadel uuesti täistuuridel tööle, sest metsa ei ole turumajandus ja efektiivsuskultus veel jõudnud. Pungad aina paisuvad nagu kohevad saiakesed. Öösiti võib tihnikus kuulda tasaseid kõmatusi. Kõmm ja kõmm puhkevad pungad, varsti plahvatab kogu mets ning puud kattuvad õrnrohelise lehevinega.
Inimesed, kes end talv läbi mustadesse ja hallidesse kuubedesse mähkisid, lasevad hõlmad koomale. D-vitamiini järele kisendades pööratakse lumivalged ninaotsad taevasse ja võetakse kopsukosutuseks üks sõõm õhku.“
Näed, kui kergesti nostalgia tekib…
Tänavune kevad on olnud hoopis heitlikum, uttesid oli pajudel vähe ja päike koonerdab valgusega. Kuid pungad puhkevad selgi aastal, looduse masinavärk ei ole amortiseerunud.
Krookused koduaias ja sinililled metsa all on endiselt vormis, viksid ja ergud – nagu alati kasemahlade voolamise aegu. Kask jääb varsti kinni, aga päike, vana vigurivänt, peidab end muudkui pilvede taha. Jah, ega päike põhjamaalasi armasta…
