Kui jõulud hakkasid lähenema, siis langetati päris noori puid – puid, mis pahatihti isegi nii suured või selles eas ei olnud kui see kuusk, kes kunagi rahu ei leidnud, vaid ikka ära tahtis minna. /…/
„Kuhu nad viiakse?“ küsis kuusk. „Nad ei ole minust suuremad, üks oli palju väiksemgi. Miks neile oksad külge jäeti? Kuhu nad sõidavad?“
„Meie teame seda! Meie teame seda!“ sädistasid varblased. „Me oleme linnas akendest sisse vaadanud, me teame, kuhu nad sõidavad. Oo, nad lähevad kõige suurema au ja hiilguse sisse, mida ülepea ette saab kujutada! Me oleme akendest sisse vaadanud ja näinud, et nad istutati sooja toa keskele ja neid ehiti kõige ilusamate asjadega, kullatud õunte, piparkookide, mänguasjade ja sadade küünaldega.“
Hans Christian Andersen. „Kuusk“ (1844)
Eks ta ole, kuuse otsa riputatakse kõiksugu siravat-säravat träni. Kuule ja käbisid, hõbekarda ja kassikulda, vilkuvatest tulukestest kõnelemata. Miks ometi? Noh, komme on selline. Viivuks peatudes tasuks siiski küsida, millepärast see igihaljas puu, mis läbi jõulude ja nääride paljude silma rõõmustab, meile nii kohutavalt armas on. Kombel peab mingi põhjus olema.
Kuusk on võimeline valgust kasutama otstarbekamalt kui paljud teised taimed, selles seisnebki tema igavese haljuse saladus. Meie metsades on kaharad kuused nii levinud, et väljaspool hubaseid kodutaresid ja kiviseid linnaväljakuid nad õieti pilku ei püüa. Vanarahva jaoks oli kuusk aga pesueht elupuu. Kuusest valmistati hällid ja sargad. Ka pulmas ja teistel lõbusatel koosviibimistel oli kuusel tähtis roll. Kandled pillimeeste nobedate näppude all olid ju kuusepuust. Ja millest see eluasegi ehitati kui mitte kuusepalkidest. Kuused saatsid inimest kogu elu. (Tänapäeval saadavad mõnd kogu elu üksnes lõhnakuused. Võeh!)
Lennart Meri kirjeldab raamatus „Hõbevalge“, kuidas neenetsid talvekoda püstitavad. Esimesi paikapandud roovlatte nimetatakse majakuuskedeks. Neenetsite jaoks on kuusk püha puu. Küllap pidasid teda omal ajal pühaks teisedki soomeugrilased. Kuusk oli korilase esimeseks eluasemeks, ütleb Meri. Kuuskedest arenesid peagi välja püstkojad, rehielamute rajamiseni ei olnudki sealt enam pikk tee. Paljude elumajade otsaseinad meenutavad endiselt stiliseeritud kuuske. Ja kui kusagil enam elada pole – tagasi kuuse alla!
Siberi asukate jaoks oli majakuusk ilmasammas, mille ümber kogu elu keerleb. Jumaladki ronisid mööda kuuske taevasse. Siberi šamaanid valmistasid oma trummi elupuust, mille okstel nad olid transis olles turninud. Ilmasamba kujund on omane paljudele rahvastele ja esineb erineval kujul paljudel aegadel – tootem, menhir, obelisk, pagood, stuupa, minarett, kirikutorn, pilvelõhkuja… Hulgal juhtudel kasvatab sammas enesele juured ja oksad ning muutub taevast ja maist sfääri ühendavaks puuks. Viikingitel oli müütiline saarepuu Yggdrasill, sumeritel seeder, egiptlastel viigipuu. Soomeugrilastel niisiis kuusk.
Kuused on meil seotud korraga elavate ja surnutega. Eesti kagunurgas pole matusekombestikust veel täiesti kadunud ristikuused ja ladvata leinakuused, mõlemad arvatavasti tõrjemaagilise otstarbega, kuid nüüdseks vaid mälestamise vahendeiks muutunud. Igal aastaajal rohetav puu, mis noolena kõrgustesse küünitab, viib mõtted nüüdki surma ajutisuse ja igavese elu võimalikkusele. Imetlus igihalja puuhiiglase vastu ei haihtu isegi industriaalrevolutsiooni üle elanud maailmas. Ehk on kuusk koguni inimese kauge sugulane? Ärge naerge midagi, inimese selgroog sarnaneb kahtlaselt palju laasitud kuuselatiga! Alustuseks viidatud Anderseni muinasjutt pajatab samuti inimese ja kuuse ühisest hingelaadist.
Nüüd aga järgmine ajalooline vahepeatus: Tallinn 1441. Mustpeade vennaskonna jõulujootude kulminatsioon on vähemalt Eestis kõigile teada. Jõuluehteis raekojaplatsil uitava inimese silme ette peaks kergesti kerkima keskajale iseloomulikes rõivastes uhked pürjelid, kes sõna otseses mõttes põleva puu ümber laulavad ja tantsivad. Tõsi, see puu, mille süütamise õigus oli ainult mustpeadel, ei pidanud olema tingimata kuusk. Aga las legend jääb vikerkaarevärvilise mullina Tallinna teravkaarte kohale hõljuma.
Jõulud on eelkõige päikese sünnipäev. Pühadeaja nimetuski tuleneb iidsest põhjala sõnast hjul, mis tähendab mõningatel andmetel (päikese)ratast. Ehkki jah, tegemist võib olla ka etümoloogilise fantaasiaga. Roomlased tegid talvise pööripäeva ehk saturnaalide aegu üksteisele kingitusi. Eestlased pistsid samal ajal kuuse põlema ja vihtusid selle ümber tuljakut. Päike oli uuesti sündinud ning see iga-aastane suursündmus pani põhjamaalaste pastlatallad kihelema. Pole võimalik öelda, miks pidid mustpead võtma üle paganliku kombe või lausa jätkama muinaseestlaste vana traditsiooni. Selge on aga see, et päikesekultus ja ilmapuu kummardamine on mitmetes kultuurides omavahel seotud. Kuusk saab ju roheluse päikeselt ja kuna ta kogutud valguseväge talvekski ei mineta, muutub ta teiste puude seas ülimuslikuks. Kuusk oli ja on – ma ei väsi seda kordamast – ehtne elu- ja ilmapuu.
Ilmapuu mudelkujule, olgu see siis kuusk, seeder või viigipuu, tuuakse tavakohaselt ohvreid, et kindlustada uueks aastaks rikkalik saak ning üleüldine heaolu. Ohver on ühtaegu tänukink ja altkäemaks teispoolsetele jõududele. Ajapikku on paganlikud ohvrid muteerunud säravateks eheteks. Tuled kuuskedel imiteerivad taevatähti, kõrgemat ja jumalikku sfääri, milleni ilmapuu ulatub. Kuuse muistne rituaalne tähendus on aegade jooksul kaotsi läinud, kuid rituaal ise alles jäänud.
Nii ehk teisiti näib, et kuuse kummardamine on soome-ugri komme, kuigi entsüklopeediad omistavad tänapäevase jõulukuusetava algatamise enamasti sakslastele, mõnikord koguni ainuisikuliselt Martin Lutherile. (Ja ometi näeb vahest isegi katoliku kirikutes ehitud jõulupuid.) Soomlastel õnnestus Jõuluvana (päritolult Bütsantsi piiskop) teha oma kodakondseks. Olgu siis tuledesäras kuusk eestlaste ja teiste soomeugrilaste ühine leiutis ning hunnitu kingitus selle ilma suurtele ja väikestele rahvastele.
