Kui saadetakse seenele, siis tuleb minna. Käsk on vanem kui meie. Jahimehesäärikud jalga, ämber kätte – plaks ja pajeehali! Matsakad puravikud, neitsilikud pilvikud ja aristokraatlikud riisikad ei püsi kuigi kaua paigal. Kui seeneline hiljaks jääb, söövad neid ussid. Nagu mahamaetud inimesi.
Seen pole taim ega loom. Ta on midagi vahepealset, sild ühe ja teise vahel. Kui sõrmega üle kübara või eoste tõmmata, tekib isegi veidi kõhe tunne. Puudutab ta ju inimest vastu nagu loomne organism, kuigi on kokku laulatatud maa ja taimedega…
Piiblis pole seeni kordagi mainitud. Sestap on neil olnud ka õnnetu kuulsus. Idamaades seevastu on seeni peetud koguni surematute peatoiduks. Mina, va lihtsurelik, seeni eriti ei armasta. Olen vaid kukeseenekastet ja seto tatipiirakat mekkinud. Aga seened on mul siiski aastaringselt silma all. Hiiglaslikud kärbseseened kasvavad otse aias, tiigi ääres. Metallist. Suviti on nende laiade kübarate otsas hea istuda.
Jahimehesäärikutesse pistetud jalad viisid mind sedapuhku rõõmsalt rohetavasse kuusenoorendikku. Kümmekond aastat on need igihaljad puujuntsud seal sirgunud. Kõrgemad kui Margus Hundi õlgadel seisev Tanel Sokk. Ühe ja teise kuuse alla on sipelgad asundusi rajanud. Ja kuuseriisikad nagu kuldsetest lülidest võrud, mille hooletu metshaldjas on vihmasabina eest pagedes sambla sisse pillanud….
„Seened on raha,“ tuletan endale meelde ning asun neid noppima. Lõuna poole minnes satun ka pilvikute peale. Jätan nad sinnapaika, täpset nime ma neile anda ei oska. On küll pilviku näoga, aga mine sa tea… Iga sõbraliku näoga tüüp ei pruugi heade mõtetega vastu jalutada. Seente seas on hulgaliselt silmakirjateenreid. Nagu ka inimeste seas.
Ei kulu poolt tundigi ja ämber on täis. Asutan end kodu poole, näpud loojangukollased. Varsti vahetavad seenelätud omanikku, lähevad pannile või marinaadi. Mis mul neist enam. Metsa all on veel hulgaliselt delikatesse. Aga kõik õunapuud kaugel kodus on tänavu tühjad ja vaesed nagu santlaagrid. Sain ainult kaks õuna – üks mahlane ja teine mäda. „Looduses peab valitsema tasakaal,“ ütleksid selle peale Naksitrallid.
Kas inimene on rohkem õuna või seene moodi? Kuidas keegi. Mõni tahab ainult ladvas, maa ja taeva vahel, kõlkuda. Teised nohisevad vaikselt samblas. Paljud seened jäävad ümbruskonnaga harmoonilises sümbioosis elades ja lähedasi taimi toitainetega rikastades oma saatust ootama. Mõnda neist ootab paradiis, teisi põrgu. Nagu ka inimesi. Ainult et seente paradiis on kuum ja õline. Seda nimetatakse panniks. Põrgu on aga jahe ja pime. Seda nimetatakse keldriks. Kurb saatus, kurb…
