Старость не радость, ütlevad venelased. Õigus kah. Krõksuvate liigestega saab veel hakkama. Hääbuva silmavalguse ja kõva kuulmisega samuti. Hõbejuus ja kortsud on päris tühiasi. Suurim mure, mis vanaldasele südamele kõige rängemalt rõhub, kipub olema ikkagi inimestepõud. Kallid kaasteelised, kes liig ruttu ja märkamatult Manala rajale astunud…
Siin-seal kuulen, kuidas juba väga väärikas eas härrad kurdavad: muidu poleks sel elul nagu vigagi, aga sõbrad on kõik mulla alla kadunud. Prouadel paistab olevat natuke lihtsam, naistele mõõdetakse taevases aastatejagalas välja pikemad eluniidikesed. Mees olla on niigi keeruline. Ja elada veel headest sõpradest kauem… On see üldsegi õnnistus?
Sel päeval, kui iseäranis noorem põlvkond säravate silmadega sõbrapäevast jahvatab, läägepunaste südametega vehib ja vasemale-paremale kallistusi jagab, võib üksiku vanakese hing õige valulikult tuigata. Eks elada tuleb, kui elu on antud. Aga mis sa ikka teed, kui pole enam kellegagi juttu puhuda. Tee ainult tasakesi oma toimetusi ja kuula sünnipäevahommikul Vikerraadio õnnesoove, järsku keegi on meeles pidanud, vahest isegi mõne tervitussalmi lisanud.
Veab neil, kel jalad käbedamad või omaksed lähedal. Ei pea istuma nelja seina vahel ja neelama päevast-päeva alla seda jõhkrat tõika, et kehast on saanud vaimu vangla. Aastatega jäävad rõõmudki väiksemaks. Kuid päris ära nad ei kao. Näeks või järgmist kevadetki! Jah, ega vulisevad veed ja esimesed lõokesed olegi enam kaugel. Põhjamaa inimene tunneb juba keset küünlakuud õhus kevade hõngu. Seda hääbumatut, alati joovastavat hõngu, mis kinnitab, et ükski lõpp pole lõpp ja kõik algab uuesti.
Kes on jäänud omaette – kahju. Kes on jäetud omaette – kurjast! Mitmeid aegu ja kombeid näinud inimesed on suur väärtus. Neilt on palju õppida, isegi kui noorsugu nende juttu tühjaks targutuseks peab ja iga mõttelennuga leppida ei taha. Vanaaegne uur või kuldsõrmus on ju reliikviad, tohutu varandus – miks siis vanaaegseid inimesi sama kõrgelt ei hinnata? Pole need vanad inimesed nii katkised ja kasutud ühti. Egas kõikvõimas aeg neid ilmaasjata hõbedaste juustega ole pärjanud.
Pajatused möödunud päevist kubisevad tarkuseteradest. Meie, noored, arvame teadvat ja oskavat rohkem kui need, kes varem selle ilma õhku lõõtsutanud. Kui ekslik arvamine! Jah, me oleme küll pool internetti läbi surfanud, aga kas me oleme ka tegelikult elu näinud? Iga põlvkond tunneb noidsamu rõõme, mida tundsid juba esivanemad ja võtkem seda tragöödiana või mitte, kuid meiegi teeme noidsamu vigu, mis on tehtud enne – ikka, jälle ja uuesti. Ehk oleks siis mõistlik kuulda sellest, mis on olnud, et teada, kus me õigupoolest täna elame. Võtta tänulikult vastu iga õpetussõna – isegi kui see paistab esmapilgul totra torisemisena. Vahest ärgitab mõne vanakese sõna või isegi üksainus pilk meid palavamalt hoolima ja üksteise jaoks aega leidma. Sest meiegi saame ju vanaks – ja võib juhtuda, et kui leiame siis lõpuks aega, polegi seda enam kellelegi pühendada.
