Taevas üha nutab. Pisar langeb pisara järel. Vaev ja valu on taeva palge kahvatuhalliks muutnud. Isegi linnud laulavad kurvas helistikus. Kui nad üldse laulavad. Kuldnoka keel jääb lukku ja süda lõhkeb masendusest. Mis rõõmu on tal lennata halli taeva all? Lilled närbuvad veel enne, kui nad saavad õitsele puhkeda. Kõik on sünge ja kõle. Elul pole mingit mõtet. Parem on surra. Kõduneda. Muutuda mustaks kodumaa mullaks. Nagu paljud kuulsad ja kuulsusetud inimeseloomad enne meid.
Kõik koolnukesed, keda leinamarsi saatel mulda on sängitatud, ei teagi vist, et selle viisi on loonud Chopin. Toosama kuulus klaverigeenius, kel olevat olnud vähemasti neliteist sõrme. Ta kirjutas leinamarsi 1837. aasta kevadel. Võib-olla oli toonane kevad sama pilvine kui tänavune?
Ühed leinavad kaasteelisi, kes nende kõrvalt kadunud. Teised tähistavad rõõmsa peoga kaaslase leidmist – pulmamarsi fanfaarid hõiskavad. Felix Mendelssohn kirjutas pulmamarsi algselt hoopiski näidendile „Suveöö unenägu“. Huvitav, kas Shakespearile, kes neljasaja aasta eest manalasse varises, oleks too üllas pala meeldinud? Vist oleks. Aga Romeol jäigi Julia altari ette viimata. Mürk ja pistoda tegid oma töö. Kaks kevadist lõokest kärvasid suvepäikest nägemata.
Tundub, et Lydia Koidula kirjutas hääbumatu luuletuse „Mu isamaa on minu arm“ samuti kevadel, kuldnokkade rõkkamise aegu. Lõpetab ta ju värsiridadega: „Su linnud und mull’ laulavad“ ja „Mu põrmust õied õitsetad…“. Tema hägune unelm läks täide. Koidulauliku maised säilmed jõudsid tagasi isamaa ihusse.
Aga missugusel kummalisel ajal see juhtus! Just siis, kui sõjasuits alles varemete kohal hõljus ja porri küntud tankiroomikute muster oli veel värske. Just siis, kui Eesti rahvast punalippude all tapeti, rööviti ja vägistati. Under, Gailit ja Kangro olid minema pagenud, aga kallis Koidula – tema tuli tagasi! Gustav Ernesaks, me laulutaat, oli paar aastakest varem „Isamaale“ viisi andnud. Samuti võõrsil viibides.
Laena mulle viiulit, Vivaldi! Tahaks mängida su kuulsat „Kevadet“, panna keeled helisema nii, et linnudki jälle laulu üles leiaks ja paksud takused pilvepalakad siidise taeva eest langeksid. Kevad peab olema ikka rõõmu ja armastuse, pidude ja pulmade aeg. Sügis hiilib niigi sageli inimeste hinge, üks lõunast tulev tuulehoog, mis Vahemere soojust ja tuhandete sirelite lõhna endaga kannab, kuluks praegu hädasti ära.
