Artur Alliksaar kui eesti luule Prometheus
Koolnuid roomab Toonela poole.
Kooridena koonduvad nad roostevees jõgede koolmeile
ja lahustuvad soovulmade suures hoovuses.
Heroodes loob oode ja paroodiaid.
Ta kirjutab nooruse verega.
Ta kirjutab noorusulmade verega.
Ta kirjutab looklevale taevale.
Kuuekümnendatel andsid eesti luulevallale kuju kolm põrutavat sündmust: kassetipõlvkonna sünd, Betti Alveri tagasitulek ning Artur Alliksaare surm ja ülestõusmine. „Noorte autorite” sarjas ilmus 1962–1968 kokku viis kassetitäit luulekogusid. Teiste seas astusid kirjandusse Paul-Eerik Rummo, Mats Traat, Enn Vetemaa, Aleksander Suuman, Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Hando Runnel, Ly Seppel, Andres Ehin, Nikolai Baturin, Jüri Tuulik ja Leelo Tungal. Pikka aega vaikinud – õigemini vaikima sunnitud – eestiaegse luuletaja Alveri „Tähetund” oli 1966. aastal ilmudes paras sensatsioon. Legendi järgi olevat kogu tiraaž ühe päevaga maha müüdud. Alliksaar lahkus siit ilmast sama aasta lõikuskuul. Aga mitte jäädavalt. Peagi tuli ta tagasi.
On arvutult taevaid.
Alati suletuks jäävaid.
Nende all on paljulubavaid lootusi.
On üksainus põrgu.
Alati ja kõikidele avatud.
Tema valikkogu „Olematus võiks ju ka olemata olla” anti Loomingu Raamatukogu sarjas välja 1968, koostajaks Paul-Eerik Rummo. Uus, parandatud ja täiendatud väljaanne jõudis lugejateni alles mullu. Mõlemad väljaanded olid menukad. Oma eluajal ei lastudki Alliksaarel luulekogusid ilmutada. Isegi veidi pehmemal sulaajal jäi ta punavõimurite jaoks soovimatuks isikuks.
Sa olid suur jõud, ja need, kes sind lämmatasid, ei pingutanud ilmaaegu.
Sa olid julgus, ja need, kes sind laimasid, tegid oma lurjusetööd laitmatult.
Sa olid suur otsus, ja need, kes ihkasid su otsa,
ei olnudki nii lollid, nagu esimesel pilgul pidanuks paistma.
Sa olid määratu mõistatus (see on ilusaim imedest),
ja need, kes määrasid su hukkuma, ei lasknud noal vääratada.
Sa olid parim paratamatusist.
Seitsmekümnendate hakul avaldatud kirjanike liidu almanahhi „Sirvilauad” pääsesid samuti mõned Alliksaare luuletused, ehkki ametlikult tal sellesse tähtsasse tsunfti astuda ei lubatud. Tähelepanu väärib, et raamatu lõpust võib leida kõigi kogumikus esindatud autorite eluloonupukesed, kuid Alliksaare elulugu puudub. Ikka seetõttu, et ilmasõjas pidi ta sõdima sakslaste poolel ning hiljem saatsid venelased ta selle eest aastateks vangilaagrisse. Niisugust meest ei tohtinud olemas ollagi.
Me jälitame iseenda tõelist nägu ja põgeneme hetkel, kui ta leiame.
Oleviku jaoks elame tulevikus, tuleviku jaoks minevikus ja mineviku jaoks olevikus.
Aga ta oli olemas! Teda tunti, teda loeti. Eelnimetet kassetipõlvkonna liikmed pidasid teda oma vaimseks isaks. Boheemlaste kuningas, poeetide titaan. Prometheus, kes varastas jumalate tagant taevase tule ning kinkis selle inimsoole. Luule tegi Alliksaare surematuks. Või vähemalt raskesti hävitatavaks nagu Terminaatori.
Ma lõpmata kaugele loovin,
sest öö on nii merine.
Mis saabub ja mida ma soovin,
on jubedalt erinev.
Riimide kõrval põlistas ta paberile ka hulga vabavärsse. Siinkohal pole mõtet targutada teemal, kas vabavärsiline luule on ikka päris ja ehtne ja õige. Rahvas, kes muidu vabadust armastab, pole vabu värsse kunagi täiesti omaks võtnud. Ent Alliksaare kestev kuulsus näitab, et talle on tehtud erand. Kui kleepida tema loomingu külge sihukesed sildid nagu „epigramlik”, „absurd”, „sürrealism” või „kalambuur”, jääb palju olulist märkamata. Sildid ei selgita, vaid varjavad.
Jumaldatakse mustjuhuslikke vorme, mida iga päev ollakse
valmis purustama, oskamata kriipsugi asemele luua.
Mesilased sumisevad mõranenud aknaklaasidel ja nõeluvad sokke.
Poolpaljas pihl mingib end punaseks, et ligi meelitada kohevate kukrutega leevikesi.
Alliksaare luule on mõistuslik ja nii see peabki jääma. Iga mõistatus ei nõua lahendust. Luule, mis võinuks ka olemata olla, lihtsalt on. Mina tunnetan Alliksaares tugevat eneseirooniat, aiman leppimatust ebaõiglusega, haistan vankumatut tahtmist kasvada saatusest suuremaks. Tema luuletused, eriti ulmelisem ja ulmalisem jagu, kestavad üle aegade kui sähvatused poeedi mikrokosmosest, kust ei puudu küll äng ja lootusetus, kuid on ruumi ka usule paremusse. Mõni teine lugeja loeb sealt ehk midagi hoopis muud. Loeb autori välja, loeb ennast sisse. Nii toimibki hea luule võlujõud.
Prometheus on hädas tulega, mille ta riisus.
Põletushaavad on kole kibedad ja paranevad aeglaselt.
Keerub tuleb ja pühib tiivaga koldeesist.
Ta naeratused on nagu iilinaelad alasti naeriväljadel.
Alliksaar polnud kindlasti sentimentalist. Ainult mentalist. Kahtlemata ka pullivend, võrukael ja masuurikas, va juurikas. Talle meeldis sõnadega-mõtetega mängida. Sõnad pole ju ainult söömiseks, vaid ka žongleerimiseks. Ses mõttes on sõnad täpselt nagu õunad. Muidugi saab sõnadest keeta ka mõnusat moosi, mida mee asemel mokale määrida.
Linde on tarku ja tobedaid.
Part läheb mardikatest rasva, aga jaanalind jaaguariliha ei ihale.
Urbadest pole urbaniseerumisel vähimatki kasu.
Palju tõhusam on tellida tuba hotelli.
Tuba, milles on nii palju kelli, et aega on küllalt ja jääb ülegi.
Alliksaart tundnud Leo Metsar kirjutab: „Kui aga reaalsus muutub košmaarseks unenäoks, siis tuleb luua intuitsiooni ja mõttekujutuse abil poeetiline maailm, mis on reaalne ja kindel.” Inimene, kes pole kunagi olnud looja, võib seda lauset lugedes segadusse sattuda. Kuidas saab ainult ettekujutusele rajatud maailm olla kindel? Kas selline omaenda mõtteist kasvav ja toituv universum pole mitte labane hallutsinatsioon? Tjah, luule ning luulu vaheline piir ongi käänuline ja valveta. Ometi ei maksa ettekujutuse jõudu kunagi alavääristada. See, mis toimub looja vaimusilmas, ongi tema tegelikkus. See on tõeline! Kui ümbritsev maailm on kuri, tuleb luua parem maailm iseenda sisse.
Tõttan põlvitama nõlvul täis Tõdede tõrvikuid.
Võlvina kerkivad nad mu kohal.
Kõik kujuteldav on loomulik ja reaalne.
Sõna kõnnib kitsena mu kannul.
Lasen Leo Metsaril jätkata: „Nendes suurtes sinihallides silmades peegeldus tema sisemaailm, kus elasid kõrvuti lüüriline luuletaja, filosoof, erudiit ja väike vallatu poiss. Seesama vallatu klassivend, kes esitas kord esimeses klassis joonistusõpetajale pildi: inimene magab ja on oma varju endale tekiks peale võtnud, et päike ei kõrvetaks.”
Usun imelikule ilmekslikkusele vaatamata.
Usun kurvastuseta. Usun arvestuseta.
Usun halastamatult. Usun alistamatult.
Usun uskumisvahendeid valimata.
Usun – näinuna õnne silmi.
Ilmsi nagu ilmutust.
 |
| Magnific |
Kõik tsitaadid pärinevad raamatust „Olematus võiks ju ka olemata olla” (2025).
