Milleks komplimendid?

Mesi on olnud hämaratest aegadest peale talurahva peamine magustoit. Ometi ei kõla väljend „mesikeel“ just kõige paremas helistikus. Kui kellelegi määritakse mett moka peale, siis tasub olla ettevaatlik. Rahvatarkustes peegeldub etniline vaimsus. Eestlased ei armasta komplimente. Kiitus sisaldab äärmisel juhul kurja silma krutskeid. Hea sõna võib tuua palju halba.

Umbusk komplimentide ja kiidusõnade vastu kõneleb pragmaatilisest talupojameelsusest. Eestlasel pole olnud kombeks ilukõnega keelepaelu koormata. Enamjaolt on eestlase vestlus informatiivse sisuga, oluline on mõttevahetus. Viisakusväljendeid pruugitakse napilt. Kui kaob aga sunnismaisus, avardub maailm. Kauged maad pakuvad palju magusat mett, mida siinsed mesilinnud toota ei suuda.

Netifoorumitest selgub, et Eesti naised käivad Türgis ja Egiptuses komplimente saamas. Päevitus polegi nii oluline. Päike pruunistab ka põhjas. Aga lõunamaa mehed…! Vaat need juba oskavad rääkida! Hulk Eesti naisi suhtub kuumaverelistesse meelitajatesse siiski teatud ujedusega, kuid ilusatest sõnadest ei ütle vististi keegi ära. Ja kui mõni võõramaa mõmmi veel rahakoti lahti tõmbab ja pisikese lilletutiga üllatab… Eesti mägrad on sellisel juhul nokaudis.

Naine tahab, et teda märgataks. Egas ta muidu ennast värvi ja ehi. Võib ette kujutada seda pettumust, kui naine pärast paari tunni pikkust sättimisetööd välja läheb ja oma vaevale ainsatki kiidusõna ei leia. Kes tõmbab tähelepanu, õigustab oma kohta siin päikese all. Ta on olemas, aktsepteeritud. Väike kompliment on nagu peenraha, mis väärtuselt peaaegu tähtsusetu, kuid saaja meele teeb ikka rõõmsamaks. Kasvõi mõneks sekundiks.

Mehe vaatepunktist ei maksa meelitused midagi. Sõnu ei pilluta. Sõna on kallis kraam ja kompliment läheb käiku ainult siis, kui metsik suksu nõuab taltsutamist. Kui aga mära on latrisse aetud, mis tast siis enam kaertega meelitada! Nooremad mehed teevad küll rohkem komplimente, kuid aastasadadega rehetares tahmunud tavasid nõnda lihtsalt välja ei vahetata.

Komplimendid on sageli sisutud väljendid. Jah, naine võib tõepoolest kütkestavalt kaunis välja näha, kuid kui komplimente näiteks mõnel pidulikumal üritusel sinna-tänna loopida, küll soengu, küll kleidi, küll võluva naeratuse eest – kas ei satu siis siirus kahtluse alla? Küllap on igaüks mõne kandi pealt kaunis, kuid komplimentide liigne tarvitamine võib neid tõsiselt devalveerida.

Koduseinte vahel võrsuvad komplimendid õige raskelt. Esimesed armumised ja komplimendikesed käivad justkui kokku, aga mida kauem inimesed teineteist tunnevad, seda keerukamaks muutub uute meelitussõnade vermimine. Pikaajalises suhtes saavad komplimendid otsa. Mis seal ikka korrutada, kui ilus ja hea ja hooliv naine on. Pragmaatiline talupoeg võtab jälle võimust. Keel jääb kangeks.

Mõned taimed ei vajagi pidevat kastmist. Paljudel meestel on ju kodus näägutavad kaktused, kes veest ei hooli. Aga kui aeg-ajalt paar ilusat sõna tilgutada, puhkeb kaktuski õide. Mõni kaktus osutub lausa roosiks! Ainult sõna on vaja, head sõna…

Arutelu komplimentide kasutuse üle kipub sageli muutuma väga naistekeskseks. Kas siis mehed ei oota komplimente? Salaja ootavad, ehkki mitmetel juhtudel tekitab kompliment kohmetust. Ka mees tahab, et tema parimaid külgi märgataks. Siiras tunnustus korraliku töö eest või lihtsalt mõni möödaminnes poetatud kiidusõna lisavad eneseusku ja teotahet igasse inimesse. Mees vajab võlusõnu ehk rohkemgi – pälvib ta neid ju nii harva.

Mõistagi võib küsida, kas kompliment on ikka auga välja teenitud. Kas iga pisemgi liigutus ja sirge lips väärivad nimetamist? Aga suured asjad koosnevadki tillukestest osadest. Ja kes neid tibatillukesi vigureid inimese juures märkab, suudab näha ka inimest täies pikkuses ning võtta teda sellisena, nagu ta on.

Jah, sõna on kallis kraam, aga kellele seda siis veel jagada, kui mitte kallitele inimestele? Väike kompliment ja kingitus turgutavad longu vajunud suhteid ning lisavad juba kirglikule lõkkele hagu juurde. Sõber, kolleeg, naaber – kõik me ümber vajavad head sõna ja head tegu. Kes rõõmu külvab, see rõõmu ka nopib.

Saatanlikud valikud

Läkitus leinapäevaks

Suured sõjad on muutnud sageli tervete rahvaste saatust ja korrigeerinud ajastu mõttemalle. Teine maailmasõda jättis loendamatult paljude riikide ajalukku sügava haava ning armid seitsmekümne aasta tagusest ajast on endiselt näha. Demokraatia nõrkus ja diktatuuride tugevus vallandas traagiliste sündmuste rea, mille hinnaks kujunesid kümned miljonid inimelud. See oli aeg, mil lihtsad inimesed rebiti välja senisest elurütmist ning seati keeruliste valikute ette. Mida üks või teine valik endaga kaasa toob, ei osanud keegi aimata.

1941–1944 olid Eesti alad poksiringiks, kus taplesid kaks võimsat diktatuuririiki. Ühel pool natslik Saksamaa, teisel pool Nõukogude Liit. Kas taolises segadikus oli eesti meestel mingeid valikuid? Küüniline vastus kõlaks: valikuid oli palju. Oli võimalus teenida Punaarmees või saksa sõjaväes, minna metsavennaks, pageda Läände või sattuda koonduslaagrisse. Paraku puudus valikuvariant, mida enamik mehi eelistanud oleks: elada ja töötada rahus iseseisvas Eesti Vabariigis, nii nagu enne sõdagi.

Juulis 1941 asendus nõukogude võim Eestis natside ülemvõimuga, lõpetades esimese „punase“ aasta. Kui süveneda mikroajalukku ja lugeda tavaliste inimeste meenutusi sõjaajast, jääb silma saksa vägede leebe kujutamine. Vähemalt saksa okupatsiooni esimesel poolel nähakse haakristi kandjates tsiviliseeritud, viisakaid ja põlisrahvasse peaaegu soosivalt suhtuvaid mehi, kes mõne mälestusekillu kohaselt polnud pealegi nii koledad ja räpased kui varasemad okupandid. Sakslased ei küüditanud kohalikke inimesi ning fakt, et nad mõrvasid ligi 4000 peamiselt nõukogude võimuga koostööd teinud Eesti elanikku, ei kaalunud üles kümnete tuhandete kommunismiohvrite kannatusi.

Tänapäeva prantslasele või inglasele, kelle ajalookäsitlus on 100% natsivaenulik ja Hitler kuradi võrdkuju, mõjuvad šokeerivalt eestlaste mõnevõrra „pehmemad“ mälestused natslikust režiimist. Teine šokk järgneb holokausti leigel tunnistamisel. „Jah, natsid tapsid miljoneid juute, kuid kommunistid kiusasid, piinasid ja hävitasid eestlasi,“ näib olevat siinne levinud mõtteviis. Holokaustist sai aga ilmasõja järel genotsiidi sünonüüm ning Lääne-Euroopa lõi juute kui märterrahvast ümbritseva oreooli veelgi enam särama. Ida-Euroopa rahvastes on tekitanud trotsi asjaolu, et natslikud kuriteod on ammu hukka mõistetud, kuid kommunismi inimsusevastased aktsioonid jäänud siiani tribunali ette tirimata. Hitleri ja Stalini vahele paigutatakse siinpool kunagist raudset eesriiet kõhklematult võrdusmärk, kuid riigid, kes Teises maailmasõjas Nõukogude Liiduga ühes paadis sõudsid, hoiduvad endiselt krõbedamast kriitikast kunagise liitlase aadressil. Sotsialistlik impeerium aitas ju võidelda ühise vaenlase vastu. Võitjate üle kohut ei mõisteta – see deviis kammitseb mõningaid Lääne-Euroopa ajaloolasi isegi 21. sajandil.

Kui pöörduda tagasi ajaloo rohujuure tasandile ja lahata tavaliste eesti inimeste mälestusi, ei kohta peaaegu mitte ühelgi juhul nimetusi „nats“ või „natslik okupatsioon“. Ikka räägitakse, et „sakslased tulid sisse“ või „oli saksa okupatsioon“. Selline keelekasutus on levinud ka eesti ajaloolaste seas. Siit võib järeldada, et inimesed ei väärtustanud sõjakeerises ideoloogiat, vaid inimlikkust. Lihtsa talupere jaoks polnud tähtis, millist mundrit sõdur kannab, vaid see, milline on tema suhtumine: kas ta võtab sea laudast ja piima sahvrist vägivaldselt või ulatab selle eest ka raha ja poetab mõne tänusõnagi.

Kokkupuude saksa okupantidega oli rahvale küllalt põgus ning need hirmuteod, mis toimusid Eesti aladel paiknenud koonduslaagrites, jäid enamasti varju. Punatähe all roimi korraldanud meeste julmus, millele lisab rõhku järgnenud ligi poole sajandi pikkune nõukogude okupatsioon, oli aga silmaga nähtav. Kui natsid oleks Eestis märatsenud sama metsikult nagu enamlased „kannatuste aastal“, oleks ka suhtumine neisse samaväärne.

1941–1944 toimus Eesti aladel neli mobilisatsiooni, millega sakslased rikkusid rahvusvahelist õigust, värvates relvajõududesse okupeeritud alade kodanikke. Sellele vaatamata leidus ka tuhandeid mehi, kes astusid saksa väkke vabatahtlikult, et maksta kätte enamlaste kuritegude eest. Hiljem, kui Nõukogude väed toibusid ja sõjaõnn hakkas nende kasuks pöörduma, lootsid eestlased pidada lahinguid oma kodumaa nimel. Sellele aitas kaasa saksapoolne ähmane kinnitus, et Eesti iseseisvuse taastamine on tulevikus võimalik, kui eestlased annavad panuse nõukogude vägede vastu võitlemisel. Võõras mundris sõdida ei tahtnud keegi, kuid kui oli valida kahe halva vahel, otsustati võidelda ühe halva ridades halvema vastu. 1944 marsiti Narva poole peaaegu samade mõtetega kui Vabadussõjas.

Lääneeurooplastel pole sellist ajaloorakurssi kerge mõista. Prantslased leiavad endiselt, et kommunistid on küll veidrikud, kuid üsna sümpaatsed ja kahjutud. Pealegi osalesid nad II maailmasõja ajal vastupanuliikumises ning kannatasid natside repressioonide all, mistõttu mõjub kommunismi ja natsismi võrdlemine sealkandis häirivalt.

Kas Eesti Leegionisse, idapataljonidesse ja Omakaitsesse kuulunud mehed olid natsid? Kas Punaarmeelased, kes saksa väed Eestist välja kihutasid, olid vabastajad? Neile küsimustele ei saa vastata vaid „jah“ või „ei“. Oht ajalugu must-valgelt näha varitseb nii siin- kui sealpool Peipsit. Omakaitsesse kuulus palju metsavendi, kes olid juba olemuselt antikommunistid, Eesti Leegionis teeninud mehed kandsid rahvuslikku sümboolikat, kuigi olid vormiliselt SS-lased, ning keeldusid saksa sõjaväe vandetõotustest. Punaarmeelased said sõja lõpul aga tasuda Leningradi blokaadi ja teiste kannatuste eest ning nõukogude propagandast kuumaks köetud sõdurid võisid end tõesti pidada õige eesmärgi nimel sõdijateks. Saksamaale tungides muutusid needsamad inglid koletisteks ning uputasid oma viha ka süütute tsiviilisikute verre. Võitjatena võisid nad endale tapatöid lubada. Nõukogude armees sundmobiliseeritutena teeninud eestlased polnud aga natside purustamisega midagi võitnud. Sellised pooltoonid iseloomustavad kogu II maailmasõda.

Pärast sotsialistlike režiimide kokkuvarisemist asuti Ida-Euroopas hoogsalt rahvuslikke ajalugusid kirjutama. Igaüks jahtis oma tõde ja ülistas oma märtreid, paraku jäid erinevad ajalookäsitlused kooskõlastamata. Läänes toimus see juba ilmasõja järel.

Minevik on mõjutanud olevikku ja selleks, et kehtivaid tõekspidamisi muuta, tuleb pöörduda tagasi minevikku ning seal paiknevad faktid ümber hinnata. Taoline dialoog ajalooga peab toimuma pidevalt. Traumaatilised II maailmasõja sündmused kaugenevad, kuid pilk minevikku ei tohi ähmastuda. Meie 20. sajandi ajaloos on küllalt valupunkte, mis vajavad lahtirääkimist.

Euroopa ja maailma ajalooline mõtlemine peaks olema juba küllalt küps, et mitte näha pelgalt ühe või teise armee mundreid, vaid inimesi mundrite sees. Lõppude lõpuks kujundavad ajaloo ikkagi inimesed kõigi oma nõrkuste ja tugevustega.

Jupike luterlust, lusikatäis budismi, paganausuga läbi segada

Külaline näeb tunniga rohkem kui peremees terve aastaga, ütleb vanasõna. Kui vaadata Eesti olusid läbi külaliselt laenatud läätse, avaneb harjumuspärasest selgem panoraam. Äsja ilmus USA nädalalehes The Christian Science Monitor lühike ülevaatlik artikkel eestlaste usuelust. Pealkiri „Eesti usklikud ostlevad spirituaalsel turuplatsil“ võtab siinsed religioossed suundumused tabavalt kokku.

„Ettekujutus Eestist kui kõige ateistlikumast riigist paistab eksisteerivat ainult eestlaste kujutlustes,“ ütleb Tartu Ülikooli õppejõud Atko Remmel. Sellega tuleb nõustuda. Kuna rahvuslik narratiiv, „meie lugu“ kaldub kirikuvastasusele, peegeldub see ka argistes arusaamades ja hoiakutes religiooni suhtes. Ristiusk toodi siia tule ja mõõgaga – see on rahvusliku kirikuvastasuse vundament. Nii katoliku kui luteri kirik on olnud ikka härraste kirikud, õigeusk võrdub aga eestlaslikus ajaloomälus tsaariusuga. Üleüldise rahvahariduse taga ei nähta luterlust, vaid „head“ Rootsi riiki. Ärkamisaegsete suurkujude CV-s on luterlik ja hernhuutlik kasvatus olulisel kohal, kuid mugavuse mõttes vaadatakse sellest lihtsalt mööda.

Kiriku viljakad põllud ei sobi kokku rahvuslooga. Siit koorub välja ka üks põhjusi, miks too õnnetu ristisammas Vabaduse väljaku ääres nii palju vastakaid reaktsioone tekitab. Rääkimata ebamugavustundest, mis näib paljusid haaravat, kui jõutakse hümni kolmanda salmini.

Artiklis tuuakse välja põnev järeldus: Eesti neoliberaalne majanduspoliitika on muuhulgas mõjutanud ka rahva religioosset meelelaadi. Usust on saanud samasugune toode, nagu vorstist või pesupulbrist. Isiklikku vabadust rõhutava ametliku ideoloogia tingimustes on traditsiooniliste usuvormide kõrval võtnud võrdväärsena koha sisse mitmesugused organiseerimata usundid. Neist kõige kaalukam on kahtlemata new age. Sõnad „avatus“ ja „sallivus“, mida artiklis turumajanduse kontekstis kasutatakse, ei ole siiski Eesti usuvaldkonna iseloomustamiseks sobilikud.

Usk kuulub meil kindlalt eraellu. Enamasti puudub komme oma usust kõnelda. Avalikku usklikkust ei sallita. (Väike ilmestav kõrvalepõige: kui noor „superstaar“ Rasmus Rändvee tunnistas ühes intervjuus, et on läbi lugenud Piibli ja Koraani, püüdis ajakirjanik temaga usuteemalist vestlust edasi arendada, kuid Rasmus põikles sellest kõrvale, nentides, et parem on usust mitte rääkida.) Usklikkus kuulub Eestis vaimsete hälvete kilda ja seda mitte tingimata patoloogilises mõttes. Pigem tundub, et see, kes oma usust juttu teeb, pole targem tollest, kes söögilauas oma aluspesu tutvustab.

Kindlasti ei saa öelda, et usku mõistetaks Eestis ühtmoodi. Paljud tõekspidamised, mida usuteadlased paigutaks religioonivalda, ei ole inimeste endi jaoks üldse usulise tähendusega. Kui üks nooruk teatab konkreetselt: „Ma ei usu tulnukatesse, aga ma tean, et nad on olemas,“ siis kuidas sellesse ütlemisse suhtuda? Ta ei pea end usklikuks, ent usub siiski. Usu ja teadmise vahekord on eestlaste meeltes põhjalikult sassis.

Religioossest turuplatsist rääkides tekib oht arvata, et uskumusi saabki „osta“ või meeldivuse alusel omandada. Tegelikkuses on raske leida inimest, kes laoks ostukorvi teadlikult üht-teist kristluse riiulilt, natuke idamaiste usundite letilt ja tsipake esoteerika külmkapist. Tõekspidamised sünnivad ikka sisemise tunde ajel. Proovimise pärast ei hakka keegi uskumusi tarbima. Kellele tundub karmavõlg veenvam kui pärispatt, lükkab kristlikud dogmad kõrvale ja asub pooldama idamaadest imporditud kraami. Seejuures ei maksa unustada, et eestlased eelistavad sageli ka omamaist. Paganavere vastu ikka ei saa. Iidseid looduslikke pühapaiku on alles avastama ja märkama hakatud.

Milles aga seisneb see õige eestlase usk? Ei tea. Paljud eestlased on turuplatsil uitavad vaesed, kes ei suuda otsustada, mida väheste sentide eest endale lubada. Nad ei tea, mida osta. Nad on agnostikud. A gnosis seda tähendabki – „ei tea“.

Samal teemal:

Usklikud, usuleiged, oma usku...

Oopiumiuimas Eesti?

Elu täis hääli

Suvi on üks õudne aeg. Murutraktorid ja –niidukid mürisevad, trimmerid vinguvad, mootorsaed urisevad ja kreissaed kräunuvad. Vabaõhukontsertide võimendus püüab ületada helibarjääri. Sood ja heinaküünid on täis lärmakaid turiste, kes võtavad „Kungla rahvast“ sõna-sõnalt („Ma laulan mättal, mäe peal ja õhtul hilja õues!!“). Ei tea, kas mõni teaduslik uurimus kinnitab ülemäärase UV-kiirguse ergutavat mõju häälepaeltele, kuid grillivate naabrite prallesid kuuldes näib korrelatsioon olevat ilmselge. Kogu selle kisa ja kilkamise sees ei jõua esimest hallaööd ära oodatagi. Nõnda ei jää muud üle, kui pageda metsa.

Aga suine mets…! See on vaikne välu, sulnis ojavulin, vidistavad vindid ja käätsuvad rähnid, rääkimata puude sosisklevast kohinast. Metsas ei lärma keegi, kuigi igaüks saab sõna. Ja kõigil on midagi tarka öelda. Ainult metsaäärse rohtunud kivikangru peale kolinud maasikad püsivad vait. Nende asi on rubiini moodi punaseks värvuda ja oodata, et mõni nokk või näpp neid nopiks.

Inimkond on oma hälliaegadest peale seadnud elu looduse taktikepi järgi. Suvi oli töötegemise aeg, talv jäi puhkamiseks. Praeguse aja inimene ei saa enam looduse rütmis elada. Tali veedetakse tööd rabades, suvi laiseldes. Kuidas need asjad küll nii pahupidi on pöördunud?! Eks ole süüdi tööstusrevolutsioon ja sellega kaasnenud linnastumine. Linn meelitas inimese eemale metsast ja põllust, pööras tema tuhandete aastate pikkuse elulaadi pea peale. Linnast otsitakse tööd ja õnne. Juured ei kinnitu aga asfalti ega betooni, vaid ikka pehmesse mulda. Pehme muld ja vaikne kasv – see on puude tarkus. Lärmiga ei sirgu keegi haljendavaks hiiuks.

Rohetav maastik on tulvil elu. Olen juba lapsest saati arvanud, et roheline on elu värv. Ilma klorofüllita poleks inimeselgi hapnikku. Heidan vahest talvelgi pilgu mõnele elust pakatavale suvisele fotole või maalile. Loodus inspireerib kunstnikke igavesti. Ameeriklase Olive Parker Blacki maalidki, mis siin teksti sees õndsalt rohetavad, mõjuvad koduselt, lootustandvalt, helgelt. Linnad muutuvad ja inimesed nende sees samuti, kuid karjamaad, ojakaldad ja metsatukad jäävad samaks. Linnu võib lammutada, aga loodus jätkab visalt oma eluringi.

Vahest võib lärmitsejatele ka andeks anda. Suvi paneb elama. Elu on alati täis hääli. Tuleb ju inimene siia ilma ikka kisades. Häältes on rahutust, kuid ka rõõmu, ekstaasi, eufooriat. Põhjamaalane tahab võtta suvest kõik, tabada seda üürikese kestvusega imet, mis teeb hinge vabaks ja peitsib päikese tundliku pintsli abil lumivalget nahka. Kes lärmab, kes haljendab. Oma elu igal olendil.

Tassike teed ja „Horoskoobi“ laulud

Aeg mikserdab hiiglaslikus segumasinas keeli ja rahvaid. Mida väiksem on maailm, seda vähemaks jääb eriilmelisi kultuure. Üksteise vastu hõõrdudes kaotavad kultuurid nurki, mis neile iselaadse kuju annavad. Rahvuskehandid lahustuvad massikultuuris, keelekõrgendikud madalduvad lamekeele labidate all. Kõlab nagu itkulaul? Noh, vahelduseks võiks ka avatud maailmast ja piirideta rahvastest leelotades minoorsemaid noote võtta.

Loomulikult on tore, et inglise keel toimib üleilmse ühiskeelena, mille toel kogu planeedi asukad sõbralikult suhelda saavad. Mõtete edasiandmisel toimib ta igati ökonoomse tööriistana. Kuid ükski keel ei ole ainult suhtlusvahend. Keel on ka mõtteviis, tundelaad ja ilmavaade. Keeles sisaldub kultuur. Seega ka rahvuslik identiteet. Inglise keel on nii Shakespeare’i kui ka Miki-Hiire keel. Kes hoomab ainult Miki-Hiire sõnavara, ei suuda lugeda ainsatki suure Williami sonetti. Üleilmne lihtsustaud ingliš on ka Oxfordi filoloogid ärevile ajanud. Me lävime küll, aga kas suudame mõista, mida kõike keel endas kannab?

Clifford D. Simaki ulmejutus „Libainimesed“ kavatsevad tulnukad vallutada selle armetu maakera inimkonna enda reegleid järgides. Nad võtavad inimeste kuju ja asuvad kvartalite kaupa linnu üles ostma. Ainus, kes nende olemasolu avastab ja kurikavala plaani läbi näeb, on üksildane ajakirjanik. Midagi sarnast toimub ka eesti keele vallas.

Paari viimase aastakümnega on mitmed inglise väljendid märkamatult eestipärase kuju võtnud, nende seas näiteks „päeva lõpuks“, „aita ennast ise“ ja „see ei ole minu tassike teed“. Eestlane ütles ennevanasti, et lõppude lõpuks pole see minu maitse. Mats ei aita ennast ise, ta võtab ise. Aga näe – jänkid ütlevad ägedamalt, nende keel on cool ja rich. Ehk saavad siingi aidata taibukad ajakirjanikud, kes võõrvorme läbi nähes emakeelele truudust vannuvad. Eesti keelel on oma hingamine, mida ei tohiks teise keele rütmi järgi seada. Muutub keel, muutub mõtteviis. Tulnukatel on teised mõtted ja plaanid.

Keel oma sõnade, kõnekäändude ja õigekirjaga ei ole lahutatav kultuurilisest keelest. On ju kultuurilgi oma sõnad, märgid, tähendusväljad ja „grammatilised“ reeglid. Mõni aeg tagasi selgus, et muist noori filmitegijaid ei tea, kes oli Jüri Järvet. Ühest hiljutisest usutlusest noore muusikuga tuli aga välja, et ta pole „Horoskoobi“ saatest midagi kuulnud. Hea küll, vahest ei peagi minu põlvkond teadma näitlejat, kes on mänginud kuningas Leari, Kihnu Jõnni ja Tootsi isa, ega ka omal ajal väga menukat estraadilaulude võistlust, kus astusid teiste hulgas üles Helgi Sallo, Heidy Tamme ja Toomas Jõesaar. Kuulsus haihtub kiiresti. Täna oled jumaldatud, homme unustatud, sest igal põlvkonnal on oma iidolid. Aga ikkagi… Küllap teavad praegusaja filmitegijad-muusikud väga hästi, kes on Marlon Brando või Jimmy Hendrix. Miks kodumaisel sõnnikul võrsunud staarid ei vääri meelespidamist? Kartus näida provintslikuna? Oma särk on ihule küll lähemal, aga võõras vest näib paremast kangast.

Mul on raske mõista neid põlvkonnakaaslasi, kelle meelest ei ole eesti keel piisavalt rikas või tõhus, et selle abil oma mõtteid tabavalt väljendada. Tagatipuks tuhmub kultuurimälu. Vahest olekski lihtsam alistuda ja hakata maailmakodanikuks, kes saab kõik öeldud inglise keeles, rahuldab oma kultuurijanu massimeelelahutusega ja peab oma rahvustoiduks McDonald’si hamburgerit? Let’s go! Aga tõtt-öelda oleks natuke nadi, kui saja aasta pärast kamp kosmopoliite kusagil pubis õllekapa taga sinimustvalget lehvitaks ja telekas silkavale vutikoondisele „Estonia! Estonia!“ hüüaks.

Ma kuulen öösi imelaulu...

Üks ööbik on siin ja teine on sääl,
ja kolmas on enese südame hääl

Need Ernst Enno värsid on mul viimastel päevadel vaibumatult meeles mõlkunud. Tõepoolest, ööbikud laksutavad kõikjal – päeval ujedamalt, öösel lausa ekstaatiliselt. Väikeste lindude maikuised serenaadid on magus tõestus sellest, et mõned laulud ei muutu. Poeedid saavad ka tulevikus ööbikuid värssidesse panna ning vaikne kevad, mille eest maailma poole sajandi eest hoiatati, pole vähemalt meie maile jõudnud.

Kirjanduses kipuvad ööbikud olema melanhoolsed, aga väga õilsad linnud. Sageli on nende elujupikenegi traagilise kulu ja lõpuga. Wilde’i ööbik võiab oma ihuverega kahvatu roosi punaseks. Õrn ööbik tuntud rahvalikus laulus ei taha sugugi hõisata mõisa roosipuul, kus tema esivanemaid on tapetud – talupoja akna all olevat parem laulu lüüa. Anderseni muinasjutus suudab aga Hiina keisri valdustes pesitsev üllas ööbik isegi surma valitseja rinna pealt minema peletada. Oh jah, selles laulus peab olema nimetamatu nõiavägi, mis paneb püramiide ja pilvelõhkujaid loonud suure olendi tillukest sulelist imetlema.

Ööbik ja toomingas on paras paar. Neil on kombeks oma ilu üheskoos näidata, üks keelega, teine õitega. Ei mina tea, miks ööbikud toomingaid armastavad, vahest joovastava lõhna pärast. Aga koos kuulutavad nad kevade triumfi ja suve peatset valitsusaega. Toomingas ise on põhjamaiselt tagasihoidlik olevus. Pole tal ambitsiooni aasta läbi eputada ega hallaööde eel näljaseid sahvtiste viljadega kostitada. Tema kössitab omaette metsaservas, vahest ainult pobiseb tasakesi, kui õrn tuuleiil teda ülemeelikult nügib. Kuid paariks nädalaks aastas on ta üle metsa kutt. Siis ei saa ükski teine taimeline ette näidata sellist Armani kuube ja Hugo Bossi aroomi nagu tema. Nood kaks tagasihoidlikku hinge – ööbik ja toomingas – leiavad teineteist igal kevadel. Vana arm ei roosteta, ütlevad selle kohta robotid.

Ilm on täis teisigi armunuid. Varesed askeldavad hoolsasti pesapuul, kus alles mõne nädala eest kärarikast soolaleivapidu peeti. Kireuimas sajajalgne jälitab üht musta mardikat (kas ta siis ei tea, et loodusseadustest tulenev seisusevahe ei luba neil abielluda?). Pööningul talvitunud vapper hiir otsustas saepuru kasukalt maha pühkida ja proovida õnne vallalise põldhiirepreiliga. Metskitsepaar jalutab valgusküllases männikus. Kumalane kurameerib noorukese võilillega. Ainult üksildasel oraval ei jää üle muud, kui kallistada mullust kuusekäbi. Küll pisikese olendi hing peab sel päikselisel päeval palju igatsust taluma!

Usklikud, usuleiged, oma usku...

Rahvaloendus andis ametliku kinnituse juba mitmeid aastaid käärinud faktile: Eesti on õigeusklik maa. Luterliku kiriku eeskodades valitseb endiselt optimism, tagatubades aga kogunevad morni näoga karjased, kelle voonakesed on siia-sinna laiali jooksnud. Peamiselt nimetavad end luterlaseks veel üle 50-aastased ning mõningate vaimulike jutt sellest, et noori on viimastel aastatel kirikusse aina juurde tulnud, näib pigem sireliroosa illusioonina. Statistika järgi oli alla 30-aastaseid luterlasi vähem kui 10 000. Noortes aga peegeldub tulevik, nii et arvudele otsa vaadates võib arvata, et usku tunnistavate eestimaalaste hulk väheneb tulevikus veelgi.

Usku peab omaks 29,3% Eesti elanikest. Noorte arvestuses on sama näitaja 17,6. See tähendab, et vaid 45 019 inimest vanuses 15–29 peab end mingil määral usklikuks. Alla 20-aastastest pooldab mõnda usku 9273 vastajat. Vähe muidugi, aga on see siis katastroof? Ehk on väheste usujärgijate hulga taga hoopiski semantiline segadus? Paljud noored ei pea usku enda jaoks tähtsaks. Religiooni mõistetakse kui ajaloolist ja iganenud nähtust, mis moodsasse inimesse ei puutugi. Loomulikult puudub ka oskus ja tava usuteemadel arutleda. Ja mis seal arutleda, kui usualaseid teadmisi pole kusagilt paugupealt võtta.

Usuküsimusele ei soovinud vastata 14% inimestest. Noortest ei soovinud, tahtnud või viitsinud vastata 40 245 ehk 15,8%. Tõenäoliselt pole vastamast keeldujate seas kuigi palju salausklikke. Kui inimesel on usuline eelistus olemas, ei ole tal ju mõjuvat põhjust seda väljendamata jätta – eriti veel anonüümses vormis. Need, kes jätsid rahvaloendusel usuküsimuse vahele, on arvatavalt religioosse enesemääratluseta inimesed. Nad pole saanud mahti ega pidanud vajalikuks usu peale mõelda. Ehk poeetilisemalt väljendudes: pole uidanud iseendas.

Küsimus number üks, mis rahvastikuteadlasi religioonivaldkonna juures kõige enam paelub, on muidugi selge: kes on need enam kui pool miljonit mitteusklikku? Lihtsalt usuleiged? Agnostikud? Materialistid-ratsionalistid? Õigupoolest paistab, et mitteusklike võimas armee viitab väga mitmekesisele ja ebatraditsioonilisele uskumuste süsteemile, mis ei mahu traditsioonilise ristiusu ega ka mõne teise, vanema või uuema religiooni raamidesse. Eestlased tahavad olla „oma usku“, mitte järgida kellegi teise peas kokku pandud dogmade paketti. Keskmise eestlase jaoks on individuaalsus väga oluline ning see avaldub ka usuküsimustes. Oma usk aga… ei olegi nagu usk. See on mõtteviis, mida ei soovita risustada religioossete mõistetega. Eestlased ei usalda erakondi ega kirikut. Igasugused kinnised seltskonnad muutuvad kollektiivses teadvuses vabamüürlikeks loožideks. Kirik esindab endiselt vabadust ahistavat võimu, vägivalda ja totakaid illusioone. See kuvand on visa muutuma, eriti esivaimulike tagurlikku poliitikat silmas pidades.

Raske on ette kujutada inimest, kes mitte millessegi ei usu. Võtame ette ühe teise värskema uuringu, „Elust, usust ja usuelust 2010“. Sealt saame teada, et selgeltnägijatesse, kõrgemasse jõudu ja astroloogiasse usutakse päris agaralt. Noppisin välja mõningad uuringus esitatud väited koos nõustujate protsendiga:

Mõnedel inimestel on võime tulevasi sündmusi ette näha. – 82%.

On olemas kõrgem vägi, elujõud või energia, mis mõjutab inimesi ja kõike maailmas toimuvat.– 63%.

Teatud märgid ja ended võivad elu pöördelisi sündmusi ette ennustada. – 62%.

Inimese iseloomu ja saatust mõjutab tähtede ja planeetide seis tema sünnihetkel. – 56%.

Inimhinge eksistents jätkub ka pärast surma. – 47%.

Inimese elusaatus on ette määratud. – 41%.

Lisaks heidab uuring eredat valgust ka nende inimeste peale, kes rahvaloendusel ilmselt varjude tsooni ehk mitteusklike hulka jäid. 40% vastanutest nõustus osaliselt või täielikult väitega: ma ei poolda ühtki religiooni ega kirikut, mul on oma usk. Palun väga! Mida see oma usk tähendab, võib olla inimeseti väga erinev. Kokkuvõttes otsustab aga igaüks sisemise tunnetuse, vaistu, maitse ja maailmanägemuse kohaselt, mida ta uskumisväärseks peab. Kui ristiusk kõrvale jätta, kipub Eesti olema üks korralik „omausuliste“ maa. Nii et jutud religiooni hääbumisest pühal Maarjamaa pinnal on tugevasti liialdatud. Konks on lihtsalt selles, et religiooni nähakse millegi negatiivsena, oma usk on aga puhas ja ehe.

Muide, mina valisin rahvaloendusel väljapakutud pikast nimekirjast vastusevariandi „pagan“. Tundus tol hetkel kõige sümpaatsem, ehkki oleks võinud valida ka „looduseusu“. Nüüd selgus, et peale minu on Eestimaal veel 340 paganat…

Kuhu see hoolivus siis kadus?

„Riik ei armasta meid,“ öeldakse. „Riik on meid hüljanud,“ ahastatakse. „Miks riik appi ei tule? – Sest riik ei hooli oma rahvast!“ Need jutukatked on eriti hoogsalt käibel maapiirkondades, kus omavalitsused nõrgad, töökohti vähe, postkontorid kinni ja bussiliiklus pea olematu. Inimestega koos kolib minema ka lootus. Suuremas linnas on riigi kohalolek tuntavam, ent lootus mureneb sealgi. Miks ometi? Miks on riigi armastus ja tähelepanu paljudele nõnda tähtsad? Ja kuidas saab riik kellestki isiklikult hoolida?

Riik koosneb kahest, heal juhul võrdväärsest poolest: valitsusaparaat ja elanikkond. Viimastest on eelisseisus kodanikud. Liiga sageli võrdsustatakse riik Toompeal paiknevate tähtsate asutustega. Seejuures on „riikliku“ armastuse süsteem väga lihtne: valitsus jagagu heldelt raha, külvaku toetusi, doteerigu ja subsideerigu. Raha – see ongi armastus! Teisest küljest kõnelevad ootused riigi hoolivusele sügavatest psühholoogilistest painetest, üleüldisest armastuse ja tähelepanu puudusest. Väikesel inimesel on ürgne vajadus mingi suurema, vägevama, maskuliinse jõu järele, mis kaitseks ja aitaks. Olgu see siis Taevaisa, Suur Vend või Riik. Eks ole ju mõnus mõelda, et kusagil leidub keegi, kes häda korral alati appi tõttab.

Ilmalikud riigiinstitutsioonid on 19. sajandi lõpust alates omandanud hulga ülesandeid, mille eest vastutas varem kirik, hoolekanne ja haridus sealhulgas. Ühiskonna ilmalikustumisega kaasneb aga huvitav nähtus: kultustoimingud nihkuvad vaimuvallast võimuvalda. Nõnda tekivad riiklikud sümbolid, pühad ja pühakud. Riik muutub ise pühaks, natuke üleloomulikuks ja müstiliseks, ühtaegu imetlusväärseks ja hirmuäratavaks jõuks, millel on oma kodaniku üle sama palju võimu nagu oli Jumalal keskaegse talupoja üle. „Jumal ei armasta meid,“ kurtsid näljahädas talupojad sajandite eest. „Jumal on meid hüljanud! Miks Jumal appi ei tule?“ Jumal näljahädalisi ei aita, miks peaks Riik seda tegema?

Riigilt oodatakse muidugi enamat kui Vanajumalalt – üks asub ikkagi maa peal, teine kõrgel taevas. Kuid maine Riik, see bürokraatide armeele toetuv moodustis, ei saa kellestki hoolida. Valitsemine lähtub seadustest, kus on napilt ruumi inimlikele emotsioonidele. Riiklik regulatsioon põhineb rangelt ratsionaalsetel, mõistusega mõõdetud otsustel. Kuuleme ju ametnikke tihti ohkamas: „Inimlikult saan ma probleemist aru, aga seadus ütleb hoopis nii…“ Demokraatia ei ole empaatia, vaid pragmaatilistest kaalutlustest kokku põimitud võimumehhanism. Seetõttu pole ka võimalik, et Stenbocki maja või Toompea lossi asukad kellestki hooliksid – vähemalt selle sõna otseses, argiselt tajutavas tähenduses. Valitsejate asi on mõelda, mitte tunda.

Kui aga pöörduda riigi teise poole ehk elanikkonna manu, siis saaks küll küsida: miks residendid/kodanikud üksteisest ei hooli? Õigupoolest küsitakse seda liigagi sageli. Pööra kõrv põhja või lõunasse – ikka ütleb keegi nii prominentide ringist kui ka lihtkodanike seast: „Üksteisega arvestamist võiks rohkem olla.“ Iseäranis ekstaatiliselt janunetakse hoolimise ja märkamise järele jõulude ajal, kui sõna „armastus“ kuulub kohustusliku elemendina iga teise kõne ja läkituse juurde.

Kas siis tõesti on hoolimist meie sees ja ümber vähevõitu? Sellest on loomulikult kahju, et nõnda paljud inimesed tajuvad hoolivuse nappust. Evolutsioonilises plaanis on hoolimine isegi kurjast, looduses kuuluvad need, kes ise hakkama ei saa, surmale. Tsiviliseeritud ühiskonnas pannakse aga turuplatsi reeglitega paika, kel on väärtust ja kel mitte. Hoolimine on nõrkade ümmardamine. Tugev isiksus ei kooguta kasutute inimloomade ees, tema jaoks on esikohal isiklik heaolu. Kodanikud, kes ootavad teistelt hoolimist, nõuavad tegelikult poputamist. Neilgi on isiklik kasu mängus.

Vahetame helistikku. Hooleta pole armastust. Ilus eestikeelne sõna „hool“ kätkeb nii kannatlikust kui tähelepanu. Mõlemad on armastuse vältimatud eeldused. Kõiki ei saa aga armastada. Tähelepanu saab jagada vähestele. Hoolimisest võib ju igatseval toonil rääkida lõputult, kuid see jõud, mis ühiskonda tegelikult koos hoiab, on lugupidamine. Riik (valitsuse tähenduses) ei saa hoolida, kuid ta on kohustatud igast kodanikust lugu pidama. Lugupidav hoiak avaldub kasvõi riigiametnike suhtluslaadis.

Ka lihtne kodanik, olgu ta koristaja, kokk või kosmoloogia professor, austagu kaaskodanikke. Iga inimene, kes meile tänaval vastu jalutab, võib olla keiser – ka siis, kui ta näeb välja nagu kalkar. Avatud ja eelarvamustevaba suhtumine neisse, keda me ei tunne, tagab terve eluhoiaku ning parandab kokkuvõttes ühiskonna immuunsüsteemi. Ja vaat sellist suhtumist võiks küll rohkem olla.

Munk ja sübariit

Taevas on tähti tulvil,
Küll on külvikampaania!
Kas siis unelmatest lubatud lõikus ongi varsti käes?
Kuhu me mahutame määratu saagi?!

Leidsin need värsid 1974. aastal välja antud Eesti NSV Kirjanike Liidu koondteosest „Kirjanduse sirvilauad“. Kõigi kogumikus esindatud autorite kohta on ka lühikesed elulookirjeldused, ainult Alliksaar on „ära unustatud“. Ilmselt SS-lase mundrimärkide tõttu. Ometi võtavad tema värsid ses raamatus enda alla suisa seitse lehekülge. Ehkki Alliksaare elust ja loomingust on viimase kümne aasta jooksul ilmunud mitmeid käsitlusi, ei ilmne neist ometigi täiel määral, kes oli see 90 aasta eest sündinud värsivõlur. Ikka jääb ta salapäraseks. Tema kaasteeliste mälestuste põhjal otsustades oli tegemist puhtaverelise boheemlasega, kel erksad mõtted ja vastakas iseloom.

Öö loob mulje asjade näo lõppematusest.
Katta on kergem kui avada.
Uidata on uljam kui uinuda.
Vabadus on väärtuslikum igast tavast.

Kuid mis tähtsust ongi kõigil bio- ja monograafiatel – loovisiksuse elust kõneleb kõige selgemalt tema looming. Kirjanduselust kõrvale tõrjutuna ei olnud Alliksaarel õnne oma luulet trükituna näha. Alles paar aastat pärast tema surma ilmus kogu „Olematus võiks ka olemata olla“. Juba pealkirjast õhkub mängleva metafüüsika eksootilist hõngu. Siin peitub hoiatus salakavalate filosoofiliste karide eest, mille otsa kõhnad purjekad võivad põrutada. Alliksaare luule on raskepärane, intellektuaalselt massiivne, ehkki sädeleva pealispinnaga... kui nimetada sädeluseks kalambuuri. Sõnamängud oleks nagu sündinud ütlemise ja etlemise lustist, kuid neis peitub mõistatusi, mida polegi nii lihtne lahendada. See luule nõuab mõtlemise vaeva.

Puudutage mindki oma lunastava tukutuki tukaga!
Tehke minugi laubale oma oivalise oimetuse kaitsemärk!
Pistke mindki oma puhtasse puhkusepurki!
Loovutage mullegi oma rammusat ravirooga!
Liimige kinni mu julmade kujutelmade raamat!

Alliksaar sai Tartu noorte luuleinimeste vaimseks juhiks, kassetipõlvkonna giidiks, kes näitas tulevastele tähtpoeetidele kätte teeotsa moodsa luule juurde. Seejuures jäi ta ikka ajatuks mõtisklejaks. Alliksaar näikse olevat muuhulgas muretseja, kes ei kaota iialgi lootust. Ehkki mõnikord, jah, saab tumedakarvaline masendus oma osa ja hinges ärkab pessimist.

Oleme hilinejad,
see on me saatuse tahe.
Oleme tilisevad
kuljused mastide vahel,
hõiskaval narridelaeval,
laeval, mis kihutab hukku.
Keegi käib tumedal taeval
ja keerab me hulljulgeid
lootusi lukku.

Küllap heliseb ka kõige luulekaugema inimese ähmases alateadvuses vaikselt-vaikselt: „Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on üksnes hetk, milles elame praegu.“ Ja jälle on platsis optimist! Vahest isegi häbelik erootik, kes teinekord tasakesi maistele mõnudele oodi luilutab:

Su rinnad on rannad, on linnad.
Et sadamais joobuda,
pean tasuma rõõmude hinnad
ja ehmudes loobuma.

Imelikul (või hoopis tavalisel) kombel näitavad Alliksaare voogavad mõttekujundid, kui palju sõltub poeedi elu ja looming juhustest. Kui õnnelik võib olla luuletaja, kes leiab õiged sõnad, et tõlkida maisesse keelde vaimusilma kaemused. Ainult poeet teab, mis maksavad assotsiatsioonid ja reministsentsid. Ja millist piina valmistab poeedile võim, mis tema tiibu nüsib, ta priiust piirab ja trükimusta keelates ta ahtraks jätab. Nüüdispoeetidele oleks see mõeldamatu. Kuid julmadest juhustest, millest vist saatus koosneb, tuleb üle olla.

Südamehaavad ei saa olla sügavad.
Muidu lakkaks süda löömast.

Aeg poeeti ei murra. Vahest õpetab Alliksaar oma sädelevate teoste kaudu tänaseidki noorluuletajaid, kes vabavärsside anarhilises keskkonnas alles oma mina otsivad? Nii mõnegi lootustandva ja lootust kaotava rohelise värsisepa sepistuste tagant paistaks nagu välja Alliksaare kõrvad. Aga kuidas temalt õppida, kui me ei teagi, kes ta oli?! Ah, mis ma sonin. Võtame ette luuletuse „Autoportree“ ja sealt saab iga juhmimgi lugeja kristalse pildi Artur Alliksaare vastandlikust ja vaimustavast vaimunäost:

Mu hinges koos on munk ja sübariit,
ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.

Herakles ja Superman on kaksikvennad

Kuigi akadeemilises ringis liigub vahel arvamus, et tänapäeva inimene on müütidest enneolematult kaugenenud, pole müütilised lood välja surnud, neid teatakse ja mõistetakse endiselt. Iidsed müüdimotiivid püsivad elujõulisena läbi kirjanduse ja kunstiteoste, mille kaudu on need leidnud tee massimeediasse. Moodsates ekraaniteostes on raske näha elemente, mis pärineksid loomismüütidest, kuid hoopis selgemini ilmnevad filmides ja sarjades motiivid, mida võib pidada omaseks maailmalõpumüütidele (katastroofifilmid) ja moondumismüütidele (libahundi- ja vampiirilood). Iseäranis tugevalt on meedias esindatud mitmete žanrite kujul kangelasmüüdid ning romantilised müüdid.

Ka sellisel juhul, kui film või telesari ei kasuta otseseid müüditöötlusi või viiteid mütoloogiale, sisaldab see tegelasi, olukordi, sündmusi ja lahenduskäike, mis on omased mütoloogilistele lugudele. Müütides on olemas kõik õudusloo, põneviku, ulme, seikluse ja romantilise draama elemendid: kangelased liiguvad lendavatel objektidel ja kasutavad maagilisi esemeid (ulme), puutuvad kokku hirmuäratavate koletistega (õudus), võitlevad vaenlastega või peavad nende eest põgenema (märul), lahendavad mõistatusi ja ülesandeid (krimi, põnevik) ning abielluvad kõrgest seisusest naisega (romantika). Müüdid sisaldavad ka huumorit ja erootikat.

Filmide ja telesarjade tarbeks on originaallood töödeldud ning adapteeritud, et sobituda lääneliku peavoolu maitse, identiteedi ja orientatsiooniga. Praegusaja "ametlik" versioon põhineb vaid kitsal valikul kättesaadavatest allikmaterjalidest.

Tüüpiline lääne kangelane on pooleldi inimene ja pooleldi jumal, kes sooritab kuriteo või saab hakkama jubeda moraalse eksimusega ning asub seda siis vägitegude kaudu heastama. Heraklese eluskeem on siinkohal ilmekaks näiteks. Herakles oli jumal Zeusi ja sureliku naise Alkmene poeg, kellel lasus kolm pattu: vastuhakk Zeusile, Iphitose tapmine ja abielurikkumine Iolega. Pärast kahtteist vägitegu tabasid teda mürgimantlist põhjustatud piinad ja viimaks halastussurm tuleriidal.

Paljudel müütilistel sangaritel on neitsist emad (Jeesus, Karna, Ion, Romulus, Perseus). Ema võib raseduse ajal külastada oraakel või saab ta mõnel teisel viisil aimu oma poja erilisusest. Pärast sündi on kangelane suures ohus, mõningatel juhtudel võib ta jääda orvuks. Paljudes lugudes suletakse tulevane sangar kasti või kirstu ning see heidetakse vette, kust loomad või inimesed ta leiavad.

Hulk koomiksitest väljakasvanud superkangelasi (Batman, Superman, Ämblikmees, Raudmees, Kapten Ameerika jt) sarnanevad põhijoontes tugevalt klassikalisest mütoloogiast tuntud sangaritega. Ämblikmees hakkab vägitegusid tegema pärast oma onu mõrva, mille ta oleks suutnud ära hoida (kangelase moraalne eksimus).

Superman on pärit teiselt planeedilt, kuid sündinud ja üles kasvanud maa peal tavalises peres. Ta pääses koduplaneedi hävingust kosmoselaeval (kangelane on pärast sündi ohus, kaotab vanemad). Ka „Star Treki“ kapten Kirk pääseb vastsündinuna kindlast hukust päästekapslis. Avakosmos toimib taolistes lugudes vee analoogina, päästekapsel asendab kasti.

Sarnaste sünnijärgselt ohustatud kangelaste hulka võib liigitada ka Harry Potteri, "Terminaatori" saaga keskse tegelase John Connori ja mitmed teised. Batman asub kurjategijate vastu võitlusse ajendatuna oma vanemate tapmisest. Tööstur-leiutaja Raudmees kaotab samuti vanemad ning temast saab kangelane pärast seda, kui ka tema enda elu ohtu satub.

Näidata kangelast kui marginaalset "teist", kes ühiskonda päris hästi ei sobitu, on traditsioonilistele kangelaslugudele väga omane. Peaaegu kõik superkangelased käituvad eraklikuna ning elavad topeltelu (kangelase poolinimlikkus). Mutantlikud X-mehed (Wolverine jt) on oma eriliste võimete tõttu inimühiskonnas tõrjutud, kujutades allegoorilisel viisil mitmesuguseid vähemusi. Moodsa ajastu peegeldusena on meessoost sangarite kõrvale tekkinud kangelannad, nagu "Tähesõdade" Rey, Wonderwoman, sõjaprintsess Xena, Lara Croft, vampiiritapja Buffy, Ellen Ripley, Kassnaine jt, kes peavad end maskuliinses maailmas pidevalt tõestama.

Galaktikatevahelisi reise ja tundmatute planeetide koloniseerimist kujutavad ekraaniteosed on edasiarendus maadeavastustest. Sellesse kategooriasse kuuluvad näiteks "Star Trek", "Doctor Who", "Tulnukas", "Prometheus" ja "Avatar". Need sarjad ja filmid kirjeldavad kolumbuslikku missiooni, mille sihiks on leida kosmosest senitundmata alasid, uusi eluvorme ja tsivilisatsioone. Klassikalises mütoloogias on sarnaste lugude vasteks argonautide teekond kuldvillaku juurde, aga ka Odysseuse eksirännakud.

Mütoloogial on võime areneda välja ajaloost ehk teisipidi: ajaloolised sündmused muutuvad mütopoeetiliseks ning olulistest isikutest, eriti valitsejatest, saavad müütilised kangelased. Filmides tekitatakse tahtlikult alternatiivne ajalugu: faktid segatakse fantaasiaga või luuakse täiesti uus ajalugu, mis toimib reaalse ajaloo fantastilise peegeldusena. Nõnda on Vana-Kreeka tähtsündmusi käsitletud koomiksilikus, visuaalselt liialdatud vormis ("300") ning USA presidendist Abraham Lincolnist on tehtud vampiire jahtiv sangar ("Abraham Lincoln, vampiirikütt"). Alternatiivajaloolise fantaasia populaarsust kinnitavad kahtlemata "Sõrmuste isand" ja "Troonide mäng".

Üleloomulike võimeteta tegelased realistlikes ekraaniteostes toimivad samuti kangelaste ja kangelannadena, ehkki nende võitlusi näidatakse ilma fantaasiarikaste ja vaatemänguliste sümboliteta. Aktiivselt tegutsevate märulikangelaste ning detektiivide-kriminalistide tegevus on suunatud õiglusetaotlusele, melodramaatilistes lugudes käsitletakse ülima armastuse ideed.

Romantilised müüdid moodustavad olulise osa laiemalt tuntud mütoloogiast. Ainuüksi kreeka mütoloogia sisaldab ohtralt mitmesuguseid õnneliku ja traagilise lahendusega armastuslugusid: Eros ja Psyche, Orpheus ja Eyridike, Pygmalion ja Galatea, Apollon ja Daphne jpt. Armastus esimesest silmapilgust, kallima kaotus, sügav kiindumus vaatamata seisusevahele ning armastuse sünd ühiste läbielamuste käigus on vaid mõned romantilised motiivid, mis esinevad nii müütilistes lugudes kui ka melodramaatilistes filmides-sarjades.

Meedia aitab hoolimata meelelahutuslikust ja kommertsikesksest olemusest kinnitada vaataja usku inimlikesse ideaalidesse. Ka üleloomulike võimetega kangelasi näidatakse inimlikust küljest. "Head" surevad fiktsioonides harvem kui "halvad" ning positiivse tegelase surma näidatakse dramaatilisemalt.

Ehkki viis, kuidas kangelasi ekraanil esitletakse, kajastab ühtlasi nüüdisaegseid väärtushinnanguid, antakse tegelastele endiselt arhetüüpne müütiline vorm, mille kaudu saab võimalikuks vaataja osaline või täielik samastumine tegelasega. See omakorda võimaldab vaatajal aktsepteerida ning omaks võtta ekraanil nähtavaid väärtusi ja leida rahuldust psühholoogilistele vajadustele.

Meelejahutamine on tõsine töö

„Meelejahutaja“ pidavat olema legend ja kullatükike Eesti raadioajaloos. Mina ei tea sellest „õigest“ naljaviskamise saatest suurt midagi. Küll aga lõin kõrvad kikki, kui Vikerraadio lasi eetrisse projekti „Meelejahutaja 2013“.

Mida siis kõrv kinni püüdis? Kuuldemäng on nooremale põlvkonnale (kelle hulka minagi kuulun) ilmselt natuke võõras žanr, kuid igapäevase diskoriloba ja arvamusliidrite targutamise kõrval mõjub ta kevadise tuulepuhanguna. Väärt näitlejate (Vaarik, Uuspõld, Avandi, Vannari, proua Võigemast jt) ilmekad esitused olid nauditavad, kohati kuivavõitu tekstidest pigistati välja viimne kui tilk. Hämmeldust tekitas tuim publik, kes oli küll varmas käsi kokku lööma, kuid naeruga koonerdas, otsekui oleks kartnud endast kergemeelse muljet jätta. Vahest ei olnudki millegi peale naerda? Mõned sketšid olidki pigem muigamiseks, aga kuidas on võimalik, et isegi Jüri Paeti särtsakad mõtteterad kedagi kihistama ei ajanud?! Kas soovolinik valvas isiklikult, et seksistliku kallakuga paetismid sooja vastuvõttu ei leiaks? Pühadevahe, laske ennast vabaks, rahvas!

Ei tahaks uskuda, et vanasti olid naljad naljakamad. Paraku tuleb tunnistada, et Kalju Kassi pisut nüüdisajastatud sketš „Avaldus iseendale“ mõjus uute humoreskide kõrval tõepoolest säravamalt, sääl oli vunki ja elegantsi. Muidugi aitas õnnestumisele kaasa Anne Paluveri võrratu esitus. Satiirikuid, kes söandasid võimu aadressil mõne terava killukese poetada, hinnati nõukaaja umbses õhustikus kõrgemalt. Kuid igal ajastul on ju oma mädapaised, mida naljanõeltega puruks torgata. Pahesid ja lollusi, mida välja naerda, jätkub endiselt. Iseasi, kas humoristidel on piisavalt silma ja taipu, et murekohad üles leida.

Mõned sketšid mõjusid jõuetuna. Kivirähki lugu „Raamatute kahjulik mõju“ oli parajalt päevakajaline (õpetaja tegi Tõnissonile selgeks, et „Tasuja“ on ebasoovitatav kirjandus, sest ei lähe kokku moodsa euroopaliku mõttelaadiga), kuid näis otsekui kibestunud marurahvuslase tatilärakas uue põlve ajaloolase kuuerevääril. Kusjuures õpetaja jutt ei kõlanud üldse nii naeruväärselt, totaka mulje jättis hoopis Tõnisson. Ühesõnaga, satiirinool ei tabanud märki. Mart Juure loodud saamatu suusataja Kevin Uljaste peaks Juurika lugejatele tuttav olema, kuid mina teda küll Uuspõllu häälega ette ei kujutanud. Uljaste on minu jaoks buratiinolik tegelane, piiksuva-prääksuva häälega memmekas. Kokkuvõte Uljaste hooajast ei pakkunud midagi uut, ikka seesama vana pläma. Kahjuks on Juur ennast kordama hakanud. Vahest oleks humoristide perre vaja värsket verd? Uusi ideid, uusi tegelaskujusid!

Mart Aderi naljapala telefoniagentide müüginippidest kuulus saate kõige vaimukamate sähvatuste hulka. Turumajanduslikud absurdsused said paljastatud, ahnepäitsid üldrahvalikus korras võlla tõmmatud. Lõppude lõpuks jääb aga õhku küsimus: kes on naiivsem – ettevõtja või ettevõetav? Päevast päeva määritakse meile ju pähe ebatooteid ja võltsväärtusi. Pakend on tähtsam kui sisu. Ahvatlustele vastupanemiseks läheb tarvis tugevat iseloomu. Noh, eks huumor ja tema vennad – satiir, grotesk ja iroonia – aita kah iseloomu treenida.

Seekordse „Meelejahutaja“ kohal hõljus õnneks viljastav Oskar Lutsu vaim. Lõputult ei saa siiski Lutsu tiivul lennata. Ise tuleb ka midagi välja mõelda. Mitmed sketšid kaldusid paraku labasustesse – aga eks labasusi olegi mõnus kirja panna. Kuulata on natuke piinlik, kuid see on juba kuulaja mure. Nalja teha ei ole raske, kuid naljaga on too häda, et paberil kipub ta kokku kuivama. Nalja järele on aga nõudlus alati olemas, mistõttu on rahvas valmis ka viletsa killu eest kõrget hinda maksma. Seega võib loota, et meelejahutajad tulevad ka järgmisel aastal, vahest isegi teravamalt, tempokamalt ja tõsisemalt. Sest nalja tuleb tõsiselt teha.

Parodistide paraad

Kõikidest naljaliikidest on paroodia küllap kõige nõudlikum. Paroodia nõuab nii tegijalt kui vaatajalt – ühelt sisseelamisvõimet parodeeritavasse, teiselt teadmisi parodeeritavast. Nagu olen varemgi kirjutanud (Narruse kiituseks), näikse paroodia olevat eestlastele väga mokkamööda. TV3-e eetrilainetes hulpiva maskeraadisaate „Su nägu kõlab tuttavalt“ menu üksnes tõestab seda.

Veneetslased hakkasid keskajal maske kandma peamiselt ühiskondlikel põhjustel: linn oli pindalalt pisike, kuid sotsiaalsed erinevused hiiglaslikud. Mõned ajaloolased arvavad, et Veneetsias kanti maske aasta läbi seisusliku väärikuse säilitamiseks. Kuna erinevad sotsiaalsed kihid puutusid üksteisega paratamatult kokku, oli mask omamoodi preservatiiv, mis lubas igaühega turvaliselt suhelda. Seejuures polnud haruldane, et kerjus kandis aadlikurõivaid ja aadlihärra tegi kerjust. Nõnda võib öelda, et veneetslased parodeerisid kaaslinlasi sotsiaalsete lõhede ületamiseks.

Paroodia ühendavast jõust annab tunnistust ka „Su nägu kõlab tuttavalt“. Tuntud meelelahutajad, kes saatest saatesse teisi tuntud isikuid järele teevad, ei ole mõistagi ametisse kutsutud ühiskondlikul eesmärgil. Vähemalt mitte otseselt. Visatakse niisama nalja ning pakutakse mitmekülgset muusikaassortiid. Kuid kellelegi ei panda ära, kedagi ei mõnitata ega pilata. Puhas paroodia on komplimendi kõrgeim vorm. Niisiis jagatakse igal pühapäevaõhtul Mart Sanderi taktikepi all kummardusi muusikutele meite seast ja mujalt.

Saate ühendav, piire purustav ja kõiki lepitav vägi peitub grimmimeistrite ja kostümeerijate arsenalis. Pole mehi ega naisi, musti ega valgeid, võõraid ega omasid. Piisab vaid sellest, kui naine torkab nina alla vuntsid, mees tõmbab selga kleidi ning valgest varesest saab must ronk – ja juba ongi nali lahti. Korraga haihtuvad rassistlikud, ksenofoobsed ja homofoobsed pained. Laval ei ole erinevusi, seal on ainult inimesed. Klounid, narrid, jokkerid, triksterid – kõik need, kelle võimuses on maailm pahupidi pöörata ja näidata, et tegelikult ei olegi elukene nii must ja valge, nagu mugavusest arvatakse. Nalja ja muusika lepitav jõud sõidab nagu muruniidukiga üle argisest „teise“ kartusest. Seega näib, et „Su nägu kõlab tuttavalt“ kannab ikkagi mingit vaevutabatavat veneetslaslikku vaimu, mis hägustab stiilsel moel piiri „meie“ ja „nende“ vahel.

Transvestiidimängude ja minstrel show'de psühhoanalüütilised seletused lähevad vahest liigagi kaugele, mistõttu oleks ekraani ette istudes targem lihtsalt aju välja lülitada ning nautida kahjutuid ümberkehastumisi. Paroodia boonuseks on pealegi mõnus ahhaa-tunne ja vau-efekt, kui mõni lavalolijatest eriti meisterlikult oma ülesandega hakkama saab. Näiteks Evelin Võigemasti versioon Heli Läätsest võtab veel pikka aega ahhetama. Jajah, vaadakem peeglisse ja tunnistagem: meis kõigis on kübeke klouni… ka siis, kui seda ei näe.