„Riik ei armasta meid,“ öeldakse. „Riik on meid hüljanud,“ ahastatakse. „Miks riik appi ei tule? – Sest riik ei hooli oma rahvast!“ Need jutukatked on eriti hoogsalt käibel maapiirkondades, kus omavalitsused nõrgad, töökohti vähe, postkontorid kinni ja bussiliiklus pea olematu. Inimestega koos kolib minema ka lootus. Suuremas linnas on riigi kohalolek tuntavam, ent lootus mureneb sealgi. Miks ometi? Miks on riigi armastus ja tähelepanu paljudele nõnda tähtsad? Ja kuidas saab riik kellestki isiklikult hoolida?
Riik koosneb kahest, heal juhul võrdväärsest poolest: valitsusaparaat ja elanikkond. Viimastest on eelisseisus kodanikud. Liiga sageli võrdsustatakse riik Toompeal paiknevate tähtsate asutustega. Seejuures on „riikliku“ armastuse süsteem väga lihtne: valitsus jagagu heldelt raha, külvaku toetusi, doteerigu ja subsideerigu. Raha – see ongi armastus! Teisest küljest kõnelevad ootused riigi hoolivusele sügavatest psühholoogilistest painetest, üleüldisest armastuse ja tähelepanu puudusest. Väikesel inimesel on ürgne vajadus mingi suurema, vägevama, maskuliinse jõu järele, mis kaitseks ja aitaks. Olgu see siis Taevaisa, Suur Vend või Riik. Eks ole ju mõnus mõelda, et kusagil leidub keegi, kes häda korral alati appi tõttab.
Ilmalikud riigiinstitutsioonid on 19. sajandi lõpust alates omandanud hulga ülesandeid, mille eest vastutas varem kirik, hoolekanne ja haridus sealhulgas. Ühiskonna ilmalikustumisega kaasneb aga huvitav nähtus: kultustoimingud nihkuvad vaimuvallast võimuvalda. Nõnda tekivad riiklikud sümbolid, pühad ja pühakud. Riik muutub ise pühaks, natuke üleloomulikuks ja müstiliseks, ühtaegu imetlusväärseks ja hirmuäratavaks jõuks, millel on oma kodaniku üle sama palju võimu nagu oli Jumalal keskaegse talupoja üle. „Jumal ei armasta meid,“ kurtsid näljahädas talupojad sajandite eest. „Jumal on meid hüljanud! Miks Jumal appi ei tule?“ Jumal näljahädalisi ei aita, miks peaks Riik seda tegema?
Riigilt oodatakse muidugi enamat kui Vanajumalalt – üks asub ikkagi maa peal, teine kõrgel taevas. Kuid maine Riik, see bürokraatide armeele toetuv moodustis, ei saa kellestki hoolida. Valitsemine lähtub seadustest, kus on napilt ruumi inimlikele emotsioonidele. Riiklik regulatsioon põhineb rangelt ratsionaalsetel, mõistusega mõõdetud otsustel. Kuuleme ju ametnikke tihti ohkamas: „Inimlikult saan ma probleemist aru, aga seadus ütleb hoopis nii…“ Demokraatia ei ole empaatia, vaid pragmaatilistest kaalutlustest kokku põimitud võimumehhanism. Seetõttu pole ka võimalik, et Stenbocki maja või Toompea lossi asukad kellestki hooliksid – vähemalt selle sõna otseses, argiselt tajutavas tähenduses. Valitsejate asi on mõelda, mitte tunda.
Kui aga pöörduda riigi teise poole ehk elanikkonna manu, siis saaks küll küsida: miks residendid/kodanikud üksteisest ei hooli? Õigupoolest küsitakse seda liigagi sageli. Pööra kõrv põhja või lõunasse – ikka ütleb keegi nii prominentide ringist kui ka lihtkodanike seast: „Üksteisega arvestamist võiks rohkem olla.“ Iseäranis ekstaatiliselt janunetakse hoolimise ja märkamise järele jõulude ajal, kui sõna „armastus“ kuulub kohustusliku elemendina iga teise kõne ja läkituse juurde.
Kas siis tõesti on hoolimist meie sees ja ümber vähevõitu? Sellest on loomulikult kahju, et nõnda paljud inimesed tajuvad hoolivuse nappust. Evolutsioonilises plaanis on hoolimine isegi kurjast, looduses kuuluvad need, kes ise hakkama ei saa, surmale. Tsiviliseeritud ühiskonnas pannakse aga turuplatsi reeglitega paika, kel on väärtust ja kel mitte. Hoolimine on nõrkade ümmardamine. Tugev isiksus ei kooguta kasutute inimloomade ees, tema jaoks on esikohal isiklik heaolu. Kodanikud, kes ootavad teistelt hoolimist, nõuavad tegelikult poputamist. Neilgi on isiklik kasu mängus.
Vahetame helistikku. Hooleta pole armastust. Ilus eestikeelne sõna „hool“ kätkeb nii kannatlikust kui tähelepanu. Mõlemad on armastuse vältimatud eeldused. Kõiki ei saa aga armastada. Tähelepanu saab jagada vähestele. Hoolimisest võib ju igatseval toonil rääkida lõputult, kuid see jõud, mis ühiskonda tegelikult koos hoiab, on lugupidamine. Riik (valitsuse tähenduses) ei saa hoolida, kuid ta on kohustatud igast kodanikust lugu pidama. Lugupidav hoiak avaldub kasvõi riigiametnike suhtluslaadis.
Ka lihtne kodanik, olgu ta koristaja, kokk või kosmoloogia professor, austagu kaaskodanikke. Iga inimene, kes meile tänaval vastu jalutab, võib olla keiser – ka siis, kui ta näeb välja nagu kalkar. Avatud ja eelarvamustevaba suhtumine neisse, keda me ei tunne, tagab terve eluhoiaku ning parandab kokkuvõttes ühiskonna immuunsüsteemi. Ja vaat sellist suhtumist võiks küll rohkem olla.
